Kuna mind on õhutatud seda blogi jätkama, siis üritan jälle paar rida kirja saada. Ehkki hetkel on mul kerge verbaalne halvatus peal, kuna olen veetnud viimased paar tundi, üritades kirjutada oma Jaapani professorile meili. Eesti keeleski on raske õpetajale kirjutada, mis siis veel jaapani keelest rääkida, kus lisaks kirja üldisele sisule tuleb erilist tähelepanu pöörata ka vormile, sest kasutatav grammatika – ennekõike tegusõnade pöördelõpud – määravad ära kirja viisakusastme. Veel rohkem kui õpetajale kirjutamist kardan ma muidugi õpetajaga kohtumist, sest kirjas võin ma kõik viisakad sõnavormid enda jaoks rahulikult läbi mõelda, aga suuline jaapani keel on mul küll paras pudru ja kapsad: ühes lauses erinevad viisakustasandid läbisegi, rääkimata logisevast grammatikast. Üldse on mul tunne, et mu jaapani keele grammatika on nende kolme nädalaga Jaapanis kehvemaks läinud. Ilmselt tuleb see sellest, et olen pidanud väga palju suhtlema ja olnud olukordades, kus esmatähtis on info kiire edasiandmine, nii et korrektsele keelele pole väga aega olnud tähelepanu pöörata. Loodan siiski, et nüüd, kui meil lõpuks ka kool algas ja saab jälle korralikult jaapani keele tundides käia ja keelele endale keskenduda, läheb ka suuline grammatika paremaks.   

Senimaani on mul küll vaid kaks koolipäeva olnud ja enamikku oma jaapani keele õpetajatest pole ma veel näinudki. Kuid mõned muljed siis kahest esimesest koolipäevast. Algus polnud just kõige heaendelisem. Ärkasin üles juba kell 6, kuna ülisõpilaselamust ülikooli jõudmiseks kulub vähemalt tund aega, nii et esimesse loengusse jõudmiseks peab vähemalt 7:30 uksest välja astuma (ühikast Higashi-Kurume jaama kulub mõõdukas tempos kõndides 10 min, siis umbes pool tundi rongisõitu kahe ümberistumisega ja lõpuks Kokubunji jaamast ülikooli veel vähemalt 20 min jalgsiteed). Meelt ei teinud mõruks siiski mitte varane ärkamine ega ka pikk koolitee, vaid esimene loeng – Jaapani ühiskonna ja kultuuri moodulisse kuuluv kursus Jaapani regionaalsetest erinevustest. Minu esimene täiesti jaapanikeelne loeng – mitte keeleõppe tund, vaid loeng Jaapani kultuurist jaapani keeles. Nagu vist juba kusagil eelmises postituseski mainisin, on enamiku minu kursakaaslaste jaapani keel märgatavalt parem kui minu oma, nii et olin pehmelt öeldes natuke mures, kas ma ikka suudan teistega sammu pidada ja kas ma üleüldse jaapanikeelsest loengust olen võimeline aru saama (muide, mu kursakaaslaste seas on neidki, kes on juba N1 taseme ehk jaapani keele tasemetesti kõige kõrgema taseme eksami ära sooritanud). Õppejõud ei teinud ka midagi, et mu hirme leevendada, vastupidi – härra professor vaatas klassis ringi ja asiaatide keskel valgeid märgates avaldas temagi kahtlust, et kas me ikka saame hakkama. Minu meelest on lausa natuke rassistlik eeldada, et valged inimesed pole võimelised hiina kirjamärke kasutavat keelt adekvaatsel tasemel omandama. Olgu pealegi, et hiinlastel on suur eelis jaapani keele õppimisel, sest paljude märkide kuju ja hääldus langevad kokku, kuid sellegipoolest – keelt õppimata, lihtsalt sünnipäraselt, pole nemadki võimelised jaapani keelest aru saama (ehkki võib-olla siltidest tänavatel ja tootepakenditele kirjutatud märkidest oskavad nad enda jaoks hädapärase info välja sõeluda). Ja üldse – kuna ma olen jaapani keele ja kultuuri programmi üliõpilane, siis ma nagunii pean mõned jaapanikeelsed loengud võtma (vaatamata oma nahavärvile), on mul oma võimetesse usku või mitte. Kui ma professori ebasõbralikust jutust juba üsna heitunud olin, juhtus midagi, mida minuga veel mitte kunagi mitte üheski loengus (5 aasta jooksul!) juhtunud pole. Nimelt hakkas mu telefon helisema. Ma tean, ma tean… loengu ajaks lülitatakse telefon välja või pannakse hääletuks. Ma tean, pagan võtaks! Aga helisema hakkas äratuskell ja äratuskella ei huvita, kas telefon on hääletu või välja lülitatud. Kuna Jaapani telefon on mul vaid napilt poolteist nädalat olnud, pole ma sellest veel 100% sotti saanud. Nii ei teadnudki ma, et mul on telefonis mitu äratuskella – üks, mille ma panin helisema kella 6-ks ja teine, mis automaatselt iga päev kell 9 heliseb. „Parim“ oli see, et olin just eelmisel päeval oma telefoni keele jaapani keele peale seadistanud (lihtsalt õppimise mõttes, et mu igapäevane elukeskkond oleks võimalikult jaapanikeelne), nii et esimese hooga ei tabanud ma ära, millist nuppu ma äratusekella väljalülitamiseks kasutama peaksin, mis muidugi veelgi pikendas mu telefoni nõudlikku kisa. Jah, loomulikult ma vabandasin (mitu korda) ja kui enamik õppejõude poleks sellest väikesest vahejuhtumist ilmselt suuremat numbrit teinud, siis härra professor ei paistnud minu vabandustega kuidagi rahule jäävat. Ma tõesti ei tea, mida ma oleksin pidanud tegema – harakiri? Pärastpoole, kui õpetajale ainele registreerimise kaarte üle andsime (erinevalt Eestist, kus ainetele registreerumine on elektrooniline, tuleb siin igale aineõpetajale eraldi väike registreerimisleht esitada), vaatas ta tähelepanelikult kõigi teiste õpilaste kaarte, küsis neilt nende kodumaa ja kodulinna kohta ja ütles ergutuseks „Ganbatte kudasai!“ (ma isegi ei tea, kuidas seda eesti keelde tõlkima peaks: „Anna endast parim!“ või midagi sellist, inglise keeles näiteks „Go for it!“), siis minu kaardi võttis ta praktiliselt sõnagi lausumata vastu. Tore. Juba esimese õppejõu juures sattusin musta nimekirja.

Õnneks oli järgmine tund – jaapani keele vestlustund – palju lõbusam ja õpetaja määratult lahkem kui hommikuses loengus kohatud tõre professor. Sellegipoolest olin hommikusest äpardusest (ja murest oma kehva jaapani keele oskuse pärast) veel lõunapausigi ajal natuke tusane, aga nagu nii paljudel varasematelgi masendushetkedel, päästis päeva J-rock. Seekord ilmutas J-rock ennast küll üsna ootamatul hetkel: lihtsalt juhtumisi esines koolisöökla ees mingi koolibänd või midagi sellist. Igal juhul oli see üks väga tugevate metal/Visual-Kei kalduvustega bänd, nii et automaatselt sai minust nende fänn. Kahjuks nägin neid vaid möödaminnes, nii ei õnnestunud mul teada saada ei bändi nime ega saada ka paremaid pilte, kui need paar telefonikaameraga tehtud viletsat fotot (päike paistis nii silma, et ma vaevu nägin, mis kaadris on). Igal juhul tuletas see juhuslik kohtumine J-rockiga meelde, et ülikool pole mitte ainuke põhjus, miks ma praegu Jaapanis olen. Ah, olen vist ikka rohkem rokkari- kui akadeemikutüüpi. Võib-olla peaksin jätma ülikooli kus see ja teine ja hoopis bändi tegema? (See on muidugi nali. Ehkki viimasel ajal on sisemine rokkar välise akadeemiku vastu üha rohkem mässama hakanud.)

Nad olid ägedad. Kahju, et paremaid pilte ei saanud.

Ma tahan ka endale sellist kõrvadega (või hoopis sarvedega?) pusa.

Roosade juustega mees. Rohkem polegi vaja öelda.

 Aga eile käisin esimest korda täiesti üksinda Tokyo südalinnas, täpsemalt Harajukus. Olen enda üle päris uhke, haha, et mul õnnestus see retk ilma ära eksimata läbi teha. Kaardi pealt vaadates võib Tokyo rongiliiklus ju päris lihtne ja loogiline tunduda, aga suuremad jaamad on nagu labürindid, rääkimata sellest, et need on alati paksult rahvast täis, mis omakorda raskendab õige tee (st liini) leidmist, sest paksus inimvoolus ei saa väga pikalt seisma ja mõtlema jääda. Senimaani olen alati teistega koos igal pool käinud ja ehkki olen üritanud kaasa mõelda, et miks me just selle või teise rongi peale astume, pole ma sellest filigraansest süsteemist ikka veel lõpuni aru saanud. Jaapani keel tundub Jaapani rongiliikluse kõrval lausa lapsemänguna! Ja siis ma mõtlesin, et kui ma kogu aeg teistega koos harjun Tokyos käima, siis ma ei saagi seda süsteemi selgeks, nii et võtsin eile julguse kokku ja sisenesin sellesse labürinti üksinda. Kusjuures olin täiesti kindel, et eksin ära ja pean inimeste käest teed küsima, aga oh üllatust – üksinda liigeldes sain ma sellele süsteemile päris hästi pihta, sest sain rahulikult tabloosid uurida, mitte ei pidanud kogu aeg vaatama, kuhupoole teised liiguvad ja ega keegi seltskonnast maha pole jäänud. Ühtlasi avastasin, et üksinda liigun vähemalt poole kiiremini, sest mis parata – mu väikeste asiaatidest sõprade samm on lühem kui minu oma (eriti veel, kui ma tanksaapaid kannan) ja alles üksinda liigeldes sain aru, kuivõrd palju ma koos sõpradega liigeldes olen sunnitud oma sammu aeglustama. Ei, tegelikult taipasin ma seda juba eelmine nädal, kui sattusin koolist jaama poole jalutama kahe vietnamlanna ja ühe mitu ööd-päeva magamata jaapanlannaga. Juba siis tundus mulle, nagu võiksin roomateski kiiremini liikuda.

Tokyo raudteeliinide võrgustik

Harajukust veel nii palju, et ega ma (seekord) sinna niisama lõbutsema ei läinud. Tegelikult oli mul täiesti praktiline ja põhjendatud vajadus uute riiete järele, kuna meil on siin äkitselt ilm väga sügiseselt külmaks läinud, minul aga kuigi palju sooje riideid kaasas pole. Nii et puhtalt hädavajadus ajas mind Harajukusse. Aga kui ma seal juba kord olin, siis muidugi ostsin endale ka ühe Harajuku crepe’i (neid kõikvõimalike magusate täidistega prantsuspäraseid pannkooke müüakse Harajukus pea iga nurga peal) ja ühe J-rock ajakirja. Riietega on mul siin Jaapanis aga väike probleem. Nimelt ei leia ma hästi enda stiilile vastavaid riideid. Harajukus on muidugi igasuguseid ägedaid riideid, aga need on natuke liigagi ägedad – vähemalt igapäevaselt koolis andmiseks. Enne Harajukut käisin ka kohalikus kaubamajas, aga siin ilmnes hoopis ootamatu probleem – kui varem olin kartnud, et ei leia Jaapanist piisavalt suuri riidenumbreid, siis tegelikult on märksa raskem leida väikseid numbreid. Näiteks enamik pusadest-kampsunitest olid M või L suuruses, S suurust ma vist ei näinudki. Ja juba tegumoelt on enamik riideid kuidagi ebaminulikult lohvakad. Hakkan vaikselt mõistma, miks jaapanlased minu ja vene tüdruku riideid „seksikateks“ peavad… Sellegipoolest ei kavatse ma mingeid mitu numbrit suuremaid hip-hop stiilis pusasid kandma hakata.

Harajuku crepe'id (see pilt on pärit Google pildiotsingust, sest mu enda pildid läksid jälle nihu)

Neist lohvakatest pusadest rääkides… selline natuke naljakas probleem: meie ühikas on üks jaapanlane, kes on väga sõbralik ja tore ja puha, aga tema puhul häirib mind üks asi… nimelt see, et ma ei saa aru, kas ta on poiss või tüdruk. Päriselt. Hääl on tal tüdruku hääl, liigutused-kehahoid aga kuidagi poisilikud. Nägu ja riided (alati lohvakas pusa) täiesti androgüünsed. Tegelikult olen ma nüüdseks küll juba peaaegu kindel, et ta on tüdruk. Vist olen kindel. Aga ma olen veel igasugusteks üllatusteks valmis.