Kõik on hästi, aga...

Heihopsti! Head 13. reedet! Kellele see midagi ütleb – täna on butsumetsu ka! Aga kellele ei ütle – butsumetsu on Jaapani budistliku kalendri kohaselt nädala kõikse halvem päev, Buddha surma päev (keda huvitab, võib inglise keeles selle nädalapäevade süsteemi kohta lugeda näiteks siit).

Käisin täna exist†trace'i laivil, mis oli 13. reede butsumetsule kohaselt mu elu kõige halvem exist†trace'i laiv. Ei, bändi etteaste küll kuidagi kehv polnud, aga ma ise rikkusin selle laivi enda jaoks ära. Kui mõtlema hakata, siis oli see laiv ühe väga masendava nädala kulminatsioon ja kaudne (või ikka päris otsene?) tulemus. Ilma detailidesse laskumata – nädal on olnud depressiivne. Ma isegi mõtlesin, et ma ei lähe sellele laivile, sest nagunii ei suuda ma sellest rõõmu tunda (ei suutnudki), aga kuna pilet oli broneeritud, siis ei tahtnud ka minemata jätta. Ei tahtnud näha ei Omit (vaatamata sellele, mis ma kirjutasin oma 2. mai postituses) ega "Igu perekonda". Üks põhjus oli selles, et sitt meeleolu hävitab täiesti mu niigi kesise jaapani keele oskuse (nii ongi – kui ma olen masenduses, siis ma ei suuda võõrkeeltes rääkida, muutun täielikuks verbaalidioodiks), teine põhjus – olin suutnud ennast veenda selles, et ma tegelikult ikkagi ei meeldi exist†trace'i fännidele. Viimasel ajal näen palju õudusunenägusid, mis on tegelikult kummaline, arvestades mu unetundide arvu – nii lühikese uneajaga ei näe tavaliselt üldse unenägusid. Jaapanis aga olen hakanud nägema. Paar ööd tagasi oli mul selline unenägu, kus exist†trace'il oli plaan oma suvisest one man live'ist DVD välja anda (see võib tegelikult täitsa tõeks saada). Aga fännidel oli mure – äkki läheb see kole välismaalane jälle esiritta ja rikub niimoodi DVD ära?! Lõpuks läksin ma laivile (unenäos), kapuuts peas, must surnupealuumask ees, ja muidugi tagaritta, et oma inetusega kaasnevat esteetilist reostust võimalikult minimeerida. Teine unenägu oli selline, kus ma kõnetasin Kleitmeest (haha, võite kolm korda arvata, miks ma teda sellise hüüdnimega kutsun), ehkki päriselus pole me sõnagi vahetanud (minu teooria: ta vihkab mind). Kuna ta on üks "Igu perekonna" liidreid, Omi special fänn veel pealekauba, siis on mind alati häirinud see ähmane tunne, et ta ei salli mind – erinevalt teistest exist†trace'i fännidest, kes mind alati sõbralikult tervitavad, pole tema mitte kunagi minuga rääkinud (ehkki mitmel laivil oleme olnud kõrvuti esireas Omi ees). Ta pole mind isegi mitte pilguga tervitanud või minu kohalolu tunnustanud – ei, enamasti ta täiesti ignoreerib mind, vaatab minust nagu seinast mööda. Ma siis kõnetasin teda ise – küll vaid kõigest unenäos... mille peale Kleitmehe nägu... sulas kokku, nagu plastmass, nii et nina ja silmad ja suu kadusid ära (see oli mu unenäos päris õõvastavalt lavastatud) See oli nii õudne, et päriselus ma teda küll nüüd kõnetada ei julge!

Aga et kuidas see ikkagi tänase laiviga seotud oli – minu äärmuslikult madal enesehinnang oli mind veennud selles, et ma ikka pole väga teretulnud sinna laivile (kindlasti mitte kusagile esirea lähedusse!) ja et senine sõbralikkus oli olnud vaid viisakus ja ühekordne uudishimu "eksootilise" välismaalase vastu. Üleüldse – kas polnud kõik lihtsam, kui keegi mind veel ei tundnud, isegi Omi mitte? Niisiis läksin laivile viimasel minutil, vahetult enne exist†trace'i lavale astumist, et ma ei peaks kellegagi suhtlema. Ja nii juhtuski, et olin laivil – selle kuu ainukesel exist†trace'i laivil Tokyos! – täiesti viimases reas. Nii ma küll ei tahtnud. Ja kui mu sõbrannad mulle esireast rõõmsalt lehvitasid, siis sain ma aru, et ilmselt nad ikkagi ei vihka mind, sest neil paistis olevat siiralt hea meel, et ma viimasel minutil siiski kohale ilmusin. Võib-olla nad lausa muretsesid, et kas ma ei tulegi (olen ilmselt päris paljudest sõpradest niimoodi ilma jäänud, et lõpetan nendega suhtlemise, kuna mulle tundub, et teen neile sellega teene, kui nad oma ebameeldivast seltskonnast vabastan). Natuke leevendas mu ahastust selle viimase rea koha pärast see, kui Omi lavale tuli ja vaatamata distantsile kohe mu pilgu tabas. Kuid siiski, nii kaugel lavast pole ma ühelgi exist†trace'i laivil pidanud olema. Kuna mu koht polnud mitte ainult et lavast kaugel, vaid ka väga õnnetu nurga all kõige parempoolses ääres, siis enamiku laivist ei näinud ma Omit üldse (see-eest nägin hästi Jyoud ja mikot). Ja nüüd ei näe ma teda enne kui kuu aja pärast. See kõik tekitas nii tohutut ahastust. Viimase laulu ajal suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida ja nii kui bänd lavalt lahkus, põgenesin live-house'ist ka mina, sest ma poleks suutnud ei bändiliikmete ega ka teiste fännide ees rõõmsat nägu teha (kui ma oleks live-house'i peal Omit näinud, oleksin kindlasti nutma puhkenud). Üks kurb laul selle peale.

Eile oli mul aga omamoodi revanš-kontsert. Talvisel reisil oli mul kaks täiesti ebaõnnestunud laivi – üks, mida ma ei näinud, kuna mul oli nii halb koht (isegi halvem kui täna – kirjutasin sellest laivist ka siin blogis), ja teine, kuhu ma jäin pea kaks tundi hiljaks, kuna pileti ostnud sõber unustas selle mulle üle anda, nii et veetsin suurema osa laivist mööda Tokyot oma piletit taga ajades (sellest laivist ma siin blogis paraku kirjutada ei jõudnud). Huvitava kokkusattumusena käisin eile vaatamas seda bändi, kelle laivile ma tookord talvel hiljaks jäin (Wagakki Band), live-house'is, kus ma tookord mitte midagi ei näinud (Zepp DiverCity). Kas pole veider kokkusattumus? Ega mul nüüdki teab mis super koht polnud, aga parem ikka kui tookord – vähemalt ma ikkagi nägin lavale! Laiv oli super, bänd oli super... aga ma ei suutnud sellest kõigest kuidagi rõõmu tunda. No ei ole mul hea nädal olnud (olen oma ülikoolis kohutavalt pettunud... ei taha sellest kohe rääkidagi). Aga Wagakki Band on üks vinge rokkbänd – pole Visual-kei, aga visuaalsed on nad küll! Vot sellised.

Kuna pidin laivile minema otse koolist, siis läksin tundi laiviriietes, mis seekord olid bändi stiilile vastavalt Jaapani kimono/Hiina qipao mõjutustega (ühtegi pilti mul pole, sorry – madala enesehinnagu inimestel pole endast pilte). Tunnis õpetaja muidugi märkas kohe ja küsis, et mis puhul ma selline olen – ja ma siis ütlesin, et tegelikult lähen ma laivile... mille peale klassikaaslased (keda ma olen tundnud vähem kui kuu aega) juba muigasid teadvalt, et Liisi läheb jälle laivile. Ka mu kahe aasta tagused kursakaaslased teadsid mind põhiliselt kui hullu fangirli, kes pidevalt laividel käib (kes käib laividel liiga palju, ütlesid mõned). Varem olid laivid see koht, kus ma unustasin kõik mured ja elasin ennast täiega välja. Viimasel ajal see aga hästi ei tööta. Kardan, et kaotan huvi muusika vastu nii, nagu ma kaotasin huvi kirjanduse vastu (viimased paar aastat pole ma enam suutnud ilukirjandust lugeda – lihtsalt ei köida enam, tee mis tahad). Aga see oleks küll lõpp, kui ma kaotaksin huvi ka muusika vastu – see oleks sama, mis kaotada huvi elu vastu. Selle peale veel üks muusikavideo.  

 

Kõik on hästi!

Käisin täna oma juhendajaga kohtumas, sest mul oli ühele dokumendile tema allkirja vaja (põhimõtteliselt ei saagi ma ülikoolis ilma oma juhendaja allkirjata midagi teha, seda Jaapani bürokraatiat küll!). Juhendaja küsis, kas mul on kõik hästi. Ütlesin muidugi, et jaa-jaa, kõik on hästi, aga ma kahtlustan, et see kukkus välja umbes niimoodi:

Ilmselt kukkus niimoodi välja, sest mu juhendaja vaatas mind kuidagi nagu murelikult ja ütles siis, et pea vastu või midagi selles vaimus. Väga tähelepanelik temast (või oli mu liimist lahti olek tõesti nii silmaga nähtav?)

Lõpetuseks mõned sünged muusikavideod, sest hetkel pole ma väga verbaalses meeleolus (kunstilises vormis on kurbus ja meeleheide täiesti söödavad, kas pole?)

Nüüd sai küll depressiivne! OK, üks naljakas video ka (aga selle üle oskavad naerda vist küll vaid BUCK-TICKi fännid)

Kuu aega Jaapanis!

Täna sai täpselt kuu aega mu Jaapanisse ümberasumisest. Peaks vist mingi vahekokkuvõtte tegema või midagi.

Mõnes mõttes olen siin elanud (elan praegu ka) nagu topeltelu – tudengielu ja fännielu. Kuna tulin Jaapanisse ikkagi üliõpilasena, siis oleks enam-vähem normaaalne, kui 75% oleksin korralik tudeng ja 25% (korralik) fangirl, aga aprillikuu on küll see tudengi-fänni suhe vastupidine olnud. Ilma keerutamata ja fakte varjamata: käisin 4 laivil (kaks D laivi, kaks exist†trace'i) ja 7 in-store event'il (3 Asagi in-store'i, 3 exist†trace'i oma ja üks D in-store, õigemini in-store'i laadne üritus). 11 Visual-kei üritust ühes kuus! (Kuidas ma veel pankrotti pole läinud?! haha) Nüüd mõned võivad mõelda, et ma olen ikka täiesti hukka läinud ega õpi enam üldse, aga teate, mis – põhiliselt vaid tänu oma fangirli-elule ma üldse olengi viimasel kuul midagi õppinud! Ülikoolis on mul hetkel vaid jaapani keele tunnid, mida on vaid 4 korda nädalas (loodan siiski lähitulevikus saada ka loa mõnede jaapanikeelsete loengute külastamiseks – kuna ma pole "päris" tudeng, pean enne kõvasti pabereid määrima, kui mul lastakse täieõiguslike üliõpilastega koos "päris" loengutes käia). Jaapani keele tunnid on toredad, sest jaapani keele õpetajad on toredad ja reeglina on ka jaapani keele õppijad keskmisest toredamad inimesed, aga.... aga! natuke lihtsavõitu on need tunnid (nagu mind ka hoiatati, sest tegelikult peaksin tase kõrgemal klassis olema – paraku aga Todai minu taseme tunde hetkel ei paku). Ma arvan, et kindlasti pole see mahavisatud aeg (kordamine on tarkuse ema and all that), kuid mingit tormilist progressi mul küll loota ei tasu, vähemalt mitte ülikoolitundidest. Ka kaasüliõpilastega (keda ma näen küll väga harva) suhtlen ma seekord inglise keeles, olgu nad valged või asiaadid. See on täiesti erinev mu eelmisest ülikoolist, kus enamik meie kursuse inimesi ei osanud inglise keelt, nii et kogu suhtlus toimus alati jaapani keeles – see oli meil nii norm, et ma rääkisin isegi oma ameeriklasest kursavennaga jaapani keeles. 

Kui aga mõtlema hakata, siis olen viimase kuu jooksul päris palju jaapani keele praktikat saanud tänu oma bändidele – põhilised sõbrad ongi mul D ja exist†trace'i kaasfännid, kellega ma suhtlen nii laividel (niivõrd kui mu tagasihoidlikkus lubab) kui ka sotsiaalmeedia vahendusel. In-store event'idel olen suhelnud muidugi ka artistidega otse, ehkki see on nii napp paarilauseline vestlus, et jaapani keele praktikaks seda vist pidada ei saa. Aga siis on veel fännikirjad artistidele, artistide blogid, muusikaajakirjad... kui mõtlema hakata, on selle fännindusega kaetud kõik keele osaoskused – kuulamine, rääkimine, kirjutamine ja lugemine ("Japanese for the Fangirls"). Viimased paar päeva olen aga õppinud viisakat jaapani keelt ehk keigot tänu D fännklubile. Nimelt keeras D välismaa fännklubi sellise kräpi kokku (nagu nad pidevalt teevad), et ma ei saanud osta piletit D fännklubi-laivile. Muidugi oleksin võinud selle pileti ilmselt ka kuidagi mingil muul moel hankida (alati leiab netist kellegi, kes pileteid müüb), aga asi oli põhimõttes – D fännklubi liikmena (olgugi et fännklubi välismaa filiaali liikmena) tahtsin ma saada oma piletit otse fännklubist. Kuna ingliskeelsed meilid ingliskeelsesse fännklubisse ei andnud mingit tulemust, siis kirjutasin lõpuks D Jaapani fännklubisse (muidugi jaapani keeles). Kahtlustasin, et ka nemad ignoreerivad mind, aga olin meeldivalt üllatunud, kui efektiivselt reageeris Jaapani fännklubi välismaa fännklubi kräpi heastamiseks. Ja kui ilusaid viisakaid meile ma neilt sain! Ja homme annab fännklubi mänedžer pileti mulle erandkorras isiklikult üle! (Õigus küll, ma seda ei öelnudki – alates homsest on kolm päeva järjest D fännklubi laivid! Kooli sel nädalal ei ole, sest Jaapanis on praegu Golden Week ehk praktiliselt terve nädal riiklikke pühasid – minul on sisuliselt nagu koolivaheaeg.)

Aga eelmine nädal oli mul akadeemiliselt väga raske tegelikult – vaatamata sellele, et keeletunnid on suhteliselt lihtsad. Mainisin ka eelmise postituse lõpus oma "võimatut missiooni" – lugeda paari päevaga läbi ca. 50 lk akadeemilist teksti jaapani keeles. Seda ei teinud ma mõistagi oma keeletunni tarbeks, vaid seminariks oma professoriga. Meil on nimelt kord kuus seminarid, kus kõik minu professori õpilased saavad kokku, et arutleda mingi loetud teksti üle, mis seekord oli – minu suureks ebaõnneks! – jaapanikeelne. Kuna jaapani keele tundides olen ma täiega proff, siis mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab (jaapanikeelseid muusikaajakirju loen ka juba päris vabalt), nii et ei alustanud selle 50 lk peatüki lugemisega enne kui päris viimasel minutil (eks fännielu oli siin ka natuke süüdi). Igatahes – see oli raske. Peale Judith Butleri "Gender Trouble'i" lugemist jaapani keeles arvasin, et sellest enam hullemat teksti olla ei saa, aga see 50 lk oli peaaegu sama hull! Öö enne seminari ei maganud ma silmatäitki, vaid püüdsin sellest tekstist ennast läbi närida. Vot niimoodi:

 

See on selfie minust öösel õppimas.

Nädala jooksul tarbitud kohvi- ja energiajoogid.

Hommikuks saingi teksti läbi! Aga olin nii väsinud, et muidugi ei olnud minust seminaris aktiivset kaasarääkijat. Tegelikult ei saa ma oma passiivsuses süüdistada ainult oma magamatust. Olin ka natuke ehmunud oma professori teiste õpilaste tublidusest – enamik neist polnud lugenud läbi mitte ainult seda 50 lk peatükki, vaid terve raamatu! (seejuures ei paistnud keegi neist olevat magamata). Liiatigi on enamik neist kas doktorandid või lõpetavad magistrandid. Pealekauba on nende emakeel inglise keel! (meil on seminarid ingliskeelsed, kuna professor on ameeriklane). Tundsin ennast idioodina, kes ei tea mitte millesti mitte midagi ega oska oma mõtteid mitte üheski keeles selgelt väljendada. Muide, seminari läbiviimise eest vastutav doktorant uurib samuti Visual-kei'd, nii nagu mina oma bakatöös. Vähe sellest – ma isegi viitasin tema makatööle oma bakatöös! Veel enam – avastasin (tähendab, mulle meenus), et kaks aastat tagasi olin temaga koos ühel laivil (mul on tegelikult päris hea näomälu). See on omamoodi irooniline, sest mu praegune teema pole üldse Visual-kei'ga seotud – ma lausa teadlikult vältisin seda teemat! (Samuti on mul ähmane tunne, et mu sempai pole eriti vaimustunud sellest, et mingi baka-eikeegi kusagilt eikeegimaalt temaga sama teemat on uurinud... ma ei tea, võib-olla olen lihtsalt paranoiline.) Pärast seda ebaõnnestunud seminari tabas mind tohutu enesepõlgusehoog (kas mul üldse on õigust Jaapani kõikse paremas ülikoolis käia, kui ma nii paganama loll olen?!), aga pikalt mul aega oma haavu lakkuda polnud, sest pidin nädala lõpuks ühe motivatsioonikirja valmis kirjutama (mingil suvisel konverentsil osalemiseks) – üldse mitte lihtne ülesanne pidevas magamatuse- ja demotiveerituse seisundis!

Aga õnneks sai see hull nädal läbi – ja nädalavahetusel kohtusin ma oma naistega! Reede õhtul laivil, laupäeva pärastlõunal in-store event'il. Seekord ei roninud ma laivil esiritta (arvan, et viimased viis-kuus laivi olen küll alati esireas olnud), sest ei taha Jaapani fännide heatahtlikkust kuritarvitada – lõppude lõpuks olen võrreldes Jaapani tüdrukutega ikkagi suhteliselt pikka kasvu ja näen lavale täitsa hästi ka näiteks kolmandast reast, kuhu ma ennast seekord positsioneerisingi (pealegi on Omile liiga lähedal olla emotsionaalselt päris väsitav!). Aga ka lavast pisut eemal olla oli huvitav kogemus – avastasin ka seda, et lavast kaugemal olevate fännidega suhtleb Omi teistmoodi kui nende fännidega, kes on tal nina all esireas. Kui esireas vahetame me tavaliselt vaid pilke, siis seekord oli selline moment – laulusõnade 側にいて誰より愛しい人よ ("ole mu kõrval, sa kõigist kallim inimene") ajal naeratas Omi mulle... ja näitas näpuga otse minu poole! (Kas nii tohib?! Kutsuge keegi see kitarrist korrale!) Veel mõned säravad Omi-momendid. Enne laivi algust oli lavaesine kardin Omi-poolsest lavaservast natuke eemale tõmmatud, nii et fännid võisid vilksamisi näha, kuidas Omi kitarri ja tehnikat laval valmis seab. Enamik fänne taktitundeliselt muidugi ei vahtinud teda, sest ilmselgelt polnud see vaatepilt publikule mõeldud... mina aga ei suutnud taktitundeline olla, sest Omi nägi tehnikaga mässates peaaegu sama vinge välja nagu kitarri mängides! (See on vist tõsi, et naistel on kitarristide suhtes mingi nõrkus – paistab, et sõltumata kitarristi soost...) Veel üks unustamatu Omi-moment. Live-house oli väga kuum, nii et kõigil higi voolas – bändiliikmetel ja fännidel ühtemoodi. Ma ei saa aru, kuidas need Jaapani rokkmuusikud seda teevad, aga Omi nägi täiesti laitmatu välja, samal ajal kui ta nii tugevalt higistas, et higipisarad lausa voolasid mööda ta nägu ja kui ta oma pead raputas, siis lendasid higipisarad igas suunas... ma ei oska seda ülevat vaatepilti hästi kirjeldada, aga see nägi väga lahe välja! Ausõna, ma peaaegu et ei raatsi exist†trace'i laividel headbangida, sest ei taha ühestki Omi-momendist ilma jääda. Pärast laivi kartsin Omiga kusagil live-house'i peal kokku sattuda, aga olin pettunud, kui lõpuks ei sattunud... See-eest aga leidsin ühe uue sõbra exist†trace'i "perekonna" seast. Küll nad on ikka armsad inimesed!

Järgmisel päeval oli in-store event Shibuya Tower Records'is, kus seekord oli programmis akustiline minilaiv ja autogrammi-sessioon koos kätlemisega. Taaskord läksin olulisele üritusele praktiliselt täiesti magamata (olin öö läbi mässanud selle neetud motivatsioonikirjaga). Väga rumal minust! Mõtlesin, mida ma Omile ütlen... mul oli kõikvõimalikke ideid, mida talle öelda, aga in-store'il on see vestlusaeg väga piiratud – mõnikord saad napilt "aitäh" öelda, samas teinekord antakse rohkem aega... aga mingit pikka vestlust ei saa kunagi arendada. Tavaliselt on nii, et kui mul on täiega ette valmistatud, mida ma mingile bändiliikmele ütlen, siis antakse nii vähe aega, et mu ettevalmistatud "tekst" ei mahu kuidagi selle raamidesse. Kõige parem on mingi küsimus või mõni tabav kommentaar. Lõpuks ma ei suutnudki otsustada, mida ma talle ütlen – kas seda või hoopis seda... ühel hetkel seisin Omi ees, hoidsin tal käest kinni (ehkki ma isegi ei mäleta seda!) ega suutnud mitte kui midagi öelda. Täielik feil! Mul pole nii läbikukkunud in-store'i "vestlust" veel olnud. Ma isegi ei mäleta, mida Omi mulle ütles! Ahh, kuidas ma seda põen! (Miks on alati nii, et mida rohkem mulle keegi meeldib, seda idiootsema mulje ma endast jätta suudan?!) Omi autogramm mu nahktagil natuke leevendas seda tohutut pettumust, mis ma meie vestluse pärast tundsin. Nimelt kirjutas Omi oma autogrammi juurde ka minu nime! Ilma et ma oleksin palunud või midagi. Nägin ka teiste fännide autogramme, aga mitte kedagi, kellele oleks autogrammi juurde ka tema enda nimi kirjutatud. Wow! Ma ikkagi olen Omi eriline fänn!

 

Pilt pole väga hea (peaks laskma kellelgi seda endal seljas pildistada), aga selgelt on näha Omi autogramm all vasakus nurgas koos minu nimega katakanas リーシ

Järgmine exist†trace'i laiv on 13. mail ja ma vannun, et ma magan ennast selleks laiviks korralikult välja ja kui Omit live-house'i peal näen, siis lähen temaga rääkima. Ma arvan, et lähen. Võib-olla. Võib-olla ma ei taha minna, aga ma loodan, et mõni exist†trace'i fänn tirib mind käekõrval tema juurde (see poleks esimene kord, haha).  

Nonii. Selline oli siis minu "vahekokkuvõte" – kirjutasin põhiliselt vaid Omist. Aga ei maksa arvata, nagu ma mõtleksin vaid Omist! Vahepeal mõtlen ikka Asagist ka, haha. Ja üldse pean ma nüüd kohe magama minema, sest mul on homsele laivile väga hea pilet, nii et olen lavale (=Asagile) väga lähedal.   

Pandora laegas mu Jaapani korteri koridoris. Tegelikult sisaldab see salarelva Omi armastuse võitmiseks.