Tervitused… jälle üle pika aja. Vaatamata mu lubadusele hakata kirjutama lühemalt, aga tihedamini. Tegelikult pole mul praegugi erilist isu kirjutada, aga just nimme sellepärast kirjutan (ma ei tea isegi, kas enesedistsipliini huvides või puhtalt enesepiitsutamise harjumusest). Ma vist ei pea pikalt seletama, miks ma jälle tükk aega kirjutanud pole? Viimasest postitusest peaks kõik selge olema. Olen olnud hõivatud oma öösel ärkveloleku eksperimentidega. Tundub, et Napoleoni minust siiski ei saa, sest lõpuks hakkas see hullumeelne ööpäevarütm siiski tervise peale ja täna olin sunnitud päeva vabaks võtma, kuna eilseks olin sellest pidevast magamatusest juba suhteliselt kokkuvarisemise äärel. Nii et kui koju jõudsin, kirjutasin õpetajale meili ja vabandasin, et pean ta loengust homme puuduma, seejärel soojendasin mikrolaineahjus tubli tassitäie saket, tegin sellele ühe sõõmuga põhja peale ja läksin juba kell kaheksa ära magama. Isegi maavärin poleks mind äratada suutnud.

Paljud, kes mu magamatusest teavad – nii Jaapani kui ka Eesti sõbrad – on küsinud, et miks ma ei maga. Et kas tõesti on nii palju õppida? Objektiivselt võttes pole üldse palju õppida. Ja ülearu raske ka pole. Aga miskipärast ei taha see vähenegi kodutöö edeneda… Mul on muidugi oma teooriad, miks ta edeneda ei taha. Kui päris aus olla, siis esiteks, mu loengud pole just ülearu inspireerivad. Ah, mis ma ikka keerutan, pooled mu loengutest on ikka päris igavad. Võib-olla keeleõpe peabki selline olema? Ma olen praegu juba sellisel tasemel ka, et väga tormilist progressi ei tunneta, põhialused on ju ammu juba selged, nüüd seisneb keeleõpe ennekõike sõnavara (märkide) laiendamises ja grammatika peenemate nüansside tundmaõppimises. Aga see on pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne muutus. Iseenesest ma muidugi mõistan, et keeleõppes on paratamatult üsna palju tüütut tuupimist (ja tüütuid kirjatöid, mis mulle kõige enam vastumeelt on). Aga sellegipoolest närib mind kahtlus, et õpiksin jaapani keelt palju rohkem, kui loengutes käimise ja kodutööde tegemise asemel saaksin vabalt lugeda oma jaapanikeelseid J-rock ajakirju ja oma uurimistööd puudutavaid raamatuid, mida juba päris kena hunnik mu lauale on kuhjunud. 

Muide, olen selle viimase kahe kuu jooksul päris palju Jaapani Amazonist endale raamatuid tellinud, sest see on lihtsalt vägev, kui lihtne ja odav Jaapanis olles seda netipoodi kasutada on. Oleneb muidugi raamatust, aga umbes pooled tellimused on juba järgmiseks päevaks mul postkastis või kulleriga ukse taga. Saatekulu pole või siis on see vähemalt üle poole väiksem raamatute saatekulust Eestis. Sellestsamast Jaapani Amazonist Eestisse raamatute tellimine on seevastu kas väga kallis või paljudel juhtudel koguni võimatu – paljud müüjad lihtsalt ei saada oma kaupa väljapoole Jaapanit. Ühesõnaga, praegusel hetkel Jaapani Amazoni tihe kasutamine tundub igati õigustatud.

Aga jutt oli sellest, et nende raamatute lugemisest oleks mul jaapani keele õppimisel tõenäoliselt rohkem kasu kui tüütute koolitükkide tegemisest. Võiksin ju teha mõlemat, aga kahjuks võtavad need va tüütud koolitükid suure osa mu vabast ajast ära ja selle vähese osa, mis koolitükkidest üle jääb, tahaks veeta vahetult Jaapanit ennast avastades, mitte oma pisikeses toas kirjutuslaua taga küürutades Jaapani kohta lugedes. Ma ei tohiks tegelikult ülearu viriseda, sest küllap õpin ma jaapani keelt siiski ka nende mitte just kõige inspireerivamate kodutööde käigus – isegi, kui ma ise erilist progressi ei tunneta. Probleem on aga selles, et nad ei mõju mu motivatsioonile just kõige paremini, ilma motivatsioonita on aga väga raske õppida. Minu meelest on just keeleõppe puhul ülimalt oluline leida keeleõppemeetodid, mis huvi keele vastu alal hoiaksid ja seda pidevalt uuendaksid. Muide, üks hiina vahetusüliõpilane, kes on minuga samas keeletasemes, on jaapani keelt täiesti omal käel õppinud, kusjuures põhilisteks jaapani keele allikateks on tema jaoks olnud anime ja Jaapani telesaated. Hiinlasena on iseõpe tema jaoks muidugi lihtsam, kuna jaapani kirjamärgid on päris suures osas hiina keele omadega ühised või siis vähemalt sarnased.

Keeleõpe keeleõppeks. See, et ma keeletundidest ei vaimustu, on ilmselt mu enda viga ja hetkeline motivatsioonikriis. Kultuuriainetega on aga natuke teised lood… nendest mittevaimustumise eest ma küll süüd enda peale ei võta. Neid kultuuriaineid on mul kõigest kaks (kui mitte arvestada kalligraafiat, mis on rohkem huviring kui akadeemiline loeng) – Jaapani ühiskonna ja kultuuri moodulisse kuuluv loeng Jaapani regionaalsetest erinevustest ja üks Jaapani uuringute kursus Jaapani tarbimiskultuurist. Pealkirjad on küll üsna paljutõotavad, aga tõtt öelda pole need kaks ainet grammigi akadeemilisemad kui kalligraafia. Tarbimiskultuuri loeng on vähemalt lõbus ja huvitav – arutleme seal niisama kõikvõimalikel teemadel, mis õpetajale pähe tulevad ja kuna teeme seda jaapani keeles, siis vähemalt keeleõppele aitab see kindlasti kaasa. Õppejõud on sümpaatne ja klassikaaslased toredad. Igasuguseid huvitavaid faktoide korjub selle loengu käigus samuti. Näiteks tean nüüd Sasae-sani sündroomist – see on kurvameelsuse- ja masendusehoog, mis tabab paljusid jaapanlasi pühapäeva õhtul „Sasae-sani“ nimelist animet vaadates, kuna see saade seostub neile automaatselt nädalavahetuse lõpu ja uue töönädala algusega. (Kusjuures ma tean seda tunnet väga hästi – ma ise vihkasin lapsena Vormel-1 kummide vilinat, kuna Vormel-1 oli alati pühapäeval ja tuletas mulle meelde, et peaksin hakkama esmaspäevaste kodutöödega tegelema.) Ahjaa, paar nädalat tagasi pidime loengusse kaasa võtma mõne oma kodumaal populaarse snäki. Ma siis pakkusin kahte sorti Kalevi šokolaadi – valget šokolaadi mustikatükkidega ja Kalevi 70% šokolaadi. Muide, kas teadsite, et Jaapanis pole õiget tumedat šokolaadi? Pakendi peale võib küll olla kirjutatud „dark“ või „bitter“, aga üle 50% kakaosisaldusega šokolaadi te siit ei leia. Õpetaja sõnutsi päriselt tume šokolaad ei müüks Jaapanis, kuna jaapanlased pole harjunud „mittemagusat“ šokolaadi sööma. Tumeda šokolaadi gurmaanina tundub Jaapani „tume“ šokolaad mulle aga lausa läägelt magusana. Igal juhul, sellised jutud meil siis selles aines ja vaatamata sellele, et loengus saab üsna lõbusalt aega veedetud, ei paista sellel kursusel väga selget struktuuri ega kindlat teemaderingi olevat. Sellegipoolest ma ei kahetse, et seda ainet võtan – akadeemilises mõttes pole see kursus ehk kõige efektiivsem, aga peavad siis kõik huvitavad teadmised akadeemilised olema.

Küll aga kahetsen, et valisin kursuse Jaapani regionaalsetest erinevustest. Sellel ainel ei taha kohe pikemalt peatudagi. Tegelikult oleksin võinud oma veast aru saada juba esimeses loengus – selles, kus mu äratuskell helisema hakkas, hehe. Nagu järgnevad loengud on näidanud, ongi see õppejõud loomu poolest pirtsakas ja kasutab iga võimalust, et tühjast tüli teha. Oh, pidin ma sellest kirjutama hakkama… nüüd olen sunnitud reede õhtul seda õppejõudu meenutama. Kusjuures ma oleksin valmis andestama talle nii ta veidrused kui ka halva iseloomu, kui ta õppejõuna oma tööd korralikult teeks, aga paraku! Ma pole selle kursuse raames peaaegu mitte kui midagi õppinud. Ja siin pole süüdi minu kõrged ootused – ka mitte keegi mu sõpradest pole selle ainega rahul. Et mis siis häda on? Häda on selles, et see õpetaja ei õpeta suurt midagi. Mingeid faktoide ta pillub küll, jah, aga erinevalt eelpoolkirjeldatud kursusest pole need faktoidid mitte ainult kasutud, vaid ka tapvalt igavad (tooksin mõne näite, aga mul on tekkinud juba psühholoogiline tõrge selle kursuse suhtes, nii et ma ei suuda sundida ennast isegi mitte selle aine konspekti avama). Üldse tiirleb kursus detsembri lõpus toimuva Kyoto-Osaka ekskursiooni ümber – ja mitte selle sisulise, vaid korraldusliku poole ümber. Nii kulus terve üle-eelmine loeng sõidupiletite ja majutuse rahade kogumise peale. Loengut kui sellist ei toimunudki. Eelmine nädal polnud isegi mitte sellist sümboolset loengut (milleks, eksole, kui rahad juba koos?). Sel nädalal ma puudusin, aga kuuldavasti ei toimunud sel nädalal muud, kui piletite kättejagamine… Ja kui ma asjadest õigesti aru olen saanud, siis enne detsembri lõpu reisi meil enam loenguid polegi. Kusjuures ekskursiooni kava paneb igaüks ise (või rühmakaupa) kokku. Hiljem tuleb arvatavasti oma „ekspeditsiooni“ tulemustest ka mingi repooto kirjutada (ingl. k report – ei tea mina, mis seda tüüpi kirjatüki nimetus eesti keeles olla võiks). Raske on aga koostada reisikava kursusele, mille eesmärkidestki sa aru pole saanud (õigemini, mille eesmärke õppejõud pole seletanud). Võib-olla olen ülearu kriitiline selle kursuse ja õppejõu suhtes, aga nagu juba öeldud, mul on Jaapani kultuuri aineid vaid kaks, nii et ootused kummalegi ainele on proportsionaalselt kõrgemad, kui näiteks nelja-viie aine puhul (umbes nii palju oli mul lisaks keeletundidele kultuuriaineid Tallinna ülikoolis).

Kuidagi meel läks mõruks selle koolijutu peale. Viimane aeg vahetada teemat. Ja uue teema sissejuhatuseks kuulata-vaadata üks J-rock video (ja soojendada tassike saket).

Ja kuna teil on nüüd kõrvaklapid nagunii peas, võite vaadata ka järgmised kaks videot.

Täpselt kaks nädalat tagasi käisin oma esimesel J-rock kontserdil Jaapanis, kus nägin neid kolme bändi (lisaks veel kahele natuke väiksema kaliibriga bändile) ja kuulsin neid kolme ülivõimsat (ja ilmselt elu lõpuni kummitavat) laulu. Kusjuures see polnud üldse mingi kauaoodatud kontsert, nagu mul tavaliselt kombeks – osta pilet mitu kuud ette ja siis hoolikalt valmistuda ja ennast artistide elu ja loominguga kurssi viia. Seekord ostsin pileti vaid paar päeva enne kontserti suhteliselt impulsi ajel, ilma et ülesastuvate bändide muusikat varem üldse kuulanudki oleksin. Ilmselt viis mind sellise impulssostuni pikka aega kuhjunud unevõlg ning frustratsioon jaapani keele mitteedenemise pärast. Igal juhul avastasin ühel hetkel, et olen juba üle kuu aja Jaapanis elanud, aga pole ikka veel ühelgi rokk-kontserdil käinud. Nii ma siis ostsingi pileti esimesele ettetulevale J-rock kontserdile, ehkki olin magamata ja muidu haiglase olemisega. Kontserdipäeval magasin (järjekordselt) sisse ja olin… khm, sunnitud koolist puuduma. Kontsert oli aga kõike seda väärt – nii puudumist kui ka järjekordset magamata ööd. Kontserdist endast ma väga pikalt siiski kirjutama ei hakka, kuna ma nagunii ei suudaks sõnades nii suurt elamust edasi anda. (Hip teab seda tunnet, eksju? Mis tunne on olla Rammsteini kontserdil esimeses reas? Selline tunne, nagu oleksid Rammsteini kontserdil esimeses reas. Teist sellist tunnet polegi, millega seda võrrelda.)

Aga siiski mõned üldised tähelepanekud võrreldes näiteks Eesti rokk-kontsertidega. Üks suur erinevus on see, et J-rock kontsertide publik paistab (kaasaelamise intensiivsuse põhjal otsustades) koosnevat vaid fännidest. Nojah, arvestades J-rock kontsertide piletihinda, pole see ehk ka väga imekspandav – kes reede õhtul ennast niisama välja elada tahab, leiab Tokyost endale odavamaid meelelahutusi küll. See tähendab, et erinevalt Eesti rokk-kontsertidest pole Jaapani kontserdipublik juua täis. Mina igatahes ei näinud mitte ühtegi joobes kontserdikülastajat. Kahjuks pole mul Eestis õnnestunud käia mitte ühelgi metal-/rokk-kontserdil, kus mõni purjus külastaja poleks olnud tõrvatilgaks meepotis. Mis Eesti kontsertide puhul eriti hale – vaatamata ohtrale vägijookide pruukimisele ei suuda Eesti publik bändile korralikult kaasa elada. Aasta tagasi The Rasmuse kontserdil Rock Cafes oli mul artisti ees tõeliselt piinlik oma tuimade kaasmaalaste pärast. Kui erinev on Jaapani rokipublik! Pole need jaapanlased nii vaoshoitud midagi, hehe. Ja milline ülev vaatepilt on pikkate juustega headbang’ivad jaapanlased! Mis on aga natuke kõhedusttekitav (samas ka väga lahe) Jaapani rokk-kontsertide juures, on see, et publiku liigutused on perfektselt sünkroonis. Ei ole nii, et igaüks headbang’ib või viskab näppu millal ja kuidas ise heaks arvab – ei, terve saalitäis rahvast teeb sekundilise täpsusega kõike täpselt ühtemoodi (välja arvatud üks valge inimene, kes lummatult seda vaatemängu jälgib). Mõne laulu jaoks on lausa omaette liigutuste seeria, mida kõik fännid paistavad unepealt teadvat. Aga kuidas nad selle nii täpselt sünkrooni saavad… müstika. Ei kujuta ette, et terve saalitäis fänne enne kontserti kusagil kokku saavad ja neid liigutusi koos harjutavad. Võib-olla on see mingi kollektivistliku ühiskonna nähtus. Mingi kollektiivne instinkt või midagi sellist. Aga see on ikka vägev, kui jaapanlased oma pikki juukseid sünkroonis pilduma hakkavad – sellest tekib saalis täiesti korralik tuul! Küll on kahju, et kontsertidele kaameraid ei lubata. Kontsert kestis muide (koos väikest vaheaegadega artistide vahel) umbes 5 tundi, aga selle maraton-kontserdi lõppedes oli ikka selline tunne, et ei tahaks mitte veel koju minna… Samas oli kontserdijärgne Harajuku ilusam kui kunagi varem: taevas säras täiskuu ja ilusad androgüünsed poisid jagasid kontserdipaiga väravate ees Visual-Kei bändide flaiereid. Järgmisel päeval põdesin muidugi rasket kontserdipohmelli – valutasin üle terve keha, kõrvad olid haledalt lukus ja lisaks tekitas masendust väljavaade pärast sellist suurt elamust millegi nii argise nagu kodutööde juurde naasmisest. Samas teadsin, et kuradile on sõrm antud. Detsembrikuuks on mul juba märksa suurejoonelisemad plaanid. 

Kuna kontserti ennast pildistada ei saanud, lisan vähemalt mõned pildid kontserdipaigast ja selle ümbrusest. Jälle üks J-Rock pühakoda ja palverännaku rada juures :)

Küll aga oli pärast kontserti lubatud pildistada seda vaimustavat papp-kasti kõigi esinejate autogrammidega :D

Ohjah, kirjutada oleks veel paljustki, aga aeg on juba hiline ja ma olen võtnud nõuks ennast sel nädalavahetusel korralikult välja puhata ja üleüldse natuke tervislikumalt ja ennastsäästvamalt elama hakata. Et järgmisteks J-rock kontsertideks vormis olla, haha ;) Võib-olla viskan nädalavahetuse jooksul üles mõned pildid matkast Takao mäe otsa. Ahjaa, fototõendid on mul ka selle kohta, et elasin üle kaua kardetud algkoolikülastuse (käisime Jaapani keele ja kultuuri välisüliõpilastega kohaliku algkooli lastele oma kodumaad tutvustamas). Praeguseks aga - head ööd! Oyasumi nasai! 

Läänerin... tähendab, idarindel muutuseta. Jah, need kõik on kohvipurgid. Jah, kell on juba peaaegu kolm öösel. Ning ei, mul ei olegi täna plaanis magama minna. Nebusokuu-uuu...

久しぶり、皆！お待たせしました。Uskumatu, et viimasest sissekandest on möödas juba üle kolme nädala. Mõni ime, et mind viimasel ajal selle blogi pärast survestama on hakatud. Oli mul üldse vaja seda kirjutama hakata… Ei, tegelikult oli küll vaja – mulle endale. Ja ei maksa arvata, et olen need kolm nädalat nii ennastunustavalt lõbutsenud, et pole olnud aega eesti sõprade peale mõeldagi. Tegelikult avastan ennast pidevalt mõttelt, kuidas ühest või teisest asjast pärastpoole blogis kirjutada. Nii et mu peas on juba romaanipaksune blogi valmis, aga alati saab päev enne otsa, kui jõuan oma mõtteid kirja panema hakata. Nüüdki on tänane päev juba otsas, sest Jaapani aja järgi on praegu juba homme ja arvestades, mis juhtus täna hommikul, ei tohiks ma praegu üldse arvuti taga istuda, vaid peaksin juba ammu magama. Aga et facebookis sai hetk tagasi lubatud, et kirjutan kas või paar rida, siis ei saa enne magama minna, kui olen oma lubaduse täitnud.

Millest siis kirjutada? Juhtunud on selle kolme nädala jooksul nii mõndagi: olen kogenud oma elu esimest maavärinat (tagasihoidlik 3-magnituudine värinakesekene – paariks sekundiks oli lihtsalt tunne, nagu oleks kergelt õõtsuvale laevale sattunud), kohtunud oma juhendajaga ja nihverdanud oma uurimistöö pealkirja sisse mõiste „Visual-Kei“ (väga lihtsustatult öeldes on mu teemaks soolisus Jaapani rokkmuusikas), roninud esimest korda elus mäe otsa, söönud esimest korda elus takiyakit ja takoyakit (sarnasele kõlale vaatamata on need täiesti erinevad toidud, viskan pärastpoole erinevuse demonstreerimiseks mõned pildid kah üles) ja veel paljusid teisi Jaapani toite, hankinud endale riisikeetja (ja päästnud ennast seeläbi kiirnuudlimürgitusest), tellinud arutult palju jaapanikeelseid raamatuid ja ostnud pileteid J-rock kontsertidele… ja olnud puudutatud jaapanlase enesetapust (hommikune rong jäi hiljaks, kuna kusagil Seibu liinil oli keegi raudteele hüpanud – kusjuures sedasorti liiklusseisakud on Jaapanis sedavõrd tavalised, et nende kohta on lausa omaette termin: jinshin jiko ehk… hmm, ma ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida… otsetõlkes vist inimõnnetus ehk human accident inglise keeles). Lisasin loetelusse nii tumeda teema, et mul läks meelest ära, mida ma veel selle kolme nädala jooksul teinud olen. Ahjaa, kirjutanud oma blogisse pikima lause, mis ma senimaani kirjutanud olen.

Kõigest eelmainitust tahaks millalgi ka pikemalt kirjutada, aga praegu õpetaksin teile hoopiski natuke jaapani keelt. Olen juba nii unine, et ei suuda oma mõtteid korralikult lauseteks vormida, aga pole hullu, kuna tegelikult võtab mu viimaste nädalate Jaapani elu päris hästi kokku üksainuke sõna: 寝不足 (hääldus: nebusoku) ehk magamatus. Jep, ma olen sellega viimasel ajal päris palju tegelenud. Ja kui mõelda sellele, et homme... ptüi! see tähendab, täna, pean tõusma kell 6 ja praegu on kell juba 2 peal, siis võib vist öelda, et tegelen sellega praegugi. Nüüd kõik kindlasti kujutavad ette, kuidas ma iga päev usinalt hommikul vara kooli lähen ja sama usinalt hiliste öötundideni õpin, aga paraku… paraku on nii, et mu magamatuse peamiseks põhjuseks pole mitte rohke koolitöö, vaid pigem koolivälised tegevused, nii et ükskõik kui vähe mul koduseid töid ka poleks, ikka on kuidagi raske kõige muu kõrvalt nende jaoks aega leida. Väidetavalt magasid ka Napoleon, Margaret Thatcher, Michelangelo ja teiste seas ka Jaapani mangageenius Osamu Tezuka vaid neli tundi ööpäevas, aga lihtsureliku kurnab selline ööpäevarütm pikapeale siiski ära. Ja ühel hetkel järgneb nebusokule paratamatult 朝寝坊 (asaneboo) ehk hommikune sissemagamine. Nagu juhtus minuga muide täna hommikul (veel üks asjadest, mida ma selle kolme nädala jooksul Jaapanis esimest korda olen teinud). Kell oli mul helisama pandud kella kaheks (jah, öösel kella kaheks, sest mul oli veel mitme tunni jagu kodutööd teha, tahtsin vaid tunnikese tukastada), aga kui ma ärkasin, oli kell juba seitse! Kuidas mul õnnestus äratuskella mitte kuulda, ma ei tea, sest mu telefoni äratuskell on muidu vägagi järeleandmatu (khm, vihje eelmisele postitusele). Sain kohe aru, et midagi on valesti, mitte niivõrd selle järgi, et mu tuba oli hommikust päikesesära täis, vaid selle järgi, et tundsin ennast ebanormaalselt puhanuna. Muidugi – olin ühe tunni asemel maganud tervelt viis tundi! Milline luksus! :D Praegu tundub juba naljakas, aga terve tee kooli mõtlesin paaniliselt, mida teha selle ühe ainega, mille kodust tööd ma öösel teha ei jõudnud. Võin öelda, et stipendiumist ilmajäämine ega riigist väljasaatmine mind siiski veel ei ähvarda. Mis muidugi ei tähenda, et peaksin oma nebusoku harjumust jätkama. Kohe praegu panen tänaseks punkti. Et magada neli tundi. Just nagu Napoleon.