KAMIJO World Tour 2015 Grand Finale 28.12.2015 @ Zepp DiverCity (ehk kuidas ma esimest korda elus rokk-kontserdil magama jäin)

Lolli peaga andsin eelmises postituses lubaduse enne aprilli oma talvise reisi laivide raporteerimisega ühele poole saada, ehkki ise olen oma viisaastakuplaanist nii lootusetult maas (täna veel rohkem kui nädal tagasi). Või noh – seda enam? (sest nagunii kahe nädalaga viisaastakuplaani ära ei täida) Aga jahh... teha on pole mitte vähe, sest seekord lähen ma Jaapanisse kauemaks kui kunagi varem (vähemalt kaheks aastaks) ja mitte niisama reisile, vaid õppima-uurimistööd tegema. Seepärast teeb natuke ärevaks ka teadmine, et ma pole üle poole aasta mitte millegi akadeemilisega tegelenud (osalt töö, osalt oma talvise reisi, osalt silmaopi tõttu... osalt lihtlabase laiskuse tõttu). Paar nädalat tagasi nägin unes oma Jaapani senseid (keda ma päriselus muidugi veel näinud pole) – ta andis mulle mingi ülesande, millest ma mitte mõhkugi aru ei saanud ja siis ma istusin seda ülesannet pusides üksinda arvuti taga, endal külm higi otsaees... õehh (õnneks ma ei näinud seda unenägu lõpuni – kardan, et see oleks lõppenud mu maalt väljasaatmisega, laisk ja loll nagu ma olen... ei ole kohta sellistele Jaapani pinnal). Viimased paar nädalat olen ikka üritanud natuke jaapani keelt ka õppida, aga kohati tundub see nii lootusetu – seda kõike on lihtsalt nii palju, et mul pole väga usku, et paari nädalaga oma taset märkimisväärselt parandada suudaksin (no see on, nagu üritaks merd tühjaks juua). Pealegi läheb praegu suurem osa aurust reisiettevalmistustele ja kolimisele (hämmastav kui palju asju ma oma pisikesse katusekambrisse pooleteise aastaga kokku olen kandnud). Aga nüüd olen küll teemast kõrvale kaldunud (emakeele õpetaja ütleks kohe, et pealkiri ei vasta sisule... või vastupidi). See siin peaks olema laivi-reportaaž, mitte ülevaade mu tegemata töödest.

Ühesõnaga, 28. detsembril käisin ma Kamijo-nimelise artisti laivil. Hea meelega annaksin põhjaliku ülevaate Kamijo elust ja loomingust (võib-olla oleks isegi huvitav), aga 1) selleks pole aega (viisaastakuplaan ootab), 2) ega ma ise ka temast suurt midagi ei tea :P Aga kui ühe lausega kokku võtta, siis kõige rohkem teatakse teda kui Visual-kei bändide Versailles ja Lareine solisti, ehkki viimased paar aastat on ta tegutsenud peamiselt sooloartistina (Lareine läks hingusele 2002. aastal, Versailles peatas oma tegevuse 2012. aastal). Aga et miks ma siis üldse läksin sellele laivile, kui ma artistist isegi suurt midagi ei tea? Kamijo kui sooloartisti vastu mul tõesti huvi pole (küll on aga Kamijo fänn mu sõber, kelle korteris ma paar nädalat parasiteerisin... lihtsalt niisama mainin), aga see 28. detsembri laiv polnud mitte ainult Kamijo laiv, vaid see oli ka Kamijo varasemate bändide – Lareine, Versailles... ja siis see tema esimene bänd, mille nimi mul meelde ei tule – taaskohtumise laiv. Tähendab, kõik need tema varasemad bändid pidid samuti lavale astuma, originaalkoosseisus ja puha. Näha laivis üle kümne aasta tagasi laiali läinud legendaarset Visual-kei bändi Lareine! – sellist harukordset võimalust ei saanud ju kasutamata jätta! (Visual-kei uurijana oli see väikestviisi nagu erialane kohustus lausa). Ja loomulikult Versailles ka! Kusjuures Versailles'ile polnud see mitte ainult taaskohtumise, vaid koguni taassünni laiv – sellel laivil kuulutas Versailles lõppenuks oma 2012. aastast kestnud "puhkuse" (ehkki n-ö ametlik comeback-live toimub alles augustis). Ühesõnaga, täiesti ajaloolise tähtsusega laiv! OK, ma tunnistan – natuke mõjutas mind sellele kontserdile piletit ostma ka teadmine, et ma seekord oma lemmikbänd D laivile minna ei saa ("parem Kamijo peos kui Asagi katusel"). Nii et natuke nagu lohutus- või asenduslaiv D laivi asemel (eks nad ole ühed roosid mõlemad). 

Mõned illustreerivad videod ka. Kõigepealt Kamijo varasem bänd Lareine. Ahjaa, igaks juhuks mainin, et kõik videos esinevad isikud on mehed.

Ja midagi Versailles'lt ka (pole vist vaja lisadagi, et need baroksetes kleitides kaks kitarristi on muidugi mehed...)



Kõik eeldused meeldejäävaks live-õhtuks olid olemas, aga ometi! – ometi sai sellest üks kõige nõmedamaid laivi-kogemusi, mis mul üldse on olnud. Aga ühtlasi oli see ka väga õpetlik kogemus – õppisin seda, et iga hea laivi-elamus saab alguse edukast piletiostust. Nagu paar postitust tagasi kirjutasin, siis Jaapani fännid üldiselt ostavad oma piletid mõnikord koguni pool aastat ette, et endale võimalikult hea koht kindlustada. Ka mina ostan oma piletid üldiselt võimalikult varakult ette, aga seekord ma seda ei teinud, sest idee sellele laivile minna tuli alles üsna viimasel minutil, siis kui ma taipasin, et D laivile ma seekord minna ei saa... Kuu aega enne laivi ("viimasel minutil" noh) olid normaalsed kohad aga juba läbi müüdud, saadaval olid vaid lisakohad teisel korrusel, rõdukohtade taga (Jaapanis toimuvad ka rokk-kontserdid sageli istekohtadega saalides – keegi muidugi ei istu laivi ajal, aga istmetele on mugav oma asjad panna). Ma uurisin küll eelnevalt selle kontserdisaali kohta, et kuidas sealt rõdult see nähtavus võiks olla... muidugi andsin endale aru, et ega ma artistide nägusid sealt rõdult ei näe, aga üritasin mõelda positiivselt, et see-eest näeb rõdult suuremat pilti, muusikat kuuleb nii ehk naa ja üldse – vähemalt on mul haruldane võimalus sellest laivist osa saada, mis siin koha pärast pirtsutada.

Aga paraku! minu naiivne lootus, et kui rõdule pileteid müüakse, siis küllap on sealt võimalik ka kontserti nautida, osutus alusetuks – minu kohalt polnud nähtavus lavale mitte lihtsalt piiratud, vaid täiesti olematu. Kuidas seda olukorda seletada... no seal saalis olid tavalised rõdukohad, st erineval tasapinnal istekohad (kust nähtavus ilmselt päris OK), need lisakohad olid aga seisukohad rõdukohtade taga, muidugi ühel tasapinnal. Selliseid seisukohti oleks võinud olla maksimaalselt kaks rida ehk umbes paarikümnele inimesele, oli aga umbes 400... ühesõnaga, ma ei näinud mitte kui midagi! vaatamata sellele, et lava kohal oli ka suur ekraan (nägin vaid pisikest riba sellest ekraanist). Milline pettumus... milline pettus! See on pesueht tarbija petmine ju! Kuidas saab müüa piletit kohale, kust pole lavale mitte mingisugust nähtavust?! Kõige iroonilisem – need lisapiletid maksid täpselt sama palju kui tavapiletid, sh näiteks esirea kohad. Kas artistid teadsid, et nende kontserdile selliseid pileteid müüdi? Küllap teadsid. Aga paistab, et rahalised kaalutlused trumpasid moraalsed üle. Kurb :( (Paremad bändid igatahes nii ei tee – tean näiteks kindlalt, et D liikmed käivad enne suuremat laivi kontserdisaali erinevad kohad üle, et vaadata, kuidas näevad lava saali erinevates osades asetsevad fännid.) Igatahes olin tohutult pettunud – mitte niivõrd selles, et ma ise ei näinud lavale, vaid Kamijos/Versailles'is endas. Kuidas ikka võib niimoobi oma fänne petta! Võib-olla kui oleksin üritanud ennast inimeste vahele pressida või ennast pikemaks sirutada või... mida iganes, võib-olla oleksin siis natukene ikka lavale näinud, aga mind ei huvitanudki enam – selline rahaahne artist ei ole mu tähelepanu väärt. Ühtlasi tabas mind kohutav väsimus (olin eelnevad paar-kolm päeva väga vähe maganud), nii et lõin käega... ronisin inimeste vahelt läbi rõdu kõige tagumisse nurka, istusin maha, toetasin pea põlvedele... ja lasin unel hea maitsta. Omamoodi luksus tegelikult. Osta 50-eurone pilet, et kontserdile magama minna. Natuke läbi une muidugi kuulsin muusikat ka (ehkki ka kuuldavus polnud seal rõdusopis väga kiita)... aga ega see Kamijo väga ikka laulda ei oska, haha! (Asagit asendama ta ikka ei passi – nii et ei ole midagi ühed roosid mõlemad). Kuna põlved väsisid põrandal istumisest ära (samuti kippusid inimesed mulle otsa koperdama, kuna seal rõdul oli päris pime), käisin vahepeal ka niisama maja peal ringi vaatamas. Kamijole oli tohutult lilli toodud – nii teiste fännide kui ka teiste Visual-kei bändide poolt (ka D poolt! Kamijo ja Asagi on teatavasti suured sõpsid). Hästi huvitav oli see, et välismaa fänne oli väga palju, tunduvalt rohkem kui ühegi teise Jaapani rokkbändi laivil, kus ma senini käinud olen (mind natuke isegi ärritas see avastus – miks nii alatu artist nii populaarne on?!). 

Kontserdi promoplakat. Khm... jahh. Laulda Kamijo väga ei oska, aga see-eest nartsissismis pole talle võrdset.

Nagu näha, on Kamijo üsna rahvusvaheliselt populaarne.

Asagi ja Kamijo on suured sõpsid :)

See suur südamekujuline lillepostament oli samuti Kamijo välismaa fännide poolt.

Kontsert tundus lõputult kaua kestvat (oh lõppeks see piin ükskord!). Ega mul magada ka väga ei lastud, sest pimedal rõdul inimesed muudkui komistasid mulle otsa. Kusjuures ma polnud kaugeltki ainuke, kes kontserdikuulamisest (või noh, vaatamisest) loobunud oli – seal rõdul seina ääres istus teisigi fänne, kelle näoilmetest võis samasugust pettumust välja lugeda. Oli ka neid, kes ei hakanud oma aega raiskama, vaid lahkusid kohe päris kontserdi alguses, kui oli selge, et midagi "vaadata" pole. Vastupidi kummalised tundusid need fännid, kes ilmselgelt suurt midagi lavale ei näinud, kuid sellest hoolimata vaimustunult kaasa elasid – selline pime ja kriitikameeleta fännamine ärritab mind natuke. Lõpuks ma ei suutnudki kontserdi lõppu ära oodata, vaid otsustasin natuke varem tulema tulla (sest isegi minu masohhismil on piirid). See veel oleks puudunud, kui sellise mõttetu artisti pärast uuesti viimasest rongist oleksin maha jäänud! Siinkohal lõpetan ka selle postituse, sest niigi olen kulutanud selle laivi raporteerimisele rohkem tähemärke kui see fiasko ära oli teeninud, pealegi kontserdist kui sellisest mul nagunii mälestusi pole (ma nüüd ei teagi, kas saan öelda, et olen Kamijot/Versailles'd laivis näinud, sest tehniliselt võttes näinud ei ole...). 

Lõpetuseks veel üks video, mis on konkreetselt sellest 28. detsembri laivist – Versailles'i "taassünni tseremoonia" ehk see moment, kui Kamijo kuulutas välja Versailles'i comebacki (ma isegi mäletan seda hetke laivist, ehkki näha sain seda alles mitu kuud hiljem... siis, kui see video youtube'i postitati).

To be continued... kurisumasu in Tokyo

Nüüd on seis selline, et mu talvisest Jaapani-tripist on rohkem aega möödas kui järgmise Jaapanisse-minekuni aega järele jäänud. Täpsemalt: eelmisest Jaapanis-käigust lahutab mind kaks kuud, järgmisest vaid kolm nädalat! Kas mul on ettevalmistused tehtud? Ei, ei ole! Olen oma ettevalmistustega kohutavalt graafikust maas! Sellises olukorras soovitatakse tavaliselt koostada plaan ja panna kirja kõik tegemist vajavad asjad – et kaoses korda näha või midagi. Noh, ma panin kirja... see nimekiri näeb välja nagu mingi viisaastakuplaan! OK, võib-olla ma liialdan, aga poolaastaplaani mõõdu annab küll välja.

Tegelikult on mul seekord isegi päris mõjuv põhjus, miks ma omadega nii graafikust maas olen (ühtlasi, miks ma oma talvise reisi muljeid pole blogisse kirja saanud). Nimelt käisin ma kuu aega tagasi silma laseroperatsioonil (KSA Silmakeskus, Flow protseduur – kellele see midagi öelda võib). Nii et praegu vaatan arvutiekraani täiesti oma silmadega, ilma prillide või kontaktläätsede abita. Võiksin nii protseduurist kui ka lühinägeliku raskest elust lausa omaette postituse kirjutada, aga hetkel ütlen vaid nii palju, et sellest laseroperatsioonist (rangelt võttes küll mitte "operatsioonist", vaid protseduurist, kuna uuema tehnoloogiaga ei tehta silma ühtegi lõiget – kõik toimub võluväel!) olin unistanud umbes alates päris varasest lapsepõlvest, kui mul üldse lühinägelikkus diagnoositi (oi kuidas ma ei tahtnud prille kanda! võiksin kirjutada terve postituse ainüksi sellest, kui väga ma EI tahtnud prille kanda). Selle unistuse täitumiseni on kulunud umbes pool mu praegusest elueast, seitse paari prille, lisaks kes teab mitu paari kontaktläätsi (kui saaks nüüd selle raha tagasi, eksole). Olin vahepeal selle unistuse peaaegu maha matnud, kuna pika ootamise peale oli lühinägelikkus ikka päris-päris kangeks läinud (numbreid ma ei avalda, sest siis hakkavad inimesed ahhetama, et kuidas ma ikka nii "pime" sain olla – et kuidas ma niimoodi üldse elada suutsin?! Normaalse nägemisega inimestel on lühinägelikkusest väga vildakad arvamused). Igatahes, vastupidiselt mu enda negatiivsetele ootustele, kvalifitseerusin ma protseduurile! Protseduur ise oli kiire ja valutu (laser töötas kummalgi silmal vaid 20-30 sekundit, mille vältel ma ise ei tundnud absoluutselt mitte kui midagi), küll aga nõudis protseduuri-järgne paranemine pisut aega ja kannatust, sest 100%-nägemine ei saabu kohe, vaid tasapisi (maksimaalne nägemine saabub alles 3-4 kuu pärast) ja esimesed paar nädalat peale oppi silmadega väga tööd teha ei saa. Ühesõnaga, see oli minu väga mõjuv põhjus, miks ma blogi uuendamisel nii laisk olen olnud. Ja miks ma oma Jaapani-ettevalmistustega graafikust maas olen. Aga arvestades, et selle opiga täitus mu kõige pikemaaegsem unistus üleüldse, siis loomulikult ma ei kahetse!

Vaatamata sellele, et pean oma viisaastakuplaani kuidagi kolme nädalaga ära täitma, ei raatsi kuidagi ka oma talvise reisi muljete kirjutamist pooleli jätta. Seda enam, et mu reisi kõige eredematest momentidest pole ka mingit fotosalvestust – nagu öeldud, laividel pildistada ei lubata. Niisiis võtan endale eesmärgiks enne 1. aprilli vähemalt kõik oma reisi live-kontserdid ära raporteerida. Õnneks (või vist siiski kahjuks?) neid nii väga palju polegi: peale exist†trace'i veel vaid viis laivi, pluss üks bändi-fännide kohtumisüritus. Omamoodi huvitav on aga see (khm, "huvitav"... võib-olla oleks õigem sõna siiski "traagiline"), et nende väheste laivide sekka sattus ka mu elu kaks kõige katastroofilisemalt ebaõnnestunud kontserdikülastust. Ühe saatsin mööda põrandal tukkudes, teisele saabusin pooleteisetunnise hilinemisega... (ise veel ekstra laivide pärast Jaapanisse sõitnud, eksole!) Neist oma elu kahest suurimast kontserdi-fopaast pean küll kirjutama, sest muidu aastate pärast ei usuks vist ise ka, et see kõik nii oli. Samuti poleks aus, kui ma ei ütleks midagi oma reisi kõige vingema päeva kohta, kui mul oli haruldane võimalus kohtuda samal päeval kahe oma kõige lemmikuma bändiga (praeguse seisuga hoiab see ka aasta parima päeva tiitlit).   

Ühesõnaga, blogi is to be continued. Kõigele vaatamata.

Ah mis, et ühtegi fotot ega muusikavideot polegi? Pilte ma tõesti eriti teha ei oska, aga youtube'i kasutamises olen meister. Nii et väikeseks laivi-reportaažide treileriks verivärske exist†trace'i muusikavideo (alles eile avaldatud). Ma olen nii laulust kui ka videost täiesti vaimustuses. Mulle endale on see ühtlasi meenutuseks detsembrikuisest  exist†trace'i laivist, kuna esimest korda kuulsin seda laulu just tollel laivil (võimalik, et see oligi "Dream Rideri" esmaesitlus).