Pole küll ammu blogi uuendanud, aga sellegipoolest kirjutaksin esialgu pika vahekokkuvõtte asemel hoopis kõige värskematest laividest – eilsest ja üleeilsest exist†trace'i laivist, mis olid huvitavad ja ebatavalised selle poolest (huvitavad mulle), et käisin neil laividel... maskeeritult. Et miks ma seda tegin... põhjustest kirjutan teinekord lähemalt (võib-olla, kui aega on) mõnes teises postituses. Väga lühidalt – peamiseks põhjuseks oli soov jääda märkamatuks ühele exist†trace'i meesfännile, kes on viimasel ajal minu vastu natuke liiga "sõbralikuks" muutunud – kohe nii sõbralikuks, et ta tuleb minuga kaasa mitte ainult exist†trace'i laividele, aga ka kõigile teistele mu lemmikbändi laividele... kes on nii "sõbralik", et ka mu kaasfännidest sõbrannad on hakanud mu pärast muret tundma. Aga ilma taustalool pikemalt peatumata – tahtsin seekord minna laivile, ilma et see meesfänn mul kogu aeg sabas töllerdaks. Normaalne täiskasvanud inimene ilmselt püüaks probleemi lahendamiseks teise osapoolega rääkida, aga mina... ei ole normaalne täiskasvanud inimene. Milleks näha vaeva probleemide lahendamisega, kui võib näha veel rohkem vaeva nende eest põgenemisega? (Viimane piisk karikas oli exist†trace'i laiv Osakas, kuhu see meesfänn minuga koos samas ööbussis sõitis – mind senimaani häirib mõte, et ta võis seda kohtinguks pidada...) Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole kunagi ühegi mehe tähelepanu võitmiseks näinud oma välimusega nii palju vaeva, nagu nüüd selle mehe tähelepanu vältimiseks! Ostsin endale paruka, mitteminulikus stiilis uue kostüümi (selle eesmärk pidi olema võimalikult palju keha varjata – pika otsimise peale leidsin mitu pikka lohvakat seelikut, kõige peale veel musta kapuutsiga keebi), surnupealuuga maski... isegi uued meigivahendid, millega oma nägu võimalikult tundmatuseni muuta. Kuna exist†trace'i fänkond on suhteliselt väike, nii et kõik tunnevad kõiki nägupidi, liiatigi olen mina ainuke välismaalasest püsifänn, siis võite arvata kui keeruline oli ülesanne märkamatuks jääda. See oli väga riskantne plaan, mis oleks võinud haleda läbikukkumisega lõppeda. Kartsingi kõige rohkem seda, et ma ei peta mitte kedagi ära ja et mu laivisõbrad lihtsalt naeravad mu üle, et miks ma Halloweeni kostüümis olen laivile tulnud.
Laivipäeva hommikul olin juba väga kõhklev (no mis täiskasvanud inimene tuleb selle peale, et tüütust austajast vabanemiseks endale surnupealuumask pähe tõmmata?!), aga kuna olin oma maskeeringule nii palju aega, raha ja energiat kulutanud, siis ei raatsinud oma plaanist ka loobuda. Maskeering oli aga läbi kukkumas juba enne, kui koduuksestki jõudsin välja astuda – nimelt osutus mu paruka tukk liiga pikaks, nii et pidin napilt paar tundi enne laivi hakkama oma paruka tukka lõikama. Viimati lõikasin endal tukka 7-aastaselt ja tol korral lõppes see katastroofiliselt (imelühikese koomilise tukaga) – see eelteadmine ei olnud just kõige julgustavam. Lõpuks võttis tuka lõikamine ja paruka kinnitamine nii kaua aega, et olin laivile peaaegu et hiljaks jäämas (pidin paruka kinnitama piisavalt tugevasti, et sellega oleks võimalik ka headbangida). Raskendava tegurina asus seekordne live-house rongijaamast päris korraliku 20-minutise jalutuskäigu kaugusel, temperatuuri oli seejuures 30 kraadi ringis... higi lahmas mu paksu pika paruka ja surnupealuumaski all... inimesed tänaval vahtisid (olin kindel, et nad vaatavad mu tukka – et küll on halvasti lõigatud tukk).
Õigus küll – ma polnud oma maskeeringuplaanist rääkinud mitte ühelegi oma laivisõbrannale, nii et mitte keegi ei teadnud mind sellises kostüümis oodata. Tegin seda teadlikult, sest mõtlesin, et kui ma oma parimad sõbrannad suudan ära petta, küllap siis petan ära ka selle meesfänni, keda ma vältida tahtsin. Esimene proovikivi oli live-house'i ees valgusfoori taga – ehmatusega avastasin, et seisangi ühe oma parima laivisõbranna kõrval! Hoidsin hinge kinni, olin kindel, et kohe-kohe kuulen Reiko häält: "Liisi?!" Aga Reiko ei teinud mind märkamagi ning ülekäiguraja ületasime koos nagu võõrad. Live-house'i ees oli veel mitu mulle tuttavat fänni, aga ma ei tervitanud kedagi ning inimestega silmsidet vältides lipsasin vaikselt live-house'i sisse. Kuna maskeeringule kulutatud aja tõttu olin väga viimasel minutil kohale jõudnud, oli saal juba paksult rahvast täis, nii et mul ei jäänud muud üle kui võtta koht sisse saali tagaotsas – samas oli see mõnes mõttes ka kergendus, sest mind natuke painas hirm, et mu parukas võib keset headbangimist kõrge kaarega peast lennata. Live ise oli muidugi vinge – seda kanti muide otse üle Hiinasse, samuti oli seda mujal maailmas võimalik mingi iphone'i rakendusega vaadata. Laiv oli küll vinge, aga muidugi oli mul meel natuke kibe, et ma pidin seda nii kaugelt tagareast vaatama. Omit nägin vaid kitarrisoolode ajal, kui tema ees olevad fännid maha kükitasid (see on selline komme – kitarristi soolo ajal kükitavad esiridades olevad fännid maha, et tagumised inimesed ka näeksid, ühtlasi on see austusavaldus kitarristile). Omi pilku mul püüda ei õnnestunud, sest ta ei vaadanud minu poolegi... needsin hingepõhjas seda meesfänni, kelle soovimatu tähelepanu mind Omist lahutanud oli.
Olin otsustanud, et peale laivi paljastan end vähemalt oma kõige parematele laivisõpradele, sest sõpradele pole ilus valetada. Niisiis jäin fuajeesse live-house'ist väljuvaid inimesi passima. Nagu olingi arvanud, lahkus teatud isik enne kui mu sõbrannad. Nüüd võisin rahumeeli oma maski eemaldada, aga enne tahtsin siiski teada saada – kui hästi mu maskeering ikkagi töötas? Enne laivi olin oma sõprade pilku vältinud, nüüd kavatsesin nendega meelega vastamisi sattuda. Mis seal salata – mul oli tegelikult kohutavalt põnev! Kui Reiko koos mu teiste laivisõbrannadega saalist väljus, peksis mu süda nagu Omiga rääkides :D Kui nad minust möödusid, vaatasin neile kõigile kordamööda silma, aga midagi ei öelnud. Ma ei suutnud seda uskuda – mitte keegi neist ei tundnud mind ära! Kui nad olid minust paar meetrit eemale koridori lõppu jõudnud, kuulsin, kuidas nad minu poole vaadates omavahel sosistasid: "Kes see ilus inimene küll on?" Tundsin ennast juba täieliku impostorina – see pole mingi ilus inimene, see olen mina! Kuna ma enam ei suutnud mängida, läksin ise nende juurde ja ütlesin "otsukaresama!" (see on suht tõlkimatu fraas, mida ütlevad näiteks töökaaslased üksteisele peale tööd – või fännid peale laivi). Reiko ütles "otsukaresama!" vastu, aga tema hämmeldunud ilmest sain aru, et ta peab mind võõraks välismaalaseks. Ja siis ma tõmbasin oma maski eest – milline reaktsioon! Kõik olid muidugi super üllatunud ja kiitsid mind, et ma olen nii ilus ja "kakkoii" (see on umbes sama nagu "lahe" või "vinge" eesti keeles, ainult et veel lahedam ja veel vingem). Ma muidugi vabandasin oma lolli nalja pärast, aga kõik olid seda meelt, et ma võiksin tihedamini sellist kostüümi kanda. Ahh, mind valati nii kiitustega üle, et selle meenutaminegi paneb mind praegu punastama. Nad olevat arvanud, et ma olen ise mõne bändi liige! Ainult Kleitmees oli miskipärast väga hapu ilmega ning keeldus minu poole vaatamast – küllap kartis, et ma olen liiga ilus (millalgi kirjutan Kleitmehest lähemalt, ehkki ma temast suurt muud ei tea, kui seda, et ta armastab Omit ja vihkab mind). Kui ma läbi linna kodupoole marssisin (endiselt ikka surnupealuumask ees, metallpannaldega tanksaapad jalas, musta keebi hõlmad tuules lehvimas), möödusin mingitest ehitusmeestest, kes õlut juues aeglasel sammul ehitusplatsi ääres patseerisid. Kui ma neile lähenesin, jäid nad seisma, langetasid õllepurgid, jäid mind täiesti varjamatu uudishimuga vahtima ja kui ma neist möödusin, kuulsin, kuidas üks neist ütles: "Kakkoiinaa~". Itsitasin oma surnupealuumaski all. Kes oleks arvanud, et mu maskeeringut selline menu saadab!
Algselt oli mul olnud plaanis kasutada seda maskeeringut vaid 28. juuli laivil, mitte 29. juuli omal, sest teadsin, et mu tüütu meestuttav võtab osa vaid esimesest. Kuna mu uus välimus oli aga nii menukas olnud, mõtlesin, et oleks raiskamine see vaid ühekordseks ettevõtmiseks jätta. Pealegi olin olnud nii tagumises reas, et Omi isegi ei näinud mind... ausalt öeldes olin uudishimulik, kas Omi tunneks mind ära või mitte. Nii uudishimulik, et olin valmis teist õhtut järjest tegema läbi selle paruka pea külge kinnitamise põrgu. Nii nagu eelmine päev, saatis ka selle laivi ettevalmistusi äpardused: magasin hommikul raskelt sisse, pärast mida kulutasin mitu tundi tulutult mööda linna lonkides, otsides laivisõbrannale sünnipäevakingitust... kui tagasi koju jõudsin, oli kell juba nii palju, et olin järjekordselt laivile hiljaks jäämas! Nagu sellest veel vähe oleks olnud, et ma liiga hilja kodust välja sain, eksisin oma viimases rongijaamas ära ega leidnud õiget väljapääsu (Jaapani rongijaamad on kohati nagu hiiglaslikud labürindid). Lõpuks jõudsin live-house'i täpselt üks minut enne oma bändi planeeritud etteastet! (mu vaesed närvid... see kõigi asjade kriitiliselt viimasel minutil tegemine tuleb ära lõpetada)
Seekord oli hoopis teine tunne maskeeritult laivile minna, sest nüüd polnud see tegelikult mitte maskeering, vaid lihtsalt "kakkoii" kostüüm. Kõik fännid teadsid, et see olen mina, samuti puudus vajadus ennast tolle meesfänni eest peita. Siiski... bändiliikmed ei teadnud ja ma olin üsna kindel, et bändi vokalist Jyou ja kitarrist-vokalist miko, kes mind eelmisel päeval olid näinud, pidasid mind kellekski "uueks" välismaa fänniks, seda enam, et ma polnud oma tavapärases asukohas Omi ees, vaid lavast hoopis kaugel basskitarristi-poolses ääres. Omi polnud mind aga üldse näinud ja see huvitas mind kõige rohkem – kas Omi tunneb mind ära või mitte? Esimesed paar laulu ei vaadanud ta väga minu poole – küllap ta ikka märkas mind, sest kes siis surnupealuumaskiga nägu publiku seast ei märkaks, aga ta vaatas mind sellise neutraalse mitteäratundva pilguga. Olin ühekorraga kurb ja rõõmus – kurb, et mu maskeering jättis mind ilma Omi flirtivatest pilkudest, aga rõõmus selle üle, et ta mitte iga uue fänniga ei flirtinud (noh, et ta mind minuga ei petnud!). Aga siis ühel hetkel vaatas ta minu poole hoopis teistsuguse pilguga, kuidagi nagu puurivalt – tal oli lausa kulm kortsus! Ta vaatas mind mitu korda sellise küsiva ja segaduses pilguga, aga laivi lõpupoole märkasin, et ta pigem nagu muigab minu poole vaadates kuidagi kavalalt. Ma siiski polnud päris kindel, kas ta ikka tundis mind ära, sest mitte keegi teine polnud mu maskeeringust läbi näinud.
Pärast exist†trace'i esinemist sattusin oma laivisõbrannade haardesse. Kõik tahtsid minuga koos pilti teha! Muidugi oli hea meel, sest kellel poleks, kui teda ilusaks peetakse, ehkki mind ajab alati segadusse, kui jaapanlased ütlevad, et ma olen ilus ja et mul on nägu "nagu nukul". See tekitab minus omamoodi identiteedikriisi, sest ma olen üles kasvanud kindlas veendumuses, et ma pole ilus tüdruk, aga sellest pole midagi – sest ma olen tark tüdruk (mitte keegi neist muide ei tea, et ma õpin Jaapani ühes kõige paremas ülikoolis). Hea meel küll, aga sellegipoolest tunnen ennast õudselt kohmetult, kui mind pildistada tahetakse. Aga näiteks see pilt sai väga äge minu meelest! (Ääremärkusena: minu kõrval olev fänn näeb välja nagu teismeline tüdruk, eksole? Tegelikult on tegemist täiesti täiskasvanud Jaapani naisega, kelle vanust ma küll täpselt ei tea, aga kuna ta töötab haiglas spetsialistina, siis kindlasti on ta üle kahekümne. Arvan, et üldlevinud arvamus, nagu oleksid Visual-kei fännid kõik teismelised tüdrukud, ongi suuresti seotud sellega, et välismaalase pilgule paistab ka kolmekümnendates Jaapani naisterahvas nagu teismeline plika.)
Kui ma "fotograafide" eest tagasi saali põgenesin, oli ka viimane bänd oma esinemise juba lõpetanud – ja Omi jagas keset saali bändi flaiereid! Tõmbusin instinktiivselt seina äärde. Kas ta teadis, et see olen mina? Ühel hetkel meie pilgud kohtusid. Omi naeratas mulle. Ma naeratsin vastu (maski all). Mõtlesin, et peaksin minema teda tervitama või midagi, aga nagu ikka Omiga kohtudes – ma tardun ega suuda selgelt mõelda. Kui Omi oli juba seda nägu, et ta kohe-kohe tuleb ise mu juurde, hüppas mu kõrvale üks mu laivisõbrannadest, kes hüüdis Omile: "Omi, see on ju Liisi!" Ja samal ajal tõmbas ta mul maski eest! Kyaaaaa! XD Ausalt öeldes ei mäleta ma täpselt, mida me Omiga rääkisime, sest ma olin nii närvis(-_-;) Aga ma mäletan, et küsisin, kas ta tundis mu ära ja ta ütles, et tundis küll – ja ma usun, et ta ei valetanud, sest ta ei näinud põrmugi üllatunud välja, kui sõbranna mul maski eest tõmbas (tegelikult oli mul väga hea meel, et Omi ainukesena mind ära tundis! sest kas see mitte ei tähenda, et ta on mind väga tähelepanelikult vaadanud?). Vabandasin ka tema ees oma tobeda vembu pärast, aga nii nagu mu fännidest sõbrannad, kiitis ka tema mu uue välimuse heaks (ehkki ma ei mäleta, mida ta täpsemalt ütles). Aga mu maski kohta ütles ta "utsukushisa mottainai" ehk "see on ilu raiskamine" – see, et ma maski kannan, noh *^_^* Oh seda Omit küll! ♥
Pärast ürituse lõppu jäime umbes seitsme-kaheksa fänniga live-house'i ukse taha tänavale passima ehk demachit tegema (kirjutasin sellest Visual-kei kombest ka oma 26. detsembri exist†trace'i laiviraportis) – ühesõnaga, ootama kuni bänd live-house'ist väljub, et nad siis heade soovidega koju saata. Detsembris läks mu elu esimene demachi lörri, sest bänd lipsas nii märkamatult live-house'ist välja, et märkasime seda teiste fännidega alles siis, kui bändi kaubikul juba hääled sees olid, nii et rangelt võttes ei lähegi see demachina arvesse. Ühesõnaga, päriselt oli mu elu esimene demachi ikkagi eile. See oli väga lahe kogemus! Saime koos teiste fännidega näha, kuidas bändiliikmed pille ja helitehnikat autosse kandsid (oh kuidas ma oleksin tahtnud Omi juurde joosta ja teda raskete kastide tassimisel aidata!) ja kuidas nad live-house'i mänedžeri ees kummardasid (fänni jaoks on need kõik mälestusväärsed hetked). Ja enne kui bändiliikmed autosse ronisid, võtsid nad paar minutit aega, et meiega rääkida! Nojah, siin läks mu demachi jälle natuke lörri, sest Omi "fänniaeg" läks mu sõbrannale sünnipäevakaardi kirjutamisele. Jahh... ma võin küll olla Omi special fänn, aga oma sõbrannale ei pääse ma ligilähedalegi – pole kahtlust, et tema on Omi number üks fänn. Kui Omi oli sünnipäevakaardi kirjutamise lõpetanud, olid kõik teised bändiliikmed juba autos, nii et mina jõudsin öelda talle vaid "otsukaresamadesu!". Aga vähemasti andis ta mulle selle peale käppa!
Lõpetuseks kohustuslik muusikavideo ka! (No kas pole mu naised vinged?!)
