Tervitused… jälle üle
pika aja. Vaatamata mu lubadusele hakata kirjutama lühemalt, aga tihedamini.
Tegelikult pole mul praegugi erilist isu kirjutada, aga just nimme sellepärast
kirjutan (ma ei tea isegi, kas enesedistsipliini huvides või puhtalt
enesepiitsutamise harjumusest). Ma vist ei pea pikalt seletama, miks ma jälle
tükk aega kirjutanud pole? Viimasest postitusest peaks kõik selge olema. Olen
olnud hõivatud oma öösel ärkveloleku eksperimentidega. Tundub, et Napoleoni
minust siiski ei saa, sest lõpuks hakkas see hullumeelne ööpäevarütm siiski
tervise peale ja täna olin sunnitud päeva vabaks võtma, kuna eilseks olin
sellest pidevast magamatusest juba suhteliselt kokkuvarisemise äärel. Nii et
kui koju jõudsin, kirjutasin õpetajale meili ja vabandasin, et pean ta loengust
homme puuduma, seejärel soojendasin mikrolaineahjus tubli tassitäie saket,
tegin sellele ühe sõõmuga põhja peale ja läksin juba kell kaheksa ära magama. Isegi
maavärin poleks mind äratada suutnud.
Paljud, kes mu
magamatusest teavad – nii Jaapani kui ka Eesti sõbrad – on küsinud, et miks ma
ei maga. Et kas tõesti on nii palju õppida? Objektiivselt võttes pole üldse
palju õppida. Ja ülearu raske ka pole. Aga miskipärast ei taha see vähenegi
kodutöö edeneda… Mul on muidugi oma teooriad, miks ta edeneda ei taha. Kui
päris aus olla, siis esiteks, mu loengud pole just ülearu inspireerivad. Ah,
mis ma ikka keerutan, pooled mu loengutest on ikka päris igavad. Võib-olla
keeleõpe peabki selline olema? Ma olen praegu juba sellisel tasemel ka, et väga
tormilist progressi ei tunneta, põhialused on ju ammu juba selged, nüüd seisneb
keeleõpe ennekõike sõnavara (märkide) laiendamises ja grammatika peenemate
nüansside tundmaõppimises. Aga see on pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne
muutus. Iseenesest ma muidugi mõistan, et keeleõppes on paratamatult üsna palju
tüütut tuupimist (ja tüütuid kirjatöid, mis mulle kõige enam vastumeelt on). Aga sellegipoolest närib
mind kahtlus, et õpiksin jaapani keelt palju rohkem, kui loengutes käimise ja
kodutööde tegemise asemel saaksin vabalt lugeda oma jaapanikeelseid J-rock
ajakirju ja oma uurimistööd puudutavaid raamatuid, mida juba päris kena hunnik
mu lauale on kuhjunud.
Muide, olen selle
viimase kahe kuu jooksul päris palju Jaapani Amazonist endale raamatuid
tellinud, sest see on lihtsalt vägev, kui lihtne ja odav Jaapanis olles seda netipoodi kasutada on. Oleneb muidugi raamatust, aga umbes pooled tellimused on juba
järgmiseks päevaks mul postkastis või kulleriga ukse taga. Saatekulu pole või
siis on see vähemalt üle poole väiksem raamatute saatekulust Eestis. Sellestsamast
Jaapani Amazonist Eestisse raamatute tellimine on seevastu kas väga kallis või
paljudel juhtudel koguni võimatu – paljud müüjad lihtsalt ei saada oma kaupa
väljapoole Jaapanit. Ühesõnaga, praegusel hetkel Jaapani Amazoni tihe
kasutamine tundub igati õigustatud.
Aga jutt oli sellest,
et nende raamatute lugemisest oleks mul jaapani keele õppimisel tõenäoliselt
rohkem kasu kui tüütute koolitükkide tegemisest. Võiksin ju teha mõlemat, aga
kahjuks võtavad need va tüütud koolitükid suure osa mu vabast ajast ära ja
selle vähese osa, mis koolitükkidest üle jääb, tahaks veeta vahetult Jaapanit ennast
avastades, mitte oma pisikeses toas kirjutuslaua taga küürutades Jaapani kohta
lugedes. Ma ei tohiks tegelikult ülearu viriseda, sest küllap õpin ma jaapani
keelt siiski ka nende mitte just kõige inspireerivamate kodutööde käigus –
isegi, kui ma ise erilist progressi ei tunneta. Probleem on aga selles, et nad
ei mõju mu motivatsioonile just kõige paremini, ilma motivatsioonita on aga
väga raske õppida. Minu meelest on just keeleõppe puhul ülimalt oluline leida
keeleõppemeetodid, mis huvi keele vastu alal hoiaksid ja seda pidevalt
uuendaksid. Muide, üks hiina vahetusüliõpilane, kes on minuga samas
keeletasemes, on jaapani keelt täiesti omal käel õppinud, kusjuures põhilisteks
jaapani keele allikateks on tema jaoks olnud anime ja Jaapani telesaated. Hiinlasena
on iseõpe tema jaoks muidugi lihtsam, kuna jaapani kirjamärgid on päris suures
osas hiina keele omadega ühised või siis vähemalt sarnased.
Keeleõpe keeleõppeks.
See, et ma keeletundidest ei vaimustu, on ilmselt mu enda viga ja hetkeline
motivatsioonikriis. Kultuuriainetega on aga natuke teised lood… nendest
mittevaimustumise eest ma küll süüd enda peale ei võta. Neid kultuuriaineid on
mul kõigest kaks (kui mitte arvestada kalligraafiat, mis on rohkem huviring kui
akadeemiline loeng) – Jaapani ühiskonna ja kultuuri moodulisse kuuluv loeng
Jaapani regionaalsetest erinevustest ja üks Jaapani uuringute kursus Jaapani tarbimiskultuurist.
Pealkirjad on küll üsna paljutõotavad, aga tõtt öelda pole need kaks ainet
grammigi akadeemilisemad kui kalligraafia. Tarbimiskultuuri loeng on vähemalt
lõbus ja huvitav – arutleme seal niisama kõikvõimalikel teemadel, mis õpetajale
pähe tulevad ja kuna teeme seda jaapani keeles, siis vähemalt keeleõppele aitab
see kindlasti kaasa. Õppejõud on sümpaatne ja klassikaaslased toredad. Igasuguseid
huvitavaid faktoide korjub selle loengu käigus samuti. Näiteks tean nüüd
Sasae-sani sündroomist – see on kurvameelsuse- ja masendusehoog, mis tabab
paljusid jaapanlasi pühapäeva õhtul „Sasae-sani“ nimelist animet vaadates, kuna
see saade seostub neile automaatselt nädalavahetuse lõpu ja uue töönädala
algusega. (Kusjuures ma tean seda tunnet väga hästi – ma ise vihkasin lapsena Vormel-1
kummide vilinat, kuna Vormel-1 oli alati pühapäeval ja tuletas mulle meelde, et
peaksin hakkama esmaspäevaste kodutöödega tegelema.) Ahjaa, paar nädalat tagasi
pidime loengusse kaasa võtma mõne oma kodumaal populaarse snäki. Ma siis
pakkusin kahte sorti Kalevi šokolaadi – valget šokolaadi mustikatükkidega ja
Kalevi 70% šokolaadi. Muide, kas teadsite, et Jaapanis pole õiget tumedat šokolaadi?
Pakendi peale võib küll olla kirjutatud „dark“ või „bitter“, aga üle 50% kakaosisaldusega
šokolaadi te siit ei leia. Õpetaja sõnutsi päriselt tume šokolaad ei müüks
Jaapanis, kuna jaapanlased pole harjunud „mittemagusat“ šokolaadi sööma. Tumeda
šokolaadi gurmaanina tundub Jaapani „tume“ šokolaad mulle aga lausa läägelt
magusana. Igal juhul, sellised jutud meil siis selles aines ja vaatamata sellele,
et loengus saab üsna lõbusalt aega veedetud, ei paista sellel kursusel väga
selget struktuuri ega kindlat teemaderingi olevat. Sellegipoolest ma ei
kahetse, et seda ainet võtan – akadeemilises mõttes pole see kursus ehk kõige
efektiivsem, aga peavad siis kõik huvitavad teadmised akadeemilised olema.
Küll aga kahetsen, et
valisin kursuse Jaapani regionaalsetest erinevustest. Sellel ainel ei taha kohe
pikemalt peatudagi. Tegelikult oleksin võinud oma veast aru saada juba esimeses
loengus – selles, kus mu äratuskell helisema hakkas, hehe. Nagu järgnevad
loengud on näidanud, ongi see õppejõud loomu poolest pirtsakas ja kasutab iga
võimalust, et tühjast tüli teha. Oh, pidin ma sellest kirjutama hakkama… nüüd
olen sunnitud reede õhtul seda õppejõudu meenutama. Kusjuures ma oleksin valmis
andestama talle nii ta veidrused kui ka halva iseloomu, kui ta õppejõuna oma
tööd korralikult teeks, aga paraku! Ma pole selle kursuse raames peaaegu mitte
kui midagi õppinud. Ja siin pole süüdi minu kõrged ootused – ka mitte keegi mu
sõpradest pole selle ainega rahul. Et mis siis häda on? Häda on selles, et see
õpetaja ei õpeta suurt midagi. Mingeid faktoide ta pillub küll, jah, aga erinevalt
eelpoolkirjeldatud kursusest pole need faktoidid mitte ainult kasutud, vaid ka
tapvalt igavad (tooksin mõne näite, aga mul on tekkinud juba psühholoogiline
tõrge selle kursuse suhtes, nii et ma ei suuda sundida ennast isegi mitte selle
aine konspekti avama). Üldse tiirleb kursus detsembri lõpus toimuva Kyoto-Osaka
ekskursiooni ümber – ja mitte selle sisulise, vaid korraldusliku poole ümber. Nii
kulus terve üle-eelmine loeng sõidupiletite ja majutuse rahade kogumise peale. Loengut
kui sellist ei toimunudki. Eelmine nädal polnud isegi mitte sellist sümboolset
loengut (milleks, eksole, kui rahad juba koos?). Sel nädalal ma puudusin, aga
kuuldavasti ei toimunud sel nädalal muud, kui piletite kättejagamine… Ja kui ma
asjadest õigesti aru olen saanud, siis enne detsembri lõpu reisi meil enam
loenguid polegi. Kusjuures ekskursiooni kava paneb igaüks ise (või rühmakaupa)
kokku. Hiljem tuleb arvatavasti oma „ekspeditsiooni“ tulemustest ka mingi repooto
kirjutada (ingl. k report – ei tea mina, mis seda tüüpi kirjatüki nimetus eesti
keeles olla võiks). Raske on aga koostada reisikava kursusele, mille
eesmärkidestki sa aru pole saanud (õigemini, mille eesmärke õppejõud pole
seletanud). Võib-olla olen ülearu kriitiline selle kursuse ja õppejõu suhtes,
aga nagu juba öeldud, mul on Jaapani kultuuri aineid vaid kaks, nii et ootused kummalegi
ainele on proportsionaalselt kõrgemad, kui näiteks nelja-viie aine puhul (umbes
nii palju oli mul lisaks keeletundidele kultuuriaineid Tallinna ülikoolis).
Kuidagi meel läks
mõruks selle koolijutu peale. Viimane aeg vahetada teemat. Ja uue teema
sissejuhatuseks kuulata-vaadata üks J-rock video (ja soojendada tassike saket).
Ja kuna teil on nüüd
kõrvaklapid nagunii peas, võite vaadata ka järgmised kaks videot.
Täpselt kaks nädalat
tagasi käisin oma esimesel J-rock kontserdil Jaapanis, kus nägin neid kolme
bändi (lisaks veel kahele natuke väiksema kaliibriga bändile) ja kuulsin neid
kolme ülivõimsat (ja ilmselt elu lõpuni kummitavat) laulu. Kusjuures see polnud
üldse mingi kauaoodatud kontsert, nagu mul tavaliselt kombeks – osta pilet mitu
kuud ette ja siis hoolikalt valmistuda ja ennast artistide elu ja loominguga
kurssi viia. Seekord ostsin pileti vaid paar päeva enne kontserti suhteliselt
impulsi ajel, ilma et ülesastuvate bändide muusikat varem üldse kuulanudki
oleksin. Ilmselt viis mind sellise impulssostuni pikka aega kuhjunud unevõlg
ning frustratsioon jaapani keele mitteedenemise pärast. Igal juhul avastasin
ühel hetkel, et olen juba üle kuu aja Jaapanis elanud, aga pole ikka veel
ühelgi rokk-kontserdil käinud. Nii ma siis ostsingi pileti esimesele ettetulevale
J-rock kontserdile, ehkki olin magamata ja muidu haiglase olemisega. Kontserdipäeval
magasin (järjekordselt) sisse ja olin… khm, sunnitud koolist puuduma. Kontsert
oli aga kõike seda väärt – nii puudumist kui ka järjekordset magamata ööd. Kontserdist
endast ma väga pikalt siiski kirjutama ei hakka, kuna ma nagunii ei suudaks
sõnades nii suurt elamust edasi anda. (Hip teab seda tunnet, eksju? Mis tunne
on olla Rammsteini kontserdil esimeses reas? Selline tunne, nagu oleksid
Rammsteini kontserdil esimeses reas. Teist sellist tunnet polegi, millega seda võrrelda.)
Aga siiski mõned
üldised tähelepanekud võrreldes näiteks Eesti rokk-kontsertidega. Üks suur
erinevus on see, et J-rock kontsertide publik paistab (kaasaelamise intensiivsuse
põhjal otsustades) koosnevat vaid fännidest. Nojah, arvestades J-rock kontsertide
piletihinda, pole see ehk ka väga imekspandav – kes reede õhtul ennast niisama välja
elada tahab, leiab Tokyost endale odavamaid meelelahutusi küll. See tähendab, et
erinevalt Eesti rokk-kontsertidest pole Jaapani kontserdipublik juua täis. Mina
igatahes ei näinud mitte ühtegi joobes kontserdikülastajat. Kahjuks pole mul
Eestis õnnestunud käia mitte ühelgi metal-/rokk-kontserdil, kus mõni purjus
külastaja poleks olnud tõrvatilgaks meepotis. Mis Eesti kontsertide puhul eriti
hale – vaatamata ohtrale vägijookide pruukimisele ei suuda Eesti publik bändile
korralikult kaasa elada. Aasta tagasi The Rasmuse kontserdil Rock Cafes oli mul
artisti ees tõeliselt piinlik oma tuimade kaasmaalaste pärast. Kui erinev on Jaapani
rokipublik! Pole need jaapanlased nii vaoshoitud midagi, hehe. Ja milline ülev
vaatepilt on pikkate juustega headbang’ivad jaapanlased! Mis on aga natuke
kõhedusttekitav (samas ka väga lahe) Jaapani rokk-kontsertide juures, on see,
et publiku liigutused on perfektselt sünkroonis. Ei ole nii, et igaüks headbang’ib
või viskab näppu millal ja kuidas ise heaks arvab – ei, terve saalitäis rahvast
teeb sekundilise täpsusega kõike täpselt ühtemoodi (välja arvatud üks valge
inimene, kes lummatult seda vaatemängu jälgib). Mõne laulu jaoks on lausa
omaette liigutuste seeria, mida kõik fännid paistavad unepealt teadvat. Aga
kuidas nad selle nii täpselt sünkrooni saavad… müstika. Ei kujuta ette, et
terve saalitäis fänne enne kontserti kusagil kokku saavad ja neid liigutusi
koos harjutavad. Võib-olla on see mingi kollektivistliku ühiskonna nähtus. Mingi
kollektiivne instinkt või midagi sellist. Aga see on ikka vägev, kui
jaapanlased oma pikki juukseid sünkroonis pilduma hakkavad – sellest tekib
saalis täiesti korralik tuul! Küll on kahju, et kontsertidele kaameraid ei
lubata. Kontsert kestis muide (koos väikest vaheaegadega artistide vahel) umbes
5 tundi, aga selle maraton-kontserdi lõppedes oli ikka selline tunne, et ei
tahaks mitte veel koju minna… Samas oli kontserdijärgne Harajuku ilusam kui
kunagi varem: taevas säras täiskuu ja ilusad androgüünsed poisid jagasid kontserdipaiga
väravate ees Visual-Kei bändide flaiereid. Järgmisel päeval põdesin muidugi rasket
kontserdipohmelli – valutasin üle terve keha, kõrvad olid haledalt lukus ja
lisaks tekitas masendust väljavaade pärast sellist suurt elamust millegi nii
argise nagu kodutööde juurde naasmisest. Samas teadsin, et kuradile
on sõrm antud. Detsembrikuuks on mul juba märksa suurejoonelisemad plaanid.
Kuna kontserti ennast pildistada ei saanud, lisan vähemalt mõned pildid kontserdipaigast ja selle ümbrusest. Jälle üks J-Rock pühakoda ja palverännaku rada juures :)
Ohjah, kirjutada oleks veel
paljustki, aga aeg on juba hiline ja ma olen võtnud nõuks ennast sel
nädalavahetusel korralikult välja puhata ja üleüldse natuke tervislikumalt ja
ennastsäästvamalt elama hakata. Et järgmisteks J-rock kontsertideks vormis
olla, haha ;) Võib-olla viskan nädalavahetuse jooksul üles mõned pildid matkast Takao mäe otsa. Ahjaa, fototõendid on mul ka selle kohta, et elasin üle kaua kardetud algkoolikülastuse (käisime Jaapani keele ja kultuuri välisüliõpilastega kohaliku algkooli lastele oma kodumaad tutvustamas). Praeguseks aga - head ööd! Oyasumi nasai!