Tervitused… jälle üle pika aja. Vaatamata mu lubadusele hakata kirjutama lühemalt, aga tihedamini. Tegelikult pole mul praegugi erilist isu kirjutada, aga just nimme sellepärast kirjutan (ma ei tea isegi, kas enesedistsipliini huvides või puhtalt enesepiitsutamise harjumusest). Ma vist ei pea pikalt seletama, miks ma jälle tükk aega kirjutanud pole? Viimasest postitusest peaks kõik selge olema. Olen olnud hõivatud oma öösel ärkveloleku eksperimentidega. Tundub, et Napoleoni minust siiski ei saa, sest lõpuks hakkas see hullumeelne ööpäevarütm siiski tervise peale ja täna olin sunnitud päeva vabaks võtma, kuna eilseks olin sellest pidevast magamatusest juba suhteliselt kokkuvarisemise äärel. Nii et kui koju jõudsin, kirjutasin õpetajale meili ja vabandasin, et pean ta loengust homme puuduma, seejärel soojendasin mikrolaineahjus tubli tassitäie saket, tegin sellele ühe sõõmuga põhja peale ja läksin juba kell kaheksa ära magama. Isegi maavärin poleks mind äratada suutnud.

Paljud, kes mu magamatusest teavad – nii Jaapani kui ka Eesti sõbrad – on küsinud, et miks ma ei maga. Et kas tõesti on nii palju õppida? Objektiivselt võttes pole üldse palju õppida. Ja ülearu raske ka pole. Aga miskipärast ei taha see vähenegi kodutöö edeneda… Mul on muidugi oma teooriad, miks ta edeneda ei taha. Kui päris aus olla, siis esiteks, mu loengud pole just ülearu inspireerivad. Ah, mis ma ikka keerutan, pooled mu loengutest on ikka päris igavad. Võib-olla keeleõpe peabki selline olema? Ma olen praegu juba sellisel tasemel ka, et väga tormilist progressi ei tunneta, põhialused on ju ammu juba selged, nüüd seisneb keeleõpe ennekõike sõnavara (märkide) laiendamises ja grammatika peenemate nüansside tundmaõppimises. Aga see on pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne muutus. Iseenesest ma muidugi mõistan, et keeleõppes on paratamatult üsna palju tüütut tuupimist (ja tüütuid kirjatöid, mis mulle kõige enam vastumeelt on). Aga sellegipoolest närib mind kahtlus, et õpiksin jaapani keelt palju rohkem, kui loengutes käimise ja kodutööde tegemise asemel saaksin vabalt lugeda oma jaapanikeelseid J-rock ajakirju ja oma uurimistööd puudutavaid raamatuid, mida juba päris kena hunnik mu lauale on kuhjunud. 

Muide, olen selle viimase kahe kuu jooksul päris palju Jaapani Amazonist endale raamatuid tellinud, sest see on lihtsalt vägev, kui lihtne ja odav Jaapanis olles seda netipoodi kasutada on. Oleneb muidugi raamatust, aga umbes pooled tellimused on juba järgmiseks päevaks mul postkastis või kulleriga ukse taga. Saatekulu pole või siis on see vähemalt üle poole väiksem raamatute saatekulust Eestis. Sellestsamast Jaapani Amazonist Eestisse raamatute tellimine on seevastu kas väga kallis või paljudel juhtudel koguni võimatu – paljud müüjad lihtsalt ei saada oma kaupa väljapoole Jaapanit. Ühesõnaga, praegusel hetkel Jaapani Amazoni tihe kasutamine tundub igati õigustatud.

Aga jutt oli sellest, et nende raamatute lugemisest oleks mul jaapani keele õppimisel tõenäoliselt rohkem kasu kui tüütute koolitükkide tegemisest. Võiksin ju teha mõlemat, aga kahjuks võtavad need va tüütud koolitükid suure osa mu vabast ajast ära ja selle vähese osa, mis koolitükkidest üle jääb, tahaks veeta vahetult Jaapanit ennast avastades, mitte oma pisikeses toas kirjutuslaua taga küürutades Jaapani kohta lugedes. Ma ei tohiks tegelikult ülearu viriseda, sest küllap õpin ma jaapani keelt siiski ka nende mitte just kõige inspireerivamate kodutööde käigus – isegi, kui ma ise erilist progressi ei tunneta. Probleem on aga selles, et nad ei mõju mu motivatsioonile just kõige paremini, ilma motivatsioonita on aga väga raske õppida. Minu meelest on just keeleõppe puhul ülimalt oluline leida keeleõppemeetodid, mis huvi keele vastu alal hoiaksid ja seda pidevalt uuendaksid. Muide, üks hiina vahetusüliõpilane, kes on minuga samas keeletasemes, on jaapani keelt täiesti omal käel õppinud, kusjuures põhilisteks jaapani keele allikateks on tema jaoks olnud anime ja Jaapani telesaated. Hiinlasena on iseõpe tema jaoks muidugi lihtsam, kuna jaapani kirjamärgid on päris suures osas hiina keele omadega ühised või siis vähemalt sarnased.

Keeleõpe keeleõppeks. See, et ma keeletundidest ei vaimustu, on ilmselt mu enda viga ja hetkeline motivatsioonikriis. Kultuuriainetega on aga natuke teised lood… nendest mittevaimustumise eest ma küll süüd enda peale ei võta. Neid kultuuriaineid on mul kõigest kaks (kui mitte arvestada kalligraafiat, mis on rohkem huviring kui akadeemiline loeng) – Jaapani ühiskonna ja kultuuri moodulisse kuuluv loeng Jaapani regionaalsetest erinevustest ja üks Jaapani uuringute kursus Jaapani tarbimiskultuurist. Pealkirjad on küll üsna paljutõotavad, aga tõtt öelda pole need kaks ainet grammigi akadeemilisemad kui kalligraafia. Tarbimiskultuuri loeng on vähemalt lõbus ja huvitav – arutleme seal niisama kõikvõimalikel teemadel, mis õpetajale pähe tulevad ja kuna teeme seda jaapani keeles, siis vähemalt keeleõppele aitab see kindlasti kaasa. Õppejõud on sümpaatne ja klassikaaslased toredad. Igasuguseid huvitavaid faktoide korjub selle loengu käigus samuti. Näiteks tean nüüd Sasae-sani sündroomist – see on kurvameelsuse- ja masendusehoog, mis tabab paljusid jaapanlasi pühapäeva õhtul „Sasae-sani“ nimelist animet vaadates, kuna see saade seostub neile automaatselt nädalavahetuse lõpu ja uue töönädala algusega. (Kusjuures ma tean seda tunnet väga hästi – ma ise vihkasin lapsena Vormel-1 kummide vilinat, kuna Vormel-1 oli alati pühapäeval ja tuletas mulle meelde, et peaksin hakkama esmaspäevaste kodutöödega tegelema.) Ahjaa, paar nädalat tagasi pidime loengusse kaasa võtma mõne oma kodumaal populaarse snäki. Ma siis pakkusin kahte sorti Kalevi šokolaadi – valget šokolaadi mustikatükkidega ja Kalevi 70% šokolaadi. Muide, kas teadsite, et Jaapanis pole õiget tumedat šokolaadi? Pakendi peale võib küll olla kirjutatud „dark“ või „bitter“, aga üle 50% kakaosisaldusega šokolaadi te siit ei leia. Õpetaja sõnutsi päriselt tume šokolaad ei müüks Jaapanis, kuna jaapanlased pole harjunud „mittemagusat“ šokolaadi sööma. Tumeda šokolaadi gurmaanina tundub Jaapani „tume“ šokolaad mulle aga lausa läägelt magusana. Igal juhul, sellised jutud meil siis selles aines ja vaatamata sellele, et loengus saab üsna lõbusalt aega veedetud, ei paista sellel kursusel väga selget struktuuri ega kindlat teemaderingi olevat. Sellegipoolest ma ei kahetse, et seda ainet võtan – akadeemilises mõttes pole see kursus ehk kõige efektiivsem, aga peavad siis kõik huvitavad teadmised akadeemilised olema.

Küll aga kahetsen, et valisin kursuse Jaapani regionaalsetest erinevustest. Sellel ainel ei taha kohe pikemalt peatudagi. Tegelikult oleksin võinud oma veast aru saada juba esimeses loengus – selles, kus mu äratuskell helisema hakkas, hehe. Nagu järgnevad loengud on näidanud, ongi see õppejõud loomu poolest pirtsakas ja kasutab iga võimalust, et tühjast tüli teha. Oh, pidin ma sellest kirjutama hakkama… nüüd olen sunnitud reede õhtul seda õppejõudu meenutama. Kusjuures ma oleksin valmis andestama talle nii ta veidrused kui ka halva iseloomu, kui ta õppejõuna oma tööd korralikult teeks, aga paraku! Ma pole selle kursuse raames peaaegu mitte kui midagi õppinud. Ja siin pole süüdi minu kõrged ootused – ka mitte keegi mu sõpradest pole selle ainega rahul. Et mis siis häda on? Häda on selles, et see õpetaja ei õpeta suurt midagi. Mingeid faktoide ta pillub küll, jah, aga erinevalt eelpoolkirjeldatud kursusest pole need faktoidid mitte ainult kasutud, vaid ka tapvalt igavad (tooksin mõne näite, aga mul on tekkinud juba psühholoogiline tõrge selle kursuse suhtes, nii et ma ei suuda sundida ennast isegi mitte selle aine konspekti avama). Üldse tiirleb kursus detsembri lõpus toimuva Kyoto-Osaka ekskursiooni ümber – ja mitte selle sisulise, vaid korraldusliku poole ümber. Nii kulus terve üle-eelmine loeng sõidupiletite ja majutuse rahade kogumise peale. Loengut kui sellist ei toimunudki. Eelmine nädal polnud isegi mitte sellist sümboolset loengut (milleks, eksole, kui rahad juba koos?). Sel nädalal ma puudusin, aga kuuldavasti ei toimunud sel nädalal muud, kui piletite kättejagamine… Ja kui ma asjadest õigesti aru olen saanud, siis enne detsembri lõpu reisi meil enam loenguid polegi. Kusjuures ekskursiooni kava paneb igaüks ise (või rühmakaupa) kokku. Hiljem tuleb arvatavasti oma „ekspeditsiooni“ tulemustest ka mingi repooto kirjutada (ingl. k report – ei tea mina, mis seda tüüpi kirjatüki nimetus eesti keeles olla võiks). Raske on aga koostada reisikava kursusele, mille eesmärkidestki sa aru pole saanud (õigemini, mille eesmärke õppejõud pole seletanud). Võib-olla olen ülearu kriitiline selle kursuse ja õppejõu suhtes, aga nagu juba öeldud, mul on Jaapani kultuuri aineid vaid kaks, nii et ootused kummalegi ainele on proportsionaalselt kõrgemad, kui näiteks nelja-viie aine puhul (umbes nii palju oli mul lisaks keeletundidele kultuuriaineid Tallinna ülikoolis).

Kuidagi meel läks mõruks selle koolijutu peale. Viimane aeg vahetada teemat. Ja uue teema sissejuhatuseks kuulata-vaadata üks J-rock video (ja soojendada tassike saket).

Ja kuna teil on nüüd kõrvaklapid nagunii peas, võite vaadata ka järgmised kaks videot.

Täpselt kaks nädalat tagasi käisin oma esimesel J-rock kontserdil Jaapanis, kus nägin neid kolme bändi (lisaks veel kahele natuke väiksema kaliibriga bändile) ja kuulsin neid kolme ülivõimsat (ja ilmselt elu lõpuni kummitavat) laulu. Kusjuures see polnud üldse mingi kauaoodatud kontsert, nagu mul tavaliselt kombeks – osta pilet mitu kuud ette ja siis hoolikalt valmistuda ja ennast artistide elu ja loominguga kurssi viia. Seekord ostsin pileti vaid paar päeva enne kontserti suhteliselt impulsi ajel, ilma et ülesastuvate bändide muusikat varem üldse kuulanudki oleksin. Ilmselt viis mind sellise impulssostuni pikka aega kuhjunud unevõlg ning frustratsioon jaapani keele mitteedenemise pärast. Igal juhul avastasin ühel hetkel, et olen juba üle kuu aja Jaapanis elanud, aga pole ikka veel ühelgi rokk-kontserdil käinud. Nii ma siis ostsingi pileti esimesele ettetulevale J-rock kontserdile, ehkki olin magamata ja muidu haiglase olemisega. Kontserdipäeval magasin (järjekordselt) sisse ja olin… khm, sunnitud koolist puuduma. Kontsert oli aga kõike seda väärt – nii puudumist kui ka järjekordset magamata ööd. Kontserdist endast ma väga pikalt siiski kirjutama ei hakka, kuna ma nagunii ei suudaks sõnades nii suurt elamust edasi anda. (Hip teab seda tunnet, eksju? Mis tunne on olla Rammsteini kontserdil esimeses reas? Selline tunne, nagu oleksid Rammsteini kontserdil esimeses reas. Teist sellist tunnet polegi, millega seda võrrelda.)

Aga siiski mõned üldised tähelepanekud võrreldes näiteks Eesti rokk-kontsertidega. Üks suur erinevus on see, et J-rock kontsertide publik paistab (kaasaelamise intensiivsuse põhjal otsustades) koosnevat vaid fännidest. Nojah, arvestades J-rock kontsertide piletihinda, pole see ehk ka väga imekspandav – kes reede õhtul ennast niisama välja elada tahab, leiab Tokyost endale odavamaid meelelahutusi küll. See tähendab, et erinevalt Eesti rokk-kontsertidest pole Jaapani kontserdipublik juua täis. Mina igatahes ei näinud mitte ühtegi joobes kontserdikülastajat. Kahjuks pole mul Eestis õnnestunud käia mitte ühelgi metal-/rokk-kontserdil, kus mõni purjus külastaja poleks olnud tõrvatilgaks meepotis. Mis Eesti kontsertide puhul eriti hale – vaatamata ohtrale vägijookide pruukimisele ei suuda Eesti publik bändile korralikult kaasa elada. Aasta tagasi The Rasmuse kontserdil Rock Cafes oli mul artisti ees tõeliselt piinlik oma tuimade kaasmaalaste pärast. Kui erinev on Jaapani rokipublik! Pole need jaapanlased nii vaoshoitud midagi, hehe. Ja milline ülev vaatepilt on pikkate juustega headbang’ivad jaapanlased! Mis on aga natuke kõhedusttekitav (samas ka väga lahe) Jaapani rokk-kontsertide juures, on see, et publiku liigutused on perfektselt sünkroonis. Ei ole nii, et igaüks headbang’ib või viskab näppu millal ja kuidas ise heaks arvab – ei, terve saalitäis rahvast teeb sekundilise täpsusega kõike täpselt ühtemoodi (välja arvatud üks valge inimene, kes lummatult seda vaatemängu jälgib). Mõne laulu jaoks on lausa omaette liigutuste seeria, mida kõik fännid paistavad unepealt teadvat. Aga kuidas nad selle nii täpselt sünkrooni saavad… müstika. Ei kujuta ette, et terve saalitäis fänne enne kontserti kusagil kokku saavad ja neid liigutusi koos harjutavad. Võib-olla on see mingi kollektivistliku ühiskonna nähtus. Mingi kollektiivne instinkt või midagi sellist. Aga see on ikka vägev, kui jaapanlased oma pikki juukseid sünkroonis pilduma hakkavad – sellest tekib saalis täiesti korralik tuul! Küll on kahju, et kontsertidele kaameraid ei lubata. Kontsert kestis muide (koos väikest vaheaegadega artistide vahel) umbes 5 tundi, aga selle maraton-kontserdi lõppedes oli ikka selline tunne, et ei tahaks mitte veel koju minna… Samas oli kontserdijärgne Harajuku ilusam kui kunagi varem: taevas säras täiskuu ja ilusad androgüünsed poisid jagasid kontserdipaiga väravate ees Visual-Kei bändide flaiereid. Järgmisel päeval põdesin muidugi rasket kontserdipohmelli – valutasin üle terve keha, kõrvad olid haledalt lukus ja lisaks tekitas masendust väljavaade pärast sellist suurt elamust millegi nii argise nagu kodutööde juurde naasmisest. Samas teadsin, et kuradile on sõrm antud. Detsembrikuuks on mul juba märksa suurejoonelisemad plaanid. 

Kuna kontserti ennast pildistada ei saanud, lisan vähemalt mõned pildid kontserdipaigast ja selle ümbrusest. Jälle üks J-Rock pühakoda ja palverännaku rada juures :)

Küll aga oli pärast kontserti lubatud pildistada seda vaimustavat papp-kasti kõigi esinejate autogrammidega :D

Ohjah, kirjutada oleks veel paljustki, aga aeg on juba hiline ja ma olen võtnud nõuks ennast sel nädalavahetusel korralikult välja puhata ja üleüldse natuke tervislikumalt ja ennastsäästvamalt elama hakata. Et järgmisteks J-rock kontsertideks vormis olla, haha ;) Võib-olla viskan nädalavahetuse jooksul üles mõned pildid matkast Takao mäe otsa. Ahjaa, fototõendid on mul ka selle kohta, et elasin üle kaua kardetud algkoolikülastuse (käisime Jaapani keele ja kultuuri välisüliõpilastega kohaliku algkooli lastele oma kodumaad tutvustamas). Praeguseks aga - head ööd! Oyasumi nasai! 

Läänerin... tähendab, idarindel muutuseta. Jah, need kõik on kohvipurgid. Jah, kell on juba peaaegu kolm öösel. Ning ei, mul ei olegi täna plaanis magama minna. Nebusokuu-uuu...

久しぶり、皆！お待たせしました。Uskumatu, et viimasest sissekandest on möödas juba üle kolme nädala. Mõni ime, et mind viimasel ajal selle blogi pärast survestama on hakatud. Oli mul üldse vaja seda kirjutama hakata… Ei, tegelikult oli küll vaja – mulle endale. Ja ei maksa arvata, et olen need kolm nädalat nii ennastunustavalt lõbutsenud, et pole olnud aega eesti sõprade peale mõeldagi. Tegelikult avastan ennast pidevalt mõttelt, kuidas ühest või teisest asjast pärastpoole blogis kirjutada. Nii et mu peas on juba romaanipaksune blogi valmis, aga alati saab päev enne otsa, kui jõuan oma mõtteid kirja panema hakata. Nüüdki on tänane päev juba otsas, sest Jaapani aja järgi on praegu juba homme ja arvestades, mis juhtus täna hommikul, ei tohiks ma praegu üldse arvuti taga istuda, vaid peaksin juba ammu magama. Aga et facebookis sai hetk tagasi lubatud, et kirjutan kas või paar rida, siis ei saa enne magama minna, kui olen oma lubaduse täitnud.

Millest siis kirjutada? Juhtunud on selle kolme nädala jooksul nii mõndagi: olen kogenud oma elu esimest maavärinat (tagasihoidlik 3-magnituudine värinakesekene – paariks sekundiks oli lihtsalt tunne, nagu oleks kergelt õõtsuvale laevale sattunud), kohtunud oma juhendajaga ja nihverdanud oma uurimistöö pealkirja sisse mõiste „Visual-Kei“ (väga lihtsustatult öeldes on mu teemaks soolisus Jaapani rokkmuusikas), roninud esimest korda elus mäe otsa, söönud esimest korda elus takiyakit ja takoyakit (sarnasele kõlale vaatamata on need täiesti erinevad toidud, viskan pärastpoole erinevuse demonstreerimiseks mõned pildid kah üles) ja veel paljusid teisi Jaapani toite, hankinud endale riisikeetja (ja päästnud ennast seeläbi kiirnuudlimürgitusest), tellinud arutult palju jaapanikeelseid raamatuid ja ostnud pileteid J-rock kontsertidele… ja olnud puudutatud jaapanlase enesetapust (hommikune rong jäi hiljaks, kuna kusagil Seibu liinil oli keegi raudteele hüpanud – kusjuures sedasorti liiklusseisakud on Jaapanis sedavõrd tavalised, et nende kohta on lausa omaette termin: jinshin jiko ehk… hmm, ma ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida… otsetõlkes vist inimõnnetus ehk human accident inglise keeles). Lisasin loetelusse nii tumeda teema, et mul läks meelest ära, mida ma veel selle kolme nädala jooksul teinud olen. Ahjaa, kirjutanud oma blogisse pikima lause, mis ma senimaani kirjutanud olen.

Kõigest eelmainitust tahaks millalgi ka pikemalt kirjutada, aga praegu õpetaksin teile hoopiski natuke jaapani keelt. Olen juba nii unine, et ei suuda oma mõtteid korralikult lauseteks vormida, aga pole hullu, kuna tegelikult võtab mu viimaste nädalate Jaapani elu päris hästi kokku üksainuke sõna: 寝不足 (hääldus: nebusoku) ehk magamatus. Jep, ma olen sellega viimasel ajal päris palju tegelenud. Ja kui mõelda sellele, et homme... ptüi! see tähendab, täna, pean tõusma kell 6 ja praegu on kell juba 2 peal, siis võib vist öelda, et tegelen sellega praegugi. Nüüd kõik kindlasti kujutavad ette, kuidas ma iga päev usinalt hommikul vara kooli lähen ja sama usinalt hiliste öötundideni õpin, aga paraku… paraku on nii, et mu magamatuse peamiseks põhjuseks pole mitte rohke koolitöö, vaid pigem koolivälised tegevused, nii et ükskõik kui vähe mul koduseid töid ka poleks, ikka on kuidagi raske kõige muu kõrvalt nende jaoks aega leida. Väidetavalt magasid ka Napoleon, Margaret Thatcher, Michelangelo ja teiste seas ka Jaapani mangageenius Osamu Tezuka vaid neli tundi ööpäevas, aga lihtsureliku kurnab selline ööpäevarütm pikapeale siiski ära. Ja ühel hetkel järgneb nebusokule paratamatult 朝寝坊 (asaneboo) ehk hommikune sissemagamine. Nagu juhtus minuga muide täna hommikul (veel üks asjadest, mida ma selle kolme nädala jooksul Jaapanis esimest korda olen teinud). Kell oli mul helisama pandud kella kaheks (jah, öösel kella kaheks, sest mul oli veel mitme tunni jagu kodutööd teha, tahtsin vaid tunnikese tukastada), aga kui ma ärkasin, oli kell juba seitse! Kuidas mul õnnestus äratuskella mitte kuulda, ma ei tea, sest mu telefoni äratuskell on muidu vägagi järeleandmatu (khm, vihje eelmisele postitusele). Sain kohe aru, et midagi on valesti, mitte niivõrd selle järgi, et mu tuba oli hommikust päikesesära täis, vaid selle järgi, et tundsin ennast ebanormaalselt puhanuna. Muidugi – olin ühe tunni asemel maganud tervelt viis tundi! Milline luksus! :D Praegu tundub juba naljakas, aga terve tee kooli mõtlesin paaniliselt, mida teha selle ühe ainega, mille kodust tööd ma öösel teha ei jõudnud. Võin öelda, et stipendiumist ilmajäämine ega riigist väljasaatmine mind siiski veel ei ähvarda. Mis muidugi ei tähenda, et peaksin oma nebusoku harjumust jätkama. Kohe praegu panen tänaseks punkti. Et magada neli tundi. Just nagu Napoleon. 

Kuna mind on õhutatud seda blogi jätkama, siis üritan jälle paar rida kirja saada. Ehkki hetkel on mul kerge verbaalne halvatus peal, kuna olen veetnud viimased paar tundi, üritades kirjutada oma Jaapani professorile meili. Eesti keeleski on raske õpetajale kirjutada, mis siis veel jaapani keelest rääkida, kus lisaks kirja üldisele sisule tuleb erilist tähelepanu pöörata ka vormile, sest kasutatav grammatika – ennekõike tegusõnade pöördelõpud – määravad ära kirja viisakusastme. Veel rohkem kui õpetajale kirjutamist kardan ma muidugi õpetajaga kohtumist, sest kirjas võin ma kõik viisakad sõnavormid enda jaoks rahulikult läbi mõelda, aga suuline jaapani keel on mul küll paras pudru ja kapsad: ühes lauses erinevad viisakustasandid läbisegi, rääkimata logisevast grammatikast. Üldse on mul tunne, et mu jaapani keele grammatika on nende kolme nädalaga Jaapanis kehvemaks läinud. Ilmselt tuleb see sellest, et olen pidanud väga palju suhtlema ja olnud olukordades, kus esmatähtis on info kiire edasiandmine, nii et korrektsele keelele pole väga aega olnud tähelepanu pöörata. Loodan siiski, et nüüd, kui meil lõpuks ka kool algas ja saab jälle korralikult jaapani keele tundides käia ja keelele endale keskenduda, läheb ka suuline grammatika paremaks.   

Senimaani on mul küll vaid kaks koolipäeva olnud ja enamikku oma jaapani keele õpetajatest pole ma veel näinudki. Kuid mõned muljed siis kahest esimesest koolipäevast. Algus polnud just kõige heaendelisem. Ärkasin üles juba kell 6, kuna ülisõpilaselamust ülikooli jõudmiseks kulub vähemalt tund aega, nii et esimesse loengusse jõudmiseks peab vähemalt 7:30 uksest välja astuma (ühikast Higashi-Kurume jaama kulub mõõdukas tempos kõndides 10 min, siis umbes pool tundi rongisõitu kahe ümberistumisega ja lõpuks Kokubunji jaamast ülikooli veel vähemalt 20 min jalgsiteed). Meelt ei teinud mõruks siiski mitte varane ärkamine ega ka pikk koolitee, vaid esimene loeng – Jaapani ühiskonna ja kultuuri moodulisse kuuluv kursus Jaapani regionaalsetest erinevustest. Minu esimene täiesti jaapanikeelne loeng – mitte keeleõppe tund, vaid loeng Jaapani kultuurist jaapani keeles. Nagu vist juba kusagil eelmises postituseski mainisin, on enamiku minu kursakaaslaste jaapani keel märgatavalt parem kui minu oma, nii et olin pehmelt öeldes natuke mures, kas ma ikka suudan teistega sammu pidada ja kas ma üleüldse jaapanikeelsest loengust olen võimeline aru saama (muide, mu kursakaaslaste seas on neidki, kes on juba N1 taseme ehk jaapani keele tasemetesti kõige kõrgema taseme eksami ära sooritanud). Õppejõud ei teinud ka midagi, et mu hirme leevendada, vastupidi – härra professor vaatas klassis ringi ja asiaatide keskel valgeid märgates avaldas temagi kahtlust, et kas me ikka saame hakkama. Minu meelest on lausa natuke rassistlik eeldada, et valged inimesed pole võimelised hiina kirjamärke kasutavat keelt adekvaatsel tasemel omandama. Olgu pealegi, et hiinlastel on suur eelis jaapani keele õppimisel, sest paljude märkide kuju ja hääldus langevad kokku, kuid sellegipoolest – keelt õppimata, lihtsalt sünnipäraselt, pole nemadki võimelised jaapani keelest aru saama (ehkki võib-olla siltidest tänavatel ja tootepakenditele kirjutatud märkidest oskavad nad enda jaoks hädapärase info välja sõeluda). Ja üldse – kuna ma olen jaapani keele ja kultuuri programmi üliõpilane, siis ma nagunii pean mõned jaapanikeelsed loengud võtma (vaatamata oma nahavärvile), on mul oma võimetesse usku või mitte. Kui ma professori ebasõbralikust jutust juba üsna heitunud olin, juhtus midagi, mida minuga veel mitte kunagi mitte üheski loengus (5 aasta jooksul!) juhtunud pole. Nimelt hakkas mu telefon helisema. Ma tean, ma tean… loengu ajaks lülitatakse telefon välja või pannakse hääletuks. Ma tean, pagan võtaks! Aga helisema hakkas äratuskell ja äratuskella ei huvita, kas telefon on hääletu või välja lülitatud. Kuna Jaapani telefon on mul vaid napilt poolteist nädalat olnud, pole ma sellest veel 100% sotti saanud. Nii ei teadnudki ma, et mul on telefonis mitu äratuskella – üks, mille ma panin helisema kella 6-ks ja teine, mis automaatselt iga päev kell 9 heliseb. „Parim“ oli see, et olin just eelmisel päeval oma telefoni keele jaapani keele peale seadistanud (lihtsalt õppimise mõttes, et mu igapäevane elukeskkond oleks võimalikult jaapanikeelne), nii et esimese hooga ei tabanud ma ära, millist nuppu ma äratusekella väljalülitamiseks kasutama peaksin, mis muidugi veelgi pikendas mu telefoni nõudlikku kisa. Jah, loomulikult ma vabandasin (mitu korda) ja kui enamik õppejõude poleks sellest väikesest vahejuhtumist ilmselt suuremat numbrit teinud, siis härra professor ei paistnud minu vabandustega kuidagi rahule jäävat. Ma tõesti ei tea, mida ma oleksin pidanud tegema – harakiri? Pärastpoole, kui õpetajale ainele registreerimise kaarte üle andsime (erinevalt Eestist, kus ainetele registreerumine on elektrooniline, tuleb siin igale aineõpetajale eraldi väike registreerimisleht esitada), vaatas ta tähelepanelikult kõigi teiste õpilaste kaarte, küsis neilt nende kodumaa ja kodulinna kohta ja ütles ergutuseks „Ganbatte kudasai!“ (ma isegi ei tea, kuidas seda eesti keelde tõlkima peaks: „Anna endast parim!“ või midagi sellist, inglise keeles näiteks „Go for it!“), siis minu kaardi võttis ta praktiliselt sõnagi lausumata vastu. Tore. Juba esimese õppejõu juures sattusin musta nimekirja.

Õnneks oli järgmine tund – jaapani keele vestlustund – palju lõbusam ja õpetaja määratult lahkem kui hommikuses loengus kohatud tõre professor. Sellegipoolest olin hommikusest äpardusest (ja murest oma kehva jaapani keele oskuse pärast) veel lõunapausigi ajal natuke tusane, aga nagu nii paljudel varasematelgi masendushetkedel, päästis päeva J-rock. Seekord ilmutas J-rock ennast küll üsna ootamatul hetkel: lihtsalt juhtumisi esines koolisöökla ees mingi koolibänd või midagi sellist. Igal juhul oli see üks väga tugevate metal/Visual-Kei kalduvustega bänd, nii et automaatselt sai minust nende fänn. Kahjuks nägin neid vaid möödaminnes, nii ei õnnestunud mul teada saada ei bändi nime ega saada ka paremaid pilte, kui need paar telefonikaameraga tehtud viletsat fotot (päike paistis nii silma, et ma vaevu nägin, mis kaadris on). Igal juhul tuletas see juhuslik kohtumine J-rockiga meelde, et ülikool pole mitte ainuke põhjus, miks ma praegu Jaapanis olen. Ah, olen vist ikka rohkem rokkari- kui akadeemikutüüpi. Võib-olla peaksin jätma ülikooli kus see ja teine ja hoopis bändi tegema? (See on muidugi nali. Ehkki viimasel ajal on sisemine rokkar välise akadeemiku vastu üha rohkem mässama hakanud.)

Nad olid ägedad. Kahju, et paremaid pilte ei saanud.

Ma tahan ka endale sellist kõrvadega (või hoopis sarvedega?) pusa.

Roosade juustega mees. Rohkem polegi vaja öelda.

 Aga eile käisin esimest korda täiesti üksinda Tokyo südalinnas, täpsemalt Harajukus. Olen enda üle päris uhke, haha, et mul õnnestus see retk ilma ära eksimata läbi teha. Kaardi pealt vaadates võib Tokyo rongiliiklus ju päris lihtne ja loogiline tunduda, aga suuremad jaamad on nagu labürindid, rääkimata sellest, et need on alati paksult rahvast täis, mis omakorda raskendab õige tee (st liini) leidmist, sest paksus inimvoolus ei saa väga pikalt seisma ja mõtlema jääda. Senimaani olen alati teistega koos igal pool käinud ja ehkki olen üritanud kaasa mõelda, et miks me just selle või teise rongi peale astume, pole ma sellest filigraansest süsteemist ikka veel lõpuni aru saanud. Jaapani keel tundub Jaapani rongiliikluse kõrval lausa lapsemänguna! Ja siis ma mõtlesin, et kui ma kogu aeg teistega koos harjun Tokyos käima, siis ma ei saagi seda süsteemi selgeks, nii et võtsin eile julguse kokku ja sisenesin sellesse labürinti üksinda. Kusjuures olin täiesti kindel, et eksin ära ja pean inimeste käest teed küsima, aga oh üllatust – üksinda liigeldes sain ma sellele süsteemile päris hästi pihta, sest sain rahulikult tabloosid uurida, mitte ei pidanud kogu aeg vaatama, kuhupoole teised liiguvad ja ega keegi seltskonnast maha pole jäänud. Ühtlasi avastasin, et üksinda liigun vähemalt poole kiiremini, sest mis parata – mu väikeste asiaatidest sõprade samm on lühem kui minu oma (eriti veel, kui ma tanksaapaid kannan) ja alles üksinda liigeldes sain aru, kuivõrd palju ma koos sõpradega liigeldes olen sunnitud oma sammu aeglustama. Ei, tegelikult taipasin ma seda juba eelmine nädal, kui sattusin koolist jaama poole jalutama kahe vietnamlanna ja ühe mitu ööd-päeva magamata jaapanlannaga. Juba siis tundus mulle, nagu võiksin roomateski kiiremini liikuda.

Tokyo raudteeliinide võrgustik

Harajukust veel nii palju, et ega ma (seekord) sinna niisama lõbutsema ei läinud. Tegelikult oli mul täiesti praktiline ja põhjendatud vajadus uute riiete järele, kuna meil on siin äkitselt ilm väga sügiseselt külmaks läinud, minul aga kuigi palju sooje riideid kaasas pole. Nii et puhtalt hädavajadus ajas mind Harajukusse. Aga kui ma seal juba kord olin, siis muidugi ostsin endale ka ühe Harajuku crepe’i (neid kõikvõimalike magusate täidistega prantsuspäraseid pannkooke müüakse Harajukus pea iga nurga peal) ja ühe J-rock ajakirja. Riietega on mul siin Jaapanis aga väike probleem. Nimelt ei leia ma hästi enda stiilile vastavaid riideid. Harajukus on muidugi igasuguseid ägedaid riideid, aga need on natuke liigagi ägedad – vähemalt igapäevaselt koolis andmiseks. Enne Harajukut käisin ka kohalikus kaubamajas, aga siin ilmnes hoopis ootamatu probleem – kui varem olin kartnud, et ei leia Jaapanist piisavalt suuri riidenumbreid, siis tegelikult on märksa raskem leida väikseid numbreid. Näiteks enamik pusadest-kampsunitest olid M või L suuruses, S suurust ma vist ei näinudki. Ja juba tegumoelt on enamik riideid kuidagi ebaminulikult lohvakad. Hakkan vaikselt mõistma, miks jaapanlased minu ja vene tüdruku riideid „seksikateks“ peavad… Sellegipoolest ei kavatse ma mingeid mitu numbrit suuremaid hip-hop stiilis pusasid kandma hakata.

Harajuku crepe'id (see pilt on pärit Google pildiotsingust, sest mu enda pildid läksid jälle nihu)

Neist lohvakatest pusadest rääkides… selline natuke naljakas probleem: meie ühikas on üks jaapanlane, kes on väga sõbralik ja tore ja puha, aga tema puhul häirib mind üks asi… nimelt see, et ma ei saa aru, kas ta on poiss või tüdruk. Päriselt. Hääl on tal tüdruku hääl, liigutused-kehahoid aga kuidagi poisilikud. Nägu ja riided (alati lohvakas pusa) täiesti androgüünsed. Tegelikult olen ma nüüdseks küll juba peaaegu kindel, et ta on tüdruk. Vist olen kindel. Aga ma olen veel igasugusteks üllatusteks valmis.

Nii palju siis taifuunist. Täna hommikuks olid nii tuul kui ka vihm vaibunud ja pärastlõunast oli taevas juba täiesti pilvitu ja linnukesed laulsid. Kusjuures eile õhtul tuli ka meie kursust juhendavalt õppejõult veel meil, milles manitseti meid täna ühika kaitsvate seinte vahelt mitte välja minemast. Nii et mu lootused tänase tormi suhtes olid päris kõrged… aga ei midagi. Selle asemel, et oma ühikatoa aknast hinge kinni pidades taifuuni mässamist vaadata, jalutasin rahulikult poodi ja ostsin homseks esimeseks koolipäevaks mõned endale mitte-eakohased kirjatarbed. Mummulist õppeaastat teile kõigile!

Tunniplaani järgi peaksid meil homme algama loengud ja olin selle kurva tõsiasjaga juba leppinud, kui postkasti kontrollisin ja sealt rõõmustava meili leidsin: Jaapani ilmajaama ennustuse kohaselt tabab meid homme taifuun ja kool jääb ära! Hurraa! Ma ei tea, kas taifuuni üle sobib niimoodi rõõmustada, aga mis seal salata, kuna see on mu elu esimene taifuun, siis olen ikka natuke elevil küll. Ja ülikooli poolt välja kuulutatud n-ö taifuunipüha muudab selle sündmuse lausa pidulikuks (huvitav, et Jaapanis kehtivad ilmastikust tingitud vabastused kõikidele vanuseastmetele, mitte nagu Eesti külmapüha, millele on lootust vaid kõige noorematel, gümnasistidel ja üliõpilastel aga mitte iialgi). Samuti annab üks ekstra vaba päev mulle võimaluse täna õhtul blogi kirjutada (muidu oleksin pidanud täitma selle õhtu ettevalmistustega esimeseks koolipäevaks).

Viimasel ajal on mulle peavalu hakanud valmistama selline lihtlabane teema nagu toitumine. Alguses polnud viga – käisin oma uute sõpradega palju väljas söömas ja esimesel nädalal sõin nagu kuninga kass. Muide, huvitaval kombel pole väljas söömine Jaapanis (isegi mitte Tokyo südalinnas) üldse nii hirmus kallis, kui maailma ühest kõige kallimast linnast oodata võiks (üldse olen selles Tokyo „kalli linna“ staatuses kahtlema hakanud – küllap kehtib see vaid mõnedes valdkondades nagu näiteks elamispind või transport, riided ja toit on aga üpriski mõistliku hinnaga). Üldiselt saab siin kindlasti väiksema raha eest kõhu täis kui Eestis (vähemalt otsustades nende söögikohtade põhjal, kus minul on senimaani õnnestunud käia). Samuti oli esimesel nädalal mitmeid tutvumispidusid ja noh… niisama pidusid (iga päev! juba ära hakkas tüütama…), kus pakuti omatehtud omamaiseid toitusid. Ühe ürituse raames tuli minulgi midagi eestilikku valmistada ja kuna verivorsti, kama ega hapukapsast kusagilt võtta polnud, ei jäänud mul üle muud kui teha oma lapsepõlve sünnipäevapidude klassikat, kartulisalatit. Kui muidu polegi toit nii hirmus kallis, siis see „eesti klassika“ läks küll kenakese kopika maksma, sest köögiviljad (sh kartul) on üldiselt mitu korda kallimad kui Eestis ja hapukurk on lausa delikatess. Hapukoort ma aga ei leidnudki (selle asendasin majoneesi ja jogurtiga). Vastutasuks olen aga loendamatu arv kordi teistegi kulul süüa saanud – küll Jaapani, küll Hiina või Vietnami toitu. Aga see kõik oli esimesel nädalal. Nüüd, kui käes on hall argipäev ja ma peaksin justkui ise süüa tegema hakkama, olen natuke nõutu, sest enamikku nendest toitudest, mida aastate jooksul veganina olen harjunud sööma, ma Jaapanist ei leia. Või õigem oleks küll öelda – ei leia selle hinna eest. Näiteks kaerahelbeid pole ma veel üldse kohanud, õunad on aga kordades kallimad kui need meie poodides müüdavad Poola õunad. Ja kuna endiselt on iga päev ka üpriski kiire, pole mul olnud aega alternatiivide üle väga pead murda, nii et olen läinud kergema vastupanu teed ehk toitunud põhiliselt kiirnuudlitest ja saiakestest. Nüüd, kui olen juba üle nädala sellisel nisudieedil olnud, tunnen aga, kuidas see vastu hakkab. Kui poes juba kaugelt kiirnuudlite riiulit näen, hakkavad põlved värisema ja süda läheb pahaks (ok, võib-olla ma natuke liialdan, aga tõesti mul on neist nuudlitest villand). Muide, ega ma siin sellest saladust pole teinud, et olen endine taimtoitlane. Nii huvitav on inimeste reaktsioone vaadata! Hiina tüdrukud ei saanud alguses üldse aru – mis mõttes… taimtoitlane? Kas sa sõid tõesti ainult taimi?! Aga… kas liha siis maitsev pole? Ühesõnaga, nad olid täiesti süütult hämmeldunud, kuidas selline asi üleüldse võimalik on. Teised jällegi on arvanud, et mu taimtoitluse taga on religioossed põhjused (peamiselt, et olen budist). Sellist skeptilist või lausa taimtoitlusevaenulikku suhtumist, nagu Eestis, ma veel kohanud pole. Küllap asiaadid lihtsalt ei mõista mu taimtoitluse taga olevat maailmavaadet, seepärast ei oska nad seda ka kritiseerida.

Tegelikult polnud mul üldse plaanis toidu kohta üle paari lause kirjutada, aga toit lihtsalt on selline emotsionaalne teema… Igal juhul on mu toidumured nüüd murtud, sest pärast eilset linnaskäiku otsustasin hoopis dieeti pidama hakata! Mitte et ma eile esimest korda südalinnas oleksin käinud (mis tuletabki meelde, et ma pole oma eelmiste Tokyo-reiside kohta veel midagi kirjutanud… peaks seda millalgi tegema, enne kui vanadusnõtrus peale tuleb). Aga just eile sattusin poodidesse, mis mulle need dieedimõtted pähe panid. Jah, pärast Harajukus käiku tundub toidu ostmine tõepoolest raharaiskamisena. Süüa võib Eestiski (ja kas ma pole seda juba kõik need aastad teinud?), selliseid riideid nagu Harajukus, Eestist aga ei leia. (Teadmiseks neile, kes ei teadnud: Harajuku on see piirkond Tokyo südalinnas, kus võib kohata kõige pöörasemalt riietuvaid inimesi ja mis veel parem – ka endale neid pööraseid riideid osta, sest Harajuku kubiseb väikestest pööraste riiete poodidest.) Samuti leidsin muusikapoe, mida võiksin (kui mul vaid piiramatult raha oleks) lausa kärutäite kaupa tühjendamas käia, sest see sisaldab kõike seda, mis senimaani mulle kättesaamatu on olnud – Jaapani muusika! Füüsilisel kujul, CD-plaatidena, mitte failidena arvutis või youtube’i linkidena internetis. Eks muidugi saab Eestistki Jaapani online-poodide kaudu endale plaate tellida, aga see on nii üle mõistuse kallis (postikulu on tavaliselt suurem kui asja enda hind), et ma ise pole senimaani ühtegi plaati sel teel soetanud. (Need paar plaati, mida mul endal on õnn omada, on saadud kontsertidelt või ostetud otse sõprade käest). Ja nüüd järsku on mul võimalus ilma absurdse vahendustasuta tavalisest muusikapoest oma lemmikbändide muusikat osta! Jah, kindlasti jätan sinna muusikapoodi arvestatava osa oma stipendiumist. Ühesõnaga, olles näinud neid muusika- ja riidepoode, ei raatsi ma küll enam toidu peale raha raisata :P (Ma igaks juhuks ääremärkusena mainin, et see dieedijutt oli siiski iroonilises võtmes kirjutatud. Igaks juhuks mainin, sest mõnikord ei saa inimesed aru, kui ma mõtlen midagi irooniliselt või vastupidi – olen siiramast siiram ja seda peetakse irooniaks. Aga igal juhul ei maksa karta, et ma nüüd mingile näljadieedile läheksin. Sõin täna täpselt samamoodi kiirnuudleid ja saiakesi nagu ka eile ja üleeile. Lisaks sõin ära oma viimase Kalevi šokolaadi, mida olin hoidnud kellelegi kinkimiseks.)

Aga ma polegi veel kirjutanud, miks ma eile linnas käisin. Jah, see väike reis päädis küll tõdemusega, et edaspidiste ostude tarvis tuleb toidu pealt koomale tõmmata, aga ega ma tegelikult üldse niisama poodlema ei läinud. Tegelikult käisin oma uue hiinlannast (täpsemalt shanghailannast) sõbrannaga avaldamas austust ühele Jaapani J-rock legendile, hide’le. Kuna ma ei viitsi mingeid entsüklopeedialikke seletusi kirjutada, siis tahaksin jälle öelda, et valgustagu teid wikipedia, kes hide’st kuulnud pole, aga kuna hide kohta eestikeelset wikipedia-sissekannet pole (ja mu ema inglise keelt ei oska, haha), siis paari sõnaga – hide on rokilegend, kes on tuntud peamiselt kui Jaapani Visual-Kei/metal-bändi X Japan kitarrist (mu ema kusjuures teab, mis on Visual-Kei), ehkki X Japan’i kõrval tegi ta ka edukat soolokarjääri. Mis aga ühest rokilegendist rokilegendi teeb, on – paraku küll! – see, et ta on surnud. Piisavalt noorelt ja piisavalt traagiliselt. (Mõelge selle peale, kui John Lennon või Freddy Mercury oleksid elus… kas neil oleks siis sellist ikoonistaatust, nagu neil praegu on?) 

hide (kodanikunimega Hideto Matsumoto)

Ja üks audiovisuaalne stiilinäide hide loomingust: 

Niisiis käisin oma Hiina sõbrannaga (kes on selles ühikas peale minu ainuke J-rock fänn) hide’ga seotud kohtades ja üritustel. Põhiline eesmärk oli näha filmi „hide alive the movie“ ja käia filmile pühendatud kohvikus. Kohvikus mängis taustaks loomulikult hide muusika, müüdi hide nänni (T-särgid ja tassid, aga nii maniakaalne fänn ma siiski pole, et maksaksin ükskõik millist hinda ükskõik mille eest, mille peale on trükitud „hide“) ja mis eriti huvitav – kohviku menüüs olevad söögid-joogid olid kõik nimetatud hide laulude järgi. Kahjuks kohvikus sees pilti teha ei tohtinud, nii et mul pole ühtegi fotot „pink spideri“ nimelisest imeilusast kokteilist. Lisaks kohvikule (mis oli muide üldse viimast päeva avatud) käisime ka hide-teemalises poes. 

hide-"palverännaku" algus: kuulus Shibuya ristmik

Ahvatlusi täis muusikapood

Shibuya tänavamelu

Hide kohviku reklaam tänaval  (sees kahjuks pilte teha ei tohtinud)

"Lemoned", hide pood Harajukus

hide poe lävel (küll on kahju, et nad sees pildistada ei lubanud)

Natuke fännikraami: hide raamat ja bändi X Japan singel "Endless Rain"
(ma olin 1-aastane, kui see singel esimest korda välja anti)

Kohati hakkas mulle küll tunduma, et see hide-kultus on natuke üle paisutatud… Eriti, kui ma vaatasin, millise kirega mu hiinlannast J-rock õde kõikvõimalikku hide’ga seotud kraami kokku ostis. Kas siis muusikast üksinda ei piisa? Nojah, keda ma ikka kritiseerin. Ma küll vahepeal vaatan kerge võõristusega neid subkultuuri nähtusi, aga tegelikult kuulun ju isegi sellesse. Ja kas ma ise ostsin eile ainult muusikat? Ei, ostsin ka raamatu hide kohta (ehkki põhjendasin seda ostu endale sellega, et jaapanikeelne raamat on väärt keeleõppematerjal). Ja mis seal salata, olen minagi juba mitu aastat joonud hommikukohvi ühe oma lemmikbändi, Buck-Tick’i pildiga tassist. Nii et vist ikka ei piisa muusikast üksinda – on ikka puuslikke ka vaja, mida kummardada. Aga ma ei tea, miks see jutt äkki nii (enese)kriitiliseks ja küüniliseks läks. Muusikat, palun!   

Ja veel üks, sest see lihtsalt sobib nii hästi praeguse paduvihmase ilmaga:

Mis veel ilma puudutab, siis täna on meil terve päev sadanud. Või mis sadanud – vahepeal on ikka rasket paduvihma kallanud. Ühtlasi on ka eelmises postituses mainitud suvekuumus taandunud (mille üle on mul muidugi väga hea meel, kuna ma olen äärmiselt kuumapelglik). Käisin enne siinsamas lähedal mõnesaja meetri kaugusel asuvas toidupoes ja ehkki pea kohal oli korralik vihmavari, olin koju jõudes nagu jõest läbi sumbanud. Nüüd ma saan aru küll, miks meil tunnid ära jäävad – mitte sellepärast, nagu oleks taifuun hirmus ohtlik, vaid sellepärast, et mitte keegi ei jõuaks kuivade riietega kooli ja pikka koolipäeva märgades riietes ei tahaks vist keegi veeta. Hetkel on ausalt öeldes raske uskuda, et alles üleeile valitses siin täielik leitsak. Nagu oleks suvi üleöö läbi saanud.

Tere hommikust südasuviselt kuumast Jaapanist. Huvitav, et ma polegi oma esimeses postituses maininud siinset ebasügiselikku palavust. Tegelikult oli see üks esimesi asju, mida ma Jaapani lennukist maha astudes tundsin. Kuumus, mida saadab saunalik niiskus. Võiks arvata, et niiskus natuke leevendab kuuma, aga miskipärast see nii ei toimi. Näiteks üleeile sadas pea terve öö vihma, aga hommikul oli ikka lämmatavalt palav. Üldse on terve see nädal temperatuur kõikunud kusagil 28-30 kraadi piirimail, aga täna peaks see kuumalaine jõudma haripunkti – ilmaennustus näitab 31 kraadi. Ja ei, Jaapanis pole suvi ja sügis ära vahetatud, küllap on suvel veel kuumem ja niiskem.

Nüüdsest aga lühemad (kuid see-eest loodetavasti sagedasemad) sissekanded. Kõigepealt väike ülevaade kauakardetud tervisekontrollist. Nagu arvata võiski, midagi hullu polnud, vastupidi – tegelikult oli see peaaegu et lõbus. Meie pikkust ja kaalu mõõtnud arstiga sai nii valjuhäälselt nalja visatud (pikkuse mõõtmine on ju jube lõbus tegevus?), et silmanägemist kontrollinud arst pidi tulema kolleegi noomima, et kas saaks palun vaiksemalt, hehe. Arstid olid, nagu jaapanlased ikka, lahked ja viisakad. Hiljem üks Jaapani tudeng, kes ainsa jaapanlasena oli meiega koos välisüliõpilaste tervisekontrollil (oma õige tervisekontrolli oli ta kuidagi maha maganud), tunnistas meile siiski, et arstid olnud seekord kuidagi ebatavaliselt lahked ja lõbusad ehk (nagu oligi arvata) välismaalastele saab ikka osaks eriline kohtlemine. Minu jaoks oli natuke üllatav see, et Jaapani ülikoolides on tervisekontrolli kohustuslikuks osaks kopsuröntgen. Kuigi, tegelikult peavad vist Eestiski teatud ametialade esindajad ennast iga paari aasta tagant kiiritada laskma? Ei, ega ma seda röntgeni käigus saadavat kiirgusdoosi päriselt ei karda (kusjuures meile anti mingi küsimustik ka selle kohta, et kuidas me suhtume kohustuslikku kopsuröntgenisse, kui tihti seda meie arvates läbi viia tuleks ja kas me muretseme kiirituse pärast). Liiatigi viivad Jaapani arstid seda protseduuri läbi palju delikaatsemalt kui Eesti omad – kui Eesti arstid käsutavad ülakeha paljaks, siis Jaapani arstid lubavad T-särgi selga jätta. Kangas ei jää ju röntgenikiirtele ette? Mis paneb muidugi küsima, miks Eesti arstidele meeldib oma patsiente riidest lahti koorida – kui selleks tegelikku vajadust pole... (mitte et ma tahaksin mõista anda, nagu oleksid Eesti arstid natuke kahtlaste huvidega.) Igal juhul, nüüd jääb vaid üle tervisekontrolli tulemusi oodata.

Testide tulemustest rääkides – eile saime teada ka jaapani keele placement testi tulemused. Kuna ma pole juba mitu kuud korralikult jaapani keelt õppida saanud, olin selle testi pärast üpriski mures, sest kui test läheb kehvasti, satun enda tegelikust tasemest madalamasse rühma, mis tähendab seda, et veedan aasta, korrates seda, mida ma juba niikuinii oskan, ehk aasta läheks natuke raisku. Test läks siiski üle ootuste hästi – võib-olla liigagi hästi, sest kanjis sain ma lausa 1. keeletasemesse (täpsustuseks neile, kes ei tea: kanjid on need triksatrullid, mida meil mõnikord hieroglüüfideks nimetatakse, ehkki rangelt võttes oleks korrektsem nimetus „hiina kirjamärgid“). Ülejäänud keeletundides (lugemine, kirjutamine, kuulamine, grammatika ja mis kõik veel) sain ma teise rühma. Üldse on meil 5 taset – viies päris algajatele ja esimene kõrgtasemele/edasijõudnutele. Ausalt öeldes ma ise lootsingi teise tasemesse pääseda (ehkki arvestasin ka võimalusega, et kui test kehvasti läheb, pean leppima kolmanda tasemega), kanji esimene tase tundub aga natuke utoopiline, sest päris kindlasti ei tunne ma kanjisid veel nii hästi, nagu see tase eeldab. Üldse oli testi kanji osa nii lühike, et selle põhjal küll kellegi oskusi adekvaatselt hinnata ei saa. Nii et olen natuke mures, kuidas ma selles kõrgliigas hakkama saan, samas kui mu sisemine masohhist naerab kahjurõõmsalt: see saab olema kuratlikult raske.  

Tegelikult polnud mul alguses mingit kavatsust blogi pidama hakata, ehkki tellimusi selleks siit-sealt ikka tuli. Põhjusi keeldumiseks oli mitu: esiteks arvasin, et sellelaadseid blogisid on rohkem kui küll ja et mida mul ikka lisada on, mida kusagil kellegi poolt juba öeldud pole, teiseks kartsin (natuke kardan praegugi), et kui eesti keeles oma kogemusi endale omase paljusõnalisusega kirjeldama ja nende üle reflekteerima hakkan, siis jääb kogemiseks endaks selle võrra vähem aega. Kuid teiselt poolt on hirm kõigi nende väärtuslike kogemuste unustamise ees, mille vastu aitaks vaid nende kogemuste talletamine. Nii et nagu ikka, tahan mitut vastandlikku asja korraga. Loodan siiski, et mingi kompromisslahendus on võimalik ja et mul õnnestub pidada seda blogilaadset asja, ilma et liiga palju oma ajast arvutiekraani ees veedaksin või ilma et mu eestikeelsed mõtted jaapani keele kümblust häirima hakkaksid (tegelikult ma loodan, et siinne jaapani keele õpe saab olema nii intensiivne, et ühel hetkel muutuvad ka mu igapäevased mõtted jaapanikeelseteks). Siiski hoiatan, et tõenäoliselt saab see blogi olema üsnagi kaootiline ja fragmentaarne, sest kindlasti läheb mul siin elu mingil ajal nii kiireks, et heal juhul jõuan vaid mõned pildiallkirjadega pildid üles visata või vaid mõne üksiku seiga kirja panna. Nii et ärge siis väga pettunud olge, kui sissekannete sagedus muutub hõredamaks ja nende sisu kõhnemaks.

Aga aitab sissejuhatusest. Ehkki ega ma isegi hästi tea, kust ma seda blogi õigupoolest alustama peaksin, sest intensiivsed (ja kohati vägagi dramaatilised) reisiettevalmistused kestsid juba vähemalt kuu aega enne lendu. Sellegipoolest jätaksin selle n-ö eelloo vahele ja hüppaksin kohe väljalennu, 30. septembri hommikusse. Niisiis, kohvrid enam-vähem pakitud (aga siiski mitte päris, et ikka lõpuni pinget hoida, hehe), pidasime Hipuga mu Tallinna tädi juures maha veel viimase hüvastijätupeo. Kuna olin juba varem otsustanud, et Jaapani-aastaks tuleb taimtoitlusega lõpparve teha (sest praktiliselt kõik Jaapanis elanud räägivad, et taimtoitlase elu selles riigis on kui mitte võimatu, siis igal juhul raske ja nukker), siis sõin vastuvaidlematult ära tädi pakutud liha- ja kohupiimapirukad (mis olid üllatavalt maitsvad, ehkki natuke oli tunne, nagu pistaksin kinni elusaid kassipoegi). Hip mu „usust taganemisest“ veel ei teadnud, nii et tema pakkus mulle mu viimase Eestimaa einena vegan-sushit. Muidugi, enne Jaapani poole teele asumist tuleb kõht sushit täis pugida (aklimatiseerumine, noh). Igal juhul, ühel hetkel oli see hetk käes ja ma avastasin ennast koos trobikonna jaapanlastega ootamas Tallinna lennujaama fuajees lendu Helsingisse. Kui hästi järele mõelda, siis ega ma vist polnudki varem oma ihusilmaga nii palju jaapanlasi korraga näinud. Ma muidugi tegin näo, nagu ei saaks sõnakesti aru, mida nad räägivad, ja ise nautisin vaikselt nende jaapani keele kõla, kui äkitselt üks vanem jaapanlanna minu poole pöördus ja mulle kommi pihku pistis. Neid jaapanlasi ja nende kenadust küll! Võib-olla ma olen tobe, aga mul läks sellest väiksest armsast žestist tuju jube heaks. Natuke oli siiski närvipinget ka, sest mu lend jäi üle poole tunni hiljaks, nii et vahepeal hakkasin juba mõtlema, mis saab siis, kui ma ei jõuagi õigeks ajaks Helsingisse ja jään Jaapani lennust maha... Samas tundus selline väljavaade lihtsalt liiga traagiline, et täide minna ja tõepoolest, vaatamata hilinemisele jõudsin Helsingisse siiski päris korraliku ajavaruga.

Ahjaa, ma vist ei maininud, et see oli mul üleüldse esimene kord lennukiga lennata? Nii et juba teelolek ise oli minu jaoks parajalt vägev elamus. Ma polnud kunagi varem mõelnud, milline võiks olla ilm vihmapilvede kohal, aga igal juhul poleks ma osanud ette kujutada nii sini-sinist taevast ega nii suhkruvatiselt valgeid pilvi, nagu ma lennukiaknast näha sain! See pilvede kohale tõusmine tundus ka kuidagi sümboolne – oli selline tunne, nagu oleksin kõik vanad mured maha jätnud ja neist kõrgemale tõusnud (ja tõesti, senine elu Jaapanis ongi olnud fantastiliselt ebareaalne, nagu pilvede peal). Mu esimene lend kestis küll ainult pool tundi, aga õnneks sain juba paari tunni pärast taas pilvede kohale tõusta, nüüd juba pikemaks, 9 tunniseks lennuks marsruudil Helsingi-Narita. Selle lennu peamiseks atraktsiooniks oli muidugi Jaapani teenindus. Ma ei tea, kuidas toimivad Finnairi Jaapani-suunalised lennud, aga Japan Airlines'i lendu teenindas 100% Jaapani personal. Jaapani stjuardessid! Kui ilusad ja enesekindlad nad on! Mul oli alguses plaanis lennukis jaapani keelt korrata (sest pingeliste reisiettevalmistuste tõttu polnud ma seda juba pea kuu aega teha saanud), aga need va Jaapani stjuardessid (jah, nemad on kõiges süüdi!) tekitasid sellise lõõgastunud ja turvalise tunde, nagu oleks täiesti okei, kui ma üheksa tundi jutti järjest ennast hoopiski lennuki meelelahutussüsteemiga lõbustaksin. Ja seda ma tegingi – vaatasin filme (põhiliselt muidugi Jaapani omi, sisendades endale, et see on peaaegu sama hea kui jaapani keele õppimine), muu hulgas ka animet (Doraemon ja Ghost in the Shell). Ja filmide kõrvale lasin lennukitoidul hea maitsta. Juba lennukis mõistsin, kui mõttetu oleks üritada Jaapanis oma taimtoidudieeti jätkata. Ainsad valikud, mida menüüs teha sai, olid loomse toidu a ja loomse toidu b vahel. Niisiis sõin lennukis korraga kõike seda, millest viimase paari aasta jooksul hoidunud olen ehk liha, muna ja piimatooteid. Ja mis seal salata, see kõik oli väga maitsev (ehkki liha süües hakkas mu peas kummitama Rammsteini „Ich tu dir weh“ - kes laulusõnu teab, see ilmselt mõistab). Igal juhul, süüdimatult loomseid produkte vitsutades ja filme vaadates möödusid üheksa tundi... tahtsin kirjutada, et lennates, aga kuidas teisiti saaks siis aeg lennukis mööduda, haha. Tegelikult, kui oled midagi nii kaua oodanud nagu mina oma Jaapani reisi, siis üheksa tundi on ikka väga lühike aeg. Nii et kui ma ühel hetkel oma kohvritega Narita lennujaamas seisin, oli päris raske uskuda, et see aastatepikkune ootamine on läbi ja et siin ma nüüd siis olen (selline tunne, nagu esimest korda oma lemmikbändi laivis näha).

Ah, aga ma ei saa endale lubada kõigest nii pikalt kirjutada. Vaatan, et olen juba päris mitu tähemarki kirja pannud, aga olen ikka veel 1. oktoobri hommikus. Nii et üritan nüüd lühidalt kokku võtta oma viimase pooleteise nädala muljed. Esimene Jaapani päev oli muidugi päris raske – ennekõike füüsiliselt, kuna lennukis polnud ma silmatäitki maganud, nii et päeva lõpuks ületas järjest ärkvel oldud tundide arv juba umbes pooltteist ööpäeva. Lennujaamast ühikasse jõudsin probleemideta, kuna Jaapani tudengid Higashikurume rahvusvahelisest üliõpilaskodust (Higashikurume International Hall of Residence) tulid meile eribussiga lennujaama vastu. Sõit Naritast Higashikurumesse (keda Higashikurume täpsem asukoht Tokyo metropolis huvitab, siis selles osas valgustagu teid wikipedia) kestis ligi kolm tundi, mille jooksul tekkis ka mingi esimene ettekujutus Tokyost. Ausalt öeldes polnud bussiaknast avanenud vaade just kõige muljetavaldavam – aina hallid majad tihedalt üksteise kõrval, nagu mingi betoonihunnik. 

Esimene, natuke trööstitu vaade Tokyole bussiaknast.

Aga ma ei lasknud ennast sellest esmamuljest heidutada, sest selge see, et buss valib oma marsruudi muudel kui esteetilistel kaalutlustel – teadsin, et kusagil selle betoonihunniku taga varjab ennast ka see parem osa Tokyost. Ja tõepoolest, mida lähemale me jõudsime Higashikurumele, seda rohelisemaks ja ilusamaks vaade muutus. Olin küll varem internetist Higashikurume pilte näinud, aga olin sellegipoolest väga meeldivalt üllatunud, kuivõrd roheline ja heas mõttes väikelinnalik see koht on. Mulle tundub, et kui Eestis on inimesed muru-usku, siis jaapanlased on puu- ja põõsausku. Kõigil majadel siin on kas või väike aedki ja ükskõik kui väike see ka poleks, on see tihedalt puid-põõsaid täis istutatud. Nii tihedalt, et kohati pole maja ennast nähagi. Ja kui maja ümbritsevast maalapist väheks jääb, siis on puud-põõsad istutatud pottidesse ja potid tänavale või maja ümber paigutatud. (Seevastu mu kodukülas Kanepis võetakse aina puid maha ja juuritakse põõsaid välja, et selle asemele istutada muru, mida siis võimalikult madalaks niita...) Kusjuures päris paljude majade juures on ka suured juurviljaaiad ja kui Eestis näeb nii suuri juurviljaaedu küll ainult maal, siis Higashikurumes on mõne tänavavahe pärast juba kino, karaoke, kaubamaja, restoranid ja kõik muu linnalik atribuutika. Hetkel tundub mulle küll, et see on elamiseks maailma parim paik.

東久留米国際学生宿舎 (Higashikurume International Hall of Residence) e.
Higashikurume rahvusvaheline üliõpilaskodu.  

Üliõpilaskodu siseõu.

Ühika lähedal asuv Hikawadai jõgi. Näeb välja nagu Amazonase vihmamets, mitte nagu Tokyo oktoobrikuus, kas pole?

Jõeäärne jalgrada.

Köögiviljaaed ühika lähedal.

Veel üks köögiviljaaed. Praktiliselt kohe üle tee on karaoke.

Ja veel üks väike aialapike.

Kellegi peen kodu Higashikurumes.

Tegelikult on kõigil siin peened kodud.

Kui päris aeda pole, istutatakse aed pottidesse.

Pühamu? Võib-olla. Üle tee on aga Higashikurume kõige odavam supermarket.

Mulle kohutavalt meeldib siinne äärelinnalik maastik.

Aga millest ma alustasingi... ahjaa, esimene päev. Üle kolmekümne tunni järjest magamata. Ja siis tabas mind totaalne ebaõnn – mu Eesti telefon, mille olin äratuskellana kaasa võtnud (sest telefonina seda Jaapanis nagunii kasutada ei saa) lakkas töötamast. Õigemini, aku sai tühjaks ja kuigi laadija justkui ühendust andis, telefon laadima ei hakanud. Avastasin selle väikese tehnilise probleemi just enne magamaminekut, kui tahtsin hakata äratusekella seadistama. Nii et järsku olin ilma äratusekellata, mida mul hädasti tarvis oli, kuna pidin igasuguste asjaajamiste (Jaapani pangaarve avamine ja muu selline) järgmisel hommikul kindlasti kella 8-ks valmis olema. Kuna olin päris tugevalt unevõlas, olin kindel, et kui ilma äratusekellata magama jään, magan vähemalt kella 10-ni välja. Nii et lihtne – oma unesegase peaga otsustasin, et ma ei lähegi magama! Lisaks avastasin, et ka mu elektrooniline sõnastik (mille olin äsja päris kõva raha eest soetanud) ei allu enam mu käsklustele. Täiesti absurdne! Internetti mul ka veel polnud. Õnneks lahenes olukord kuidagi niimoodi, et ehkki vastu hommikut korraks magama jäin, ärkasin täpselt kell 7 üles, nii et ilma midagi maha magamata sain siiski natuke ka silma looja lasta ja juba järgmisel päeval laenas üks lahke Jaapani tudeng, kes minuga samal korrusel elab, mulle oma vana telefoni, et seda äratuskellana kasutada saaksin. Ja uute patareidega sain ka elektroonilisele sõnastikule jälle elu sisse puhutud. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Esimene nädal läks igasugustele asjaajamistele ja vajalike asjade soetamisele. Täiesti uskumatu, kui palju paberimajandust legaalseks välismaalaseks olemine nõuab! Aga õnneks ei pidanud ma ühegi dokumendi kallal üksinda pead murdma, sest käisime pangas ja linnavalitsuses ikka kambakesi ja alati oli mitu vanemat Jaapani tudengit meiega kaasas, kes meile kõik puust ja punaseks ette tegid. Neil asjaajamistel ma siiski pikemalt ei peatuks (ehkki oma pangaraamatu pildi küll võiksin üles riputada, sest see on lihtsalt nii... noh, mittebürokraatliku disainiga), sest igasugune ametnike vahet jooksmine on Jaapanis ilmselt täpselt sama tüütu kui Eestis.

Minu legendaarne pangaraamat. Ja ärge arvake, et jaapanlased
on mu nime kirjutades eksinud. "I" asub kenasti teisel real, "T" tähe all :)

Ma pole veel aga midagi kirjutanud oma kursakaaslastest ja teistest Higashikurume üliõpilaskodu elanikest. Kui ma alguses olin arvanud, et peamisteks elanikeks siin ongi välistudengid (kuna tegemist on siiski rahvusvahelise üliõpilaskoduga) ja võib-olla ehk vaid paar jaapanlast (kes vajaduse korral hätta sattunud välismaalastele nõu annavad), siis tegelikult on vähemalt umbes pooled siinsetest asukatest meiega samas ülikoolis õppivad jaapanlased. Minu meelest on see äärmiselt positiivne, et välismaalased on jaapanlastega kokku elama pandud, sest enamasti (vähemalt Eestis küll) elavad välistudengid teistest, st oma tudengitest eraldi (kui mitte lausa omaette ühiselamus, siis vähemalt ühiselamu mingis kindlas osas, nn „välkade“ tiivas). Higashikurumes pole aga mingit rahvuslikku segregatsiooni, ka mitte korruste kaupa. Näiteks jagan mina korrust (ja seega ka kööki) nelja jaapanlase ja ühe hiinlasega (toad muide on kõigil isiklikud). Veel üks minu jaoks natuke ootamatu (aga väga tervitatav!) asi on see, et enamik Higashikurume välistudengeid on asiaadid. Peale minu on valgetest veel kaks venelannat (kusjuures üks nendest on pigem tumedat verd), kaks poolakat, üks slovakk, üks prantslane ja üks ameeriklane. Ülejäänud on hiinlased, vietnamlased ja tailased, lisaks veel üks korealane, üks indialane ja üks mongol. Kuidagi on juhtunud nii, et ma suhtlen kõige rohkem mitte jaapanlaste ega ka mitte valgetega, vaid just teiste asiaatidega. Ilmselt on asi selles, et valgetega on kuidagi veider jaapani keeles rääkida, ehtsad jaapanlased räägivad minu jaoks aga natuke liiga kiiresti ja keeruliste sõnadega, jaapani keelt õppivad asiaadid on aga just parajad – välja näevad nad peaaegu nagu jaapanlased, aga kasutavad mulle arusaadavat jaapani keelt. See võis nüüd jätta mulje, nagu suhtleksin ma siin inimestega ainult keele õppimise eesmärgil, aga seda kindlasti mitte – inimesed on siin lihtsalt nii südamlikud ja soojad, et ma tunnen ennast nende seltskonnas tõeliselt hästi. Eks sellele kiirele sõbrunemisele on kõvasti kaasa aidanud ka mitmed tutvumispeod ja ka see lihtne asjaolu, et me oleme siin kõik kodust kaugel ega saa toetuda kellelegi teisele peale iseenda ja üksteise. Aga muidugi olen ma siin mõneski mõttes erandlik eksemplar, sest ma pole mitte ainult selles ühikas, vaid ka kogu ülikoolis hetkel ainuke eestlane. Poolakad, vietnamlased, tailased ja hiinlased räägivad ikka vahepeal omavahel ka emakeeles, aga mina saan ennast väljendada vaid jaapani keeles (milles ma ennast veel väga kodus ei tunne), liiatigi lasub minul üksinda oma maa esindamise vastutus. Küllap sellepärast kõik küsivadki minult pidevalt, ega ma ennast üksinda ei tunne ja ega mind koduigatsus ei vaeva. Aga ausõna – ei vaeva! Tõtt öelda tunnen ennast siin endalegi üllatuseks ootamatult koduselt. Mõtlesin üks päev, millest see tuleneb ja jõudsin järeldusele, et Eestis elasin ma korraga justkui kahes maailmas: füüsiliselt Eestis, aga vaimselt ja emotsionaalselt Jaapanis (seda nii keeleõppe, kui ka filmide, muusika, anime ja kirjanduse kaudu). Alles nüüd, kui olen 100% Jaapanis, saan aru, kui väsitav selline „topeltelu“ oli (inimene ihkab vist ikka terviklikkust).

Higashikurume üliõpilaskodu vägev seltskond.

Eks üksjagu väsitav on muidugi ka Jaapan. Mingit kultuurišokki küll pole olnud (nagu ütlesin, olen oma peas juba aastaid Jaapanis elanud), aga kuna mu jaapani keele oskus pole just kõige tugevam, siis on hetkel veel küllalt väsitavad ka sellised igapäevased asjatoimetused nagu poeskäimine või ühistranspordi kasutamine. Muide, kes veel ikka naiivselt arvab, et igal pool maailmas saab vabalt ka inglise keelega hakkama, see ilmselt Jaapanis pole käinud. Tõsi, paljud jaapanlased räägivad küll ka inglise keelt, aga... kas olete kuulnud jaapanlast inglise keeles rääkimas? Eelmine nädal käisid meil ühikas kahe internetiteenust pakkuva firma esindajad ja tutvustasid oma erinevaid pakette (päris huvitav, et meile anti võimalus valida kahe firma vahel, kusjuures pidime sõlmima lepingu otse selle firmaga, mitte nii nagu Eesti ühikates, kus on lihtsalt internet automaatselt sees ja sa kas kasutad seda või ei kasuta). Enamik nende jutust ja reklmaammaterjalist oli jaapani keeles, aga ühe firma esindaja võttis põhipunktid kokku ka inglise keeles ja ausõna – ma vist sain küll jaapanikeelsest jutust rohkem aru. Ja hiljem nende ingliskeelse manuaali järgi internetti seadistada püüdes pidin lausa ahastusse sattuma. No üks stiilinäide sellest vaimustavast üllitisest: „Please have and use morality. Please cooperate.“ (See oli manuaali lõppu suurelt ja rasvaselt kirjutatud üleskutse internetti vastutustundlikult kasutada. Ei, põhimõtteliselt saab ju aru küll.) Muide, ma ise kasutasin viimati inglise keelt Narita lennujaamas Saksa välistudengitega vesteldes (nad õpivad samas ülikoolis, aga teise programmi all ning elavad teises ühikas). Viimase pooleteise nädala jooksul, nagu vist juba ka mainisin, on minu ainsaks (verbaalseks) väljendusvahendiks olnud jaapani keel, mis muidugi tähendab, et mu eneseväljendusvõime on üpriski piiratud. Üldse paistab enamikul minu kursakaaslastel (nikkensei ehk Jaapani keele ja kultuuri tudengitel, kellega me kõik koos Higashikurume üliõpilaskodus elame) olevat tunduvalt parem jaapani keele oskus kui minul – mille üle on mul jällegi väga hea meel! Tugevad klassikaaslased ergutavad õpimotivatsiooni, rääkimata sellest, et saan nendega lobisedes keelt harjutada. Ja mis seal salata, tunnen ka natuke kergendust, et ma ei pea siin kandma klassi priimuse koormat.  

See-eest oma välimuse pärast olen pidevalt tähelepanu keskpunktis. Nagu juba ennist mainisin, olen siin üks vähestest valgetest inimestest. Ma olin enne lugenud ja kuulnud küll, et asiaadid peavad kõiki valgeid tüdrukuid „iludusteks“ (bijin) ja „modellideks“, aga olles oma peegelpildiga liigagi hästi tuttav, arvasin, et minust läheb see tsirkus mööda. Aga ei! Veel pooleteise nädala möödudeski imetlevad tumedasilmsed asiaadid mu „ilusaid siniseid“ silmi (kuni selleni, et mul palutakse silmi mitte pilgutada, et nad saaksid lähemalt mu silmavärvi uurida). Mitu päeva oli kõneaineks ka mu juuksevärv (hennaga värvitud punakaspruun). Natuke tüütuks muutus juba see lõputu komplimentidele vastamine ja seletamine, et aitäh, aga tegelikult on mu juuksed värvitud (India tüdrukul oli muidugi hea meel, et ma värvin oma juukseid hennaga). Korealannale aga meeldib mu stiil ehk põhiliselt Humana ja Paavli kaltsukast ostetud riided, mida ma koos tanksaabastega kannan. Ma ilmselt peaksin oma stiili natuke Jaapani ülikoolile sobivamaks kohandama, sest Jaapani tudengid ise kannavad pigem tagasihoidlikke ja casual riideid. Üks päev panin dresscode'iga ikka väga puusse (või siis tabasin kümnesse, ega ma isegi hästi aru saanud). Oli jube kuum päev (ligi 30 kraadi, nagu ka täna) ja mul oli seljas üks mõnusalt õhuline (aga mitte läbipaistev) paljaste õlgadega suvepluus (jalas muidugi tanksaapad). Ma küll natuke isegi kõhklesin, kas ikka sobib sellist pluusi kanda, aga lõpuks sai kuumus moraalsetest kaalutlustest võitu. Mida ma hiljem päeva jooksul kahetseda sain. Mõnes muus kontekstis võib lahedaks (kakkoii) ja seksikaks kutsumine mõjuda ju komplimendina, kuid koolipäeval on see natuke kahtlane... Kui mu ebamugavus- ja piinlikkustunne kõigist neist kommentaaridest juba haripunkti oli jõudnud ja ma hea meelega koju riideid vahetama oleksin tahtnud joosta, astus ligi üks hiina tüdruk, katsus näpuga mu paljast õlga ja pomises hämmeldunud ilmel: „Valge...“ Pole vist vaja lisada, et järgmisel päeval peitsin ma oma seksikad valged õlad juba märksa sündsama pluusi alla.

Ülikoolist pole ma veel kirjutanud, aga ega hetkel polegi veel suurt midagi kirjutada, sest loenguid meil veel olnud pole. Tokyo Gakugeis algab sügissemester hiljem kui enamikus teistest ülikoolides – alles 16. oktoobril, samas kui mujal alustatakse juba 1. oktoobril. Näinud ma oma ülikooli siiski juba olen ja arvukates infotundides samuti osalenud. Eile oli meil muuhulgas ka jaapani keele placement test, mille järgi meid erinevatesse keeletasemetesse paigutatakse. Homme on plaanis aga midagi veel hirmsamat kui keele tasemeeksam – nimelt tervisekontroll. Erinevalt Eestist on Jaapani ülikoolide juures (või noh, vähemalt Tokyo Gakugeis) arstikabinet, kusjuures arstiabi on kõikidele tudengitele tasuta (uskumatu, kas pole?). Ja homme on plaanis põhjalik tervisekontroll, koos kopsuröntgeni ja mitmesuguste laboratoorsete testidega. Mulle absoluutselt ei meeldi arsti juures käia (kellele meeldiks, eksole), aga mõeldes arstiabi kättesaadavusele (ehk kättesaamatusele) Eestis ja inimeste üldisele vastumeelsusele arsti juures käia, on tegelikult väga positiivne, et ülikoolis on kohustuslik tervisekontroll ja ülikoolil oma arst, kelle juurest iga kell läbi võib astuda.

Ülikoolilinnak ise on aga super ilus! Tõtt öelda näeb see rohkem hiiglasliku pargi kui ülikooli moodi välja. Siinkohal vist sõnu pole mõtet raisata, lasen fotodel enda eest rääkida. Hiljem, kui meil juba ka loengud alanud on, katsun oma ülikoolist lähemalt kirjutada. Seda veel siiski lisaksin, et toit on ülikooli sööklas väga maitsev ja uskumatult odav. Näiteks maksab väike ports karri-riisi (karee raisu) vaid umbes 160 jeeni ehk vaid natuke üle 1 euro. Vesi ja tee on tasuta – joo, palju tahad! Nii palju siis Jaapani elukalliduse müüdist.

Olen juba unustanud, mis maja see kellatorniga maja nüüd oligi...
Igal juhul, üks ülikooli paljudest hoonetest.

Ülikooli kampuses on palju selliste võimsate puudega alleesid.

... ja isegi üks väike Jaapani aed.

Ülikooli värava ees (värava kõrval on ülikooli nimi: Tokyo Gakugei Daigaku)

Aga selleks korraks lõpetan. Kirjutada oleks veel paljust, aga niigi olen seda esimest sissekannet kirjutades ennast juba mitmeks tunniks tuppa sulgenud ja see ei lähe mitte. Nii et järgmise korrani! またね！