Kurisumasu!

Kui ma 24nda õhtul linna pealt oma (tähendab, sõbra) Sumida korterisse jõudsin, olin emotsionaalselt ja füüsiliselt nii kurnatud, et kui mõtlesin kümneks minutiks pikali visata, siis ärkasin... järgmise päeva lõunal kell pool kaks. Paanika! Hoidsin telefoni käes ega suutnud uskuda, et olin nii lootusetult sisse maganud. Olin alguses kindel, et see peab olema mingi eksitus, telefon näitab kella valesti või midagi... aga miks tuba nii valge on?! Kell oli tõesti pool kaks pärastlõunal. Häda oli selles, et pidin vähem kui kahe tunni pärast olema täiesti teises linna otsas! Ei, isegi mitte teises linna otsas, vaid lausa äärelinnas! Pidin koos ühe oma D fännist sõbrannaga minema Yomiuri Landi lõbustusparki sealset "illuminatsiooni" vaatama (kõikvõimalikud tulukused ja valgusetendused on Jaapanis talvel väga teema, nagu ilmselt märganud olete). Aga no on piinlik! Pole inimest nii pikka aega näinud ja nüüd jään nii haledalt kohtumisele hiljaks. Andsin sõbrannale oma "õnnetusest" muidugi kohe teada, endale tuhka pähe raputades ja ohtralt vabandades, aga hilinemine on hilinemine (etteruttavalt võin öelda, et põhimõtteliselt kogu ülejäänud reisi vältel tuli hoopis minul pidevalt hilinevaid jaapanlasi oodata, nii et võib-olla on jaapanlaste punktuaalsus kõigest müüt? ehk poleks üldse pidanud oma sissemagamise pärast nii hullusti põdema?) Hull asi oli see, et olin eelmisel päeval unustanud oma telefoni laadima panna, nii et pidin minema täiesti võõrasse kohta laadimata akuga telefoniga, mis omakorda tegi natuke murelikuks (mida ma teen ilma rongiplaanide ja GPS-ita?!). Lootsin siiski, et vähemalt enne sõbrannaga kokkusaamist telefon ära ei kustu (sellele, mis pärast saab, ma ei mõelnud... kui ma täpselt samade rongidega tagasi sõidan, peaks kõik korras olema, eksole?).

Lõpuks hilinesin poolteist tundi. Uskumatu! Minusugune korralik inimene! Sõbranna polnud pealtnäha küll sugugi pahane, aga see võis vabalt ka lihtsalt viisakus olla (ega jaapanlased ei näitagi oma pahameelt väga kergesti välja). Igatahes minul oli küll väga hea meel teda näha! Tegelikult olime enne seda kohtunud vaid kaks korda – ükskord D in-store event'il (kirjutan in-store event'idest millalgi lähemalt, sest neist kavatsen veel tulevikuski kindlasti osa võtta) ja teinekord D live'l (ka neid saab tulevikus rohkelt olema!). Ühesõnaga, Kyōka (see on ta nimi) on ühise lemmikbändi kaudu leitud sõber. Nagu ütlesin, olime eelnevalt näost näkku kohtunud küll vaid kaks korda, aga tänu ühisele muusika-armastusele oleme need poolteist aastat pidevalt suhelnud, nii et kohtudes oli tunne, nagu saaks vana sõbraga kokku. Omamoodi irooniline, kui mõelda, et need kursuse- ja ühikakaaslased, keda ma oma eelmisel Jaapani-aastal praktiliselt iga päev nägin, on praeguseks täiesti võõraks muutunud. Muusika ühendab! Ja omamoodi nagu selle ühenduse märgiks kandis Kyōka tol päeval kaelakeed, mille me poolteist aastat tagasi mu viimasel D livel koos ostsime. Ka mina kandsin sama kaelakeed, ehkki meil sellist kokkulepet polnud, aga lugesime vist teineteise mõtteid. Kas pole sümboolne, et taaskohtumisel kandsime sama kaelakeed, mida esimest korda kandsime viimasel kohtumisel?

 

Sõbrannaga D livel 29.08.2014

Yomiuri Land oli raskelt ülerahvastatud. Hästi palju oli noori paare, sest mingil kummalisel põhjusel on jõulud Jaapanis ennekõike armastajate tähtpäev (võib-olla sellepärast, et tulukesed pimedas tekitavad romantilist meeleolu? ma tõesti ei tea) Tegelikult oleme ka meie Kyōkaga armastajad – me armastame koos sama bändi :D Aga rahvast oli tõesti hullupööra! Tahtsime ameerika mägedel ühe sõidu teha, aga selleks pidime umbes kaks tundi järjekorras seisma (oleks ma teadnud, et peab nii kaua passima ja külmas lõdisema, poleks seda vist küll plaani võtnud, aga jaapanlased on järjekordades seismisega nähtavasti harjunud – mitte keegi kunagi ei nurise ega ürita teistest ette trügida). Järjekorras seistes rääkisime põhiliselt muidugi D'st, vahepeal kuulasime kõrvaklappidest ka D uut singlit (mida mina polnud veel kuulnud) – siis oli peaaegu, nagu oleks bänd ka meiega olnud.

Lõpuks lõppes ka meie pikk ootamine. Alles atraktsioonile istudes taipasin, et ma polegi kunagi varem ameerika mägedel sõitnud. Niisiis ei osanud ma isegi midagi karta. Ühesõnaga, mind tabas täieliku üllatusena, kui õudne see oli! Kes küll midagi sellist välja mõtles?! Selliste atraktsioonide konstrueerimine nõuab kindlasti ülimat täpsust (eksimisruumi nagu väga pole), samas idee autor on ilmselgelt olnud adrenaliinihull maniakk (kas sellised ikka on piisavalt täpsed?). Tundsin täitsa tõsiselt, et mu elu on ohus! Omamoodi koomiline, et niimoodi mõeldes oli mu peamiseks mureks mitte piinarikas ja kole surm, vaid et kui ma nüüd hukkun, siis ei saa ma minna homsele livele. Ja kui atraktsioonilt elusalt maha sain, tundsin ennekõike tänulikkust võimaluse eest siiski sellele livele minna (I don't have a life, I only have lives).

Rohkem me ühelegi atraktsioonile ei jõudnud, sest rahvast oli ikka väga palju ja rohkem me kusagil kaks tundi seista ei viitsinud. Aga ega me siis tulnudki lõbustusparki, vaid illuminatsiooni nautima! Siin lasen piltidel enda eest rääkida. Pildid pole küll väga hea kvaliteediga (ostsin vahepeal uue kaamera, aga see on põhimõtteliselt sama kehv kui eelmine. Aga korpus on ilusa disainiga!)

 Mingil hetkel avastasime, et kell on päris palju ja et peaks hakkama kodu poole liikuma. Lõbustuspark oli ka kuidagi vaikseks jäänud, enamik atraktsioonegi oli kinni pandud. Ma andsin endale aru küll, et asun suhteliselt pärapõrgus ja et mul kulub sõbra korterisse jõudmiseks vähemalt poolteist tundi, liiatigi ei tea ma hästi koduteed ja et telefoni aku on kohe-kohe kustumas. Mingil kummalisel põhjusel ei suutnud ma ennast aga kiirustama sundida. Küllap tundsin ennast üle pika aja tagasi Jaapanis olles nii hästi ja turvaliselt, et ma isegi ei tulnud selle peale, et midagi võiks valesti minna. Kusagil kuklas oli küll teadmine, et pean ilmtingimata viimase rongi peale jõudma (või muidu... kas viimasele rongile mittejõudmine saab üldse kõne alla tulla?!), aga kell polnud siiski veel nii palju, et viimasest rongist mahajäämine reaalse ohuna oleks tundunud. Kui me lõpuks rongijaama jõudsime ja ma kella vaatasin, siis muidugi sain ehmatusega aru, et tegelikult olen väga napilt graafikus. Vaatasin veel kiiresti telefonis kodutee üle, enne kui aku täielikult ära kustus. Seda, mis kell Hikifunesse viimane rong läheb, ma aga vaadata ei jõudnudki... (ma tegelikult ei arvanud üldse, et ma viimase rongi pärast muretsema pean, sest mul polnud üldse plaanis nii hilja peale jääda). Kuni Shinjukuni oli olukord veel kontrolli all, oleksin veel ilusti (ehkki napilt) koju jõudnud – kui ma poleks Shinjukus valele rongile ümber istunud. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Või noh... olgem ausad, Jaapani ühistranspordisüsteem võib kohati päris keeruline olla – eriti kui olla ähmi täis, hüpata suvalisele rongile ja loota, et see õiges suunas sõidab (ei sõitnud). Sain oma veast küll kohe aru, tulin järgmises peatuses maha ja sõitsin eelmisesse jaama tagasi, aga siis... piinlik tunnistadagi, aga nähtavasti läksin uuesti vale rongi peale. Suund oli seekord küll õige (enam-vähem), aga ühel hetkel oli rong siiski mulle täiesti võõral marsruudil. Järsku olin lõpp-peatuses ja see polnud küll see, mida mina tellinud olin! Kui ma rongilt maha astusin, sattusin tõelise kaose keskele – jaam oli täis edasi-tagasi jooksvaid sarariimane, kes kõik oma viimasele rongile püüdsid jõuda. Kui juba sarariimanid niimoodi ähmi täis olid, mis siis mina veel tegema pidin! Mõistsin, et aeg on paanikaks. Kuna ma telefonist enam rongigraafikuid vaadata ei saanud, ei jäänud mul üle muud kui teha seda, mida ma põhimõtteliselt alati vältida püüan – küsida kelleltki teed. Tänu lahke jaamatöötaja juhtnööridele sain lõpuks tagasi õigele koduteele, aga muidugi olin selle segaduse käigus väga palju aega kaotanud. Lõpuks jõudsin viimasesse (Kameido) jaama, kus pidin veel ümber istuma. See oli otsustav punkt – kas viimane rong Hikifunesse on läinud või mitte. Kuidagi ei tahtnud uskuda, et ma päriselt võin viimasest rongist maha jääda (lausa naljakas mõelda, kuidas ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et midagi sellist võiks minuga juhtuda).

Nii uskumatu, kui sa ka polnud – ma olin viimasest rongist maha jäänud. Irooniline küll. Terve aasta jooksul, mis ma Jaapanis olin elanud (sealjuures pidevalt hilja õhtu livedel käies), polnud seda kordagi juhtunud ja nüüd jäin viimasest rongist maha oma teisel päeval Jaapanis, lihtsalt sõbrannaga kohtumiselt tulles. Ma isegi polnud mõelnud, mida sellises olukorras tegema peaks (sellist stsenaariumit polnud lihtsalt ette nähtud). Kõige hullem – mul polnud ka telefoni! Oleks telefon olnud, oleksin võinud telefoni GPS-i kasutades vabalt ka jala minna (olin siiski üsna lähedal kodule). oleks telefon olnud, oleksin võinud takso kutsuda, ehkki ma teadsin, et takso on Tokyos väga kallis (tegelikult ma ei teadnud kui kallis, aga kõik alati räägivad, et see on nii kallis, et parem ära mõtlegi). Iseenesest oleks olnud ka variant hommikuse rongini kusagil aega parajaks teha, aga seda ei saanud ma endale lubada – pidin valmistuma järgmise päeva liveks. Et mis mõttes valmistuma? Ega siis oma lemmikbändi livele niisama minda! Kingitused olid mul küll enam-vähem valmis, aga kingituste juurde oli vaja kirjutada kaardid/kirjad – tervele bändile, igale bändiliikmele eraldi, bändi mänedžerile (ei, ma ei liialda), lisaks paarile kaasfännile, kelle ees mul piletite ostmise ja muu eest tänuvõlg oli. See kõik oli mul nii viimasele minutile jäänud, et mõtlesin seda teha kontserdi eelõhtul (või noh, öösel). Igatahes pidin ilmtingimata veel samal õhtul sõbra korterisse saama. Olukord oli päris nutune. Lisaks polnud ma päev läbi midagi söönud. Ja seda 25. detsembril! (tore jõul küll...)

Ma parem ei hakka detailidesse laskuma, kuidas ma lõpuks koju sain, see kõik oli nii piinlik ja halenaljakas. Ei, tegelikult lahenes olukord palju kiiremini, kui ma oleksin arvanud. Ikkagi Jaapan! Kõik toimib (aga ma ei teadnud, kuidas). Igatahes sain lõpuks taksosse ja koduteele. Taksojuht küll kiusas mind natuke (mingi imelik tanksaabastes välismaalane, kuidas sa jätad kiusamata) ja lasi mul oma kodujaama (Hikifune) nime umbes kümme korda öelda, enne kui ta soostus mu hääldusest aru saama (ma tean, et mu jaapani keele hääldus on päris halb, aga kuidas on võimalik, et mu Jaapani sõbrad, kes pole ise kunagi Hikifunes käinudki, saavad mu hääldusest aru, aga taksojuht, kes võiks ometi kõiki piirkonna jaamasid hästi teada, teeb näo, nagu poleks ta elu sees sellist kohanime kuulnudki?) Üllatavalt oli taksoarve väga mõistlik, Tokyo kohta lausa odav tegelikult (1200 jeeni ehk umbes 9 eurot). (See muidugi ei tähenda, nagu polekski takso Tokyos kallis, vaid lihtsalt seda, et olin kodule tegelikult väga lähedal.) Kusjuures mu halenaljakad katsumused jätkusid ka veel Hikifune jaama juures, sest takso pani mind sellises kohas maha, mida ma väga hästi ei tundnud. Ma ei arvanud, et see mingi probleem oleks, aga lõpuks läks mul oma kolmveerand tundi, et endale tuttav teerada üles leida (enda õigustuseks – olin täiesti kurnatud, päev läbi söömata, dehüdreerunud ja ilma GPS-ita). Lõpuks sain koju umbes kell pool kaks öösel. Ja aasta suurima söömapüha esimese söögikorra sõin 26. detsembri hommikul kell 2. Vähemalt oli jõul, mis jääb meelde!

Tagasi Jaapanis!

Nonii. Nüüd on küll viimasest sissekandest kaua aega möödas. Peaaegu et kaks aastat. Vaatan, et viimases sissekandes olen lubanud nädalavahetusel (millal iganes see ka polnud) veel kirsiõite pilte lisada... (vabandan nende ees, kes pilte ootama jäid). Tegelikult olen blogi kirjutamise pooleli jätnud just siis, kui kõige huvitavamad asjad juhtuma hakkasid. Oma aasta kõige olulisemaid inimesi ja sündmusi pole ma blogis mainidagi jõudnud... Nii et kokkuvõttes pean selle minu-aasta-Jaapanis blogiettevõtmise läbikukkunuks tunnistama. Aga just sellepärast tahan uuesti proovida! Pealegi pole mu aeg Jaapanis veel kaugeltki mitte läbi. Alguses oli plaan minna vaid aastaks, aga nii kui see aastane stipendiumiperiood läbi sai, hakkasin tagasi Eestis olles mõtlema selle peale, kuidas uuesti Jaapanisse saada. Pole liialdus öelda, et viimased poolteist aastat on see üks küsimus olnud ei rohkemat ega vähemat kui mu elumõte (üks väga obsessiiv-kompulsiivne mõte, mis mind kohati päris hullumeelsuse piirile on tõuganud...). Aga lõpuks ometi on mul tagasisõidupilet käes! Aprillis sõidan ma jälle tudengina Tokyosse, aga seekord mitte üheks, vaid (vähemalt) kaheks aastaks! Tagasisõidupilet juba taskus, aga ma pole veel eelmise korra piltegi ära sorteerinud... (mul on koguni illusioon, et kirjutan oma eelmise korra Jaapani mälestused millalgi siia blogisse, enne kui vanadusnõtrus need mult röövib, aga eks ole näha... kas saan laiskusest võitu). Ja kui ma kevadel uuesti Jaapanisse lähen, katsun ka seda blogi aktiivsemalt uuendada. 

Aga enne seda on mul üks uuem võlg likvideerida, sest tegelikult olen ma praegugi värskelt Jaapanist tulnud ja rahvas ("rahvas" = üks sõbranna + ema) nõuab reisimuljeid. See, miks ma otsustasin oma viimased (k.a. veel olematud) säästud kulutada kolmenädalasele Tokyo-reisile, ehkki ma paari kuu pärast niigi Tokyosse elama-õppima lähen, on üks omaette lugu (a fangirl's gotta do what a fangirl's gotta do). Igatahes olin 24. detsembrist kuni 12. jaanuarini oma unistustemaal Jaapanis. Pärast pooleteiseaastast eemalolekut ja piinavat Jaapani-igatsust oli 24. detsembri hommikul Narita lennujaamas ärkamine nagu maailma parim jõulukingitus. Jah, nii ma seda planeerisin – tahtsin sel aastal jõuludeks ei midagi vähemat ega rohkemat kui tervet Jaapanit! Aga nagu reisil ikka, ei lähe kõik alati (või noh, peaaegu kunagi) päris 100% nii, nagu planeeritud. Näiteks ei näinud mu plaanid ette, et ma lähen sellele reisile täiesti magamata, pakkides kohvrit unesegase peaga veel paar tundi enne, kui pidin lennujaama poole startima (ega seda, et kui stardin, siis mu püksid rebenevad, haha). (Üldse on mul halb harjumus teha asju äärmuslikult viimasel minutil. Luban ennast 2016. aastal parandada.) Ühesõnaga, reisi algus oli pehmelt öeldes konarlik, liiatigi pakkisin viimase minuti paanikas täiesti valed riided endale kaasa – üle poole kaasavõetud riietest ei kandnud ma kordagi, samas kui nii mõndagi mahajäänud riideeset igatsesin kuni reisi lõpuni. Jalanõude valik oli ka täiega puusse – võtsin kaasa oma kõige raskemad tanksaapad (need metallpannaldega aipid, millega ma tavaliselt vaid metal-livedel käin) ja kõige kõrgema kontsaga saapad (mis sest, et need on mulle natuke väikesed). Oleks võinud võtta kaasa ka oma igapäevased tanksaapad – need, mis ei pigista ja mis sobivad kõikide mu riietega, aga suurem osa mu kohvrist oli täidetud kommide ja muu suveniirse kraamiga mu lemmikbändide liikmetele, nende bändide kaasfännidele ja teistele sõpradele-tuttavatele. (Oma valet saapavalikut sain hiljem reisi jooksul veel palju kordi kahetseda, kui iga õhtu valust hambaid kiristades linna pealt koju komberdasin.)

Oli päris ime, et ma lõpuks normaalselt lennujaama jõudsin (isegi passi ja raha kaasa võtsin!). Aga omadega läbi olin ma küll. Omamoodi muidugi sümboolne, et ma nii magamata ja viimasel minutil pakkides nii tähtsale reisile läksin, sest poolteist aastat tagasi, kui ma Jaapanist tagasi Eestisse lendasin, oli täpselt sama lugu – ma polnud öösel minutitki maganud, sest olin kuni hommikuni pakkinud (mulle tegelikult sobibki nii paremini, sest tänu magamatusele olen piisavalt zombie, et lennujaamas mitte nutma hakata, haha). Nii kauaoodatud reis, aga ma ei tundnud vähematki rõõmu ega ootusärevust... (sest olin magamatusest lihtsalt nii tuim). Ainuke, mida ma tõeliselt ootasin, oli ümberistumine Helsingis, et ma lõpuks ometi lennukis magada saaksin! Lend Helsingist Naritasse kestab umbes kümme tundi. Kümme tundi und! Millal ma viimati nii kaua magada sain...? Ja tõesti, need kümme tundi kasutasin ma maksimaalselt ära – arvan, et jäin magama veel enne, kui lennuk õhkugi jõudis tõusta. Nii et kui ma muidu üldiselt naudin lennukisõitu, siis seekord puuduvad mul sellest erilised mälestused. Või siiski – toit! See oli erakordselt halb (sõitsin muide Finnairiga). Esimesest toidukorrast loobusin täiesti, sest kui taimetoitlane äratada üles küsimusega: "Chicken or pork?", siis ilmselgelt on esimeseks reaktsiooniks kindel "ei!" mõlemale variandile. Alles pärastpoole taipasin, et küllap oleks liha kõrval ka midagi taimset olnud, mida ma süüa oleksin saanud (tegelikult olin väga näljane, sest polnud päev läbi mitte midagi söönud). Aga mind lihtsalt vihastas (unesegase peaga on mind muidugi lihtne vihastada ka), millise iseenesestmõistetavusega anti mulle valik kahe lihatoidu vahel. Teise toidukorra võtsin küll vastu, aga ega seal suurt midagi süüa polnud... (milline tohutu kontrast toidu kvaliteedi osas võrreldes Japan Airlines'iga, millega ma tagasi sõitsin!).

Kui ma lõpuks Narita lennujaamas maandusin, olin küll puhanud, aga näljane ja pahur – pahur aga mitte sellepärast, et olin näljane, vaid et olin puhanud. Asi selles, et puhanud peast hakkasid mulle meenuma kõik need vajalikud asjad, mida ma olin unustanud kaasa pakkida! Kuidas ma olin fantaseerinud sellest hetkest, kui ma 24. detsembri hommikul pärast pooleteiseaastast eemalolekut Jaapani pinda puudutan! Milline ülev hetk! (sellele mõtleminegi tõi liigutuspisara silma XD) Ja kui see hetk kätte jõudis, suutsin mõelda vaid ühest pluusist, mille oma Tallinna korterisse voodi peale olin unustanud. Olin kuri enda peale, et pakkimise nii viimasele minutile olin jätnud. Kuidas ma nüüd ilma selle pluusita oma reisi nautida saan?! Veel hullem – selle pluusi pärast oli mu pühalik Jaapaniga taaskohtumise hetk triviaalsetest mõtetest rikutud. Kuidagi ei tahtnud asjad minu plaani järgi minna! Aga vähemasti nii palju läks plaanipäraselt, et kui olin passi- ja muudest kontrollidest läbi, siis oma esimeseks eineks Jaapanis ostsin lennujaama kioskist tuunikala-majoneesi onigirit (noh, see riisikook) ja külma rohelist teed (onigiri polnud küll päris see mu lemmiksort, aga selleks hetkeks olin juba leppinud, et reisil ei saagi kõik 100% plaanipäraselt minna).

Oma ööbimis- ja peatuspaika jõudsin üllatavalt probleemideta. Üllatavalt ses mõttes, et mul polnud tol hetkel veel GPS-i ega midagi, olid vaid sõbra juhtnöörid stiilis selle-ja-selle poe juures pööra paremale, siis kõnni 5 min, kuni näed seda-ja-seda poodi. Noh, umbes midagi sellist. Mul tegelikult suhteliselt viimasel minutil plaanid muutusid – alguses kavatsesin veeta kogu reisi ehk kolm nädalat ühes odavas hostelis (sest ma olen cheapo), aga siis sattusin oma reisiplaanidest ühele oma Jaapani sõbrale rääkima (õigemini küll tuttavale, sest tol hetkel olime vaid ühe korra kohtunud) ja tuli välja, et tema lendab Euroopasse täpselt samal kuupäeval, kui mina Jaapanisse! Ja kuna tal korter kaheks nädalaks vabaks pidi jääma, pakkus ta mulle, et võib selle mulle sümboolse hinna eest oma reisiperioodiks välja uurida. Nii et kuni 4. jaanuarini elasin päris ehtsas Jaapani kodus! (sellist võimalust mul eelmisel korral polnudki) Pärast seda aga kolisin ümber hostelisse (mis oli täiesti juhuslikult vaid 5 min rongisõidu kaugusel sõbra kodust). Kes imestab, et miks sõber mind ometi reisi lõpuni enda juurde ei võtnud, siis – te peaksite nägema kui väikesed võivad olla Jaapani korterid! Pigem ma imestasin, et kuidas selline vaevalt tuttav inimene mind sedavõrd usaldab, et laseb mul oma kodus mitu nädalat elada. Igatahes on mul hea meel, et ta mulle oma kodu laenas! Ikka väga mugav oli oma korteris elada, võrreldes selle viimase nädalaga, mis ma hostelis veetsin (mitu inimest ühes toas).

Kui see kellelegi midagi ütlema peaks, siis see piirkond, kus ma kaks nädalat elasin, oli Higashi-Mukōjima Sumida-ku's, suhteliselt Skytree lähedal. Mulle seal kandis päris meeldis, ehkki kesklinnast oli see natuke kaugel (rongiga u. 40 min Shibuyasse). Mu kodule (tähendab, sõbra kodule) kõige lähemast, Hikifune rongijaamast polnud enamik mu Jaapani sõpradest kuulnudki, sest see on lihtsalt nii ebaoluline pisike jaam kusagil kolkas, kuhu enamikul pole kunagi asja olnud. See oli selline vaikne (Tokyo kohta) ja natuke vanamoodne koht – suuri poode seal väga polnud, aga olid sellised pisikesed poed tänava ääres. Tahtsin seda omapärast tänavapilti jäädvustada, aga kuna mul oli selleks tervelt kaks nädalat aega, siis lükkasin pildistamist edasi, kuni enam polnudki seda võimalust. Aga edasi lükkasin seda pildistamist sellepärast, et... see oli lihtsalt nii ebaturistilik koht, et ma tundsin, et rikun inimeste privaatsust suvaliselt pilte klõpsima hakates. Üldse tundsin ennast seal palju rohkem välismaalasena kui oma eelmises Tokyo-kodus, Higashi-Kurume's, kus (nagu ma nüüd aru saan) oli ebatavaliselt suur välismaalaste kontsentratsioon – mitte ainult mu kaasvälisüliõpilased, aga mingid võõrad välismaalased ka. Tolles vaikses Sumida linnakeses ei kohanud ma aga kogu selle kahe nädala jooksul, mis ma seal elasin, mitte ühtegi teist välismaalast. Mitte ühtegi! Samuti taipasin mingil hetkel, et see on pigem vanainimeste piirkond – nii palju vanainimesi pole ma kusagil mujal Tokyo tänavapildis veel näinud! (see oli natuke masendav lausa) Kujutan ette, missuguse võõrkehana minusugune tanksaabastes välismaalane seal paista võis (loodan, et ühtegi Jaapani vanainimest kogemata ei traumeerinud). Aga pildid! Unustasin pildistada, aga Google'i pildiotsing tuleb abiks. (Loodan, et fotode autorid ei pahanda, et nende loomingut "laenan").

Aga ma pole ikka veel jõudnud kaugemale sellest, mida ma Narita lennujaamas sõin (sellises tempos kirjutades on mu blogi jätkumine küll enam kui küsitav). Ah ei, sõbra korterisse sain ka ennast ilusti sisse seatud. Ja kui Narita lennujaamas olin oma ebaõnnestunud kohvripakkimisest (ehk sellest, et mu unistuste reis ei olnud perfektne) veel üsna pahuras meeleolus, siis teel Naritast sõbra korterisse hakkas see meelekibedus vaikselt üle minema. Lõppude lõpuks – ma olin Jaapanis! Vaikselt hakkas see teadmine mulle kohale jõudma. Poolteist aastat olin Eestis ennast nagu vangina tundnud, aga nüüd võisin minna, kuhu vaid tahtsin! Jaapan, mis vahepeal oli muutunud mingiks abstraktseks fantaasiaks, oli järsku nii reaalne ja käegakatsutav (selle tõestuseks ostsin endale veel ühe tuunikala-majoneesi onigiri ja nattō-maki). Ilm oli ka ilus – sooja üle 10 kraadi, taevas täiesti selge ja suviselt sinine, päike paistis (nii intensiivselt, et pidin lausa kahetsema, et päikeseprille kaasa ei võtnud). Tõesti, sellistes tingimustes oli raske pikemalt mossitada.

Kuna see maha unustatud lemmikpluus mind aga endiselt painas, siis otsustasin esimese käiguna sõita Harajukusse, sest seal asub nii mu lemmikriidepood kui ka lemmikmuusikapood (Closet Child, tervitused Annile, kes mulle seda kohta tutvustas). Üldse on Harajuku minu jaoks üks kodusemaid kohti Tokyos – kodusemaid selles mõttes, et ma olen seal palju käinud (mingil... põhjusel) ja tunnen seda kohta seetõttu suhteliselt hästi, samas ei saa ma öelda, et ma ennast seal tingimata väga hästi tunneksin (natuke liiga ülerahvastatud, kärarikas ja kommertslik on see Takeshita tänav seal). Ometi tõmbab mind sinna kogu aeg tagasi! Nii et tundus väga loomulik ja iseenesestmõistetav, et ma oma esimesel õhtul just Harajukusse sõitsin (vajadus garderoobi täiendada oli tegelikult vaid ettekäändeks). Omamoodi veider tunne oli tagasi olla – kõik oli liigagi samamoodi, nagu viimane kord. Isegi klienditeenindajad mu lemmikpoodides olid täpselt samad! Ka seest olid poed täpselt samasugused. Veidralt ebareaalne tunne oli. Unustasin peaaegu ära, et olin vahepeal üldse Eestis tagasi olnud. Võib-olla olin seda vaid unes näinud? (Aga oli see vast üks õudusunenägu!) Või vastupidi – ma olen endiselt Eestis ja näen vaid und, et olen tagasi Jaapanis? See veider unenäoline tunne kummitas mind veel vähemalt nädal aega, kui käisin oma vanades kohtades ja kõik tundus nii tuttav, nagu oleksin seal alles eile olnud. Igatahes õnnestus mul oma lemmikriidepoes sooritada edukas ost (asendasin mitu mahaunustatud riideeset palju vingematega), muusikapoes tegin ka ühe väikese sümboolse ostu (paar D tour pamphlet'i, mida mul kollektsioonis veel polnud). Kõik oli täpselt nagu poolteist aastat tagasi – ka siis oli mul tavaks ravida oma kurvameelsust neis kahes poes kukrut kergendades. Kõik toimis täpselt nagu vanasti! Oma traditsioonilise Harajuku-külastuse lõpetasin kreppi süües. Olin natuke pettunud, et mu vana lemmikut enam menüüs polnud, aga see-eest pakuti spetsiaalset jõulu-kreppi (täidiseks kiivi, maasikad, brownie). Õhtu lõpetasin Omotesandō illuminatsiooni nautides (ehkki ma ei tea, kas eesti keeles kasutatakse sellist sõna nagu "illuminatsioon"? Kahtlustan, et ei kasutata, sest noh... meil pole midagi nii suurejoonelist, mis illuminatsiooni nime vääriks). 

Jõulu-krepp

"Illuminatsioon" ühe kaubanduskeskuse katusel

On selline tore pargi/oaasi moodi koht ühe kaubanduskeskuse katusel (OmotesandoTokyu Plaza), mis jõulude puhul ära "illumineeritud" oli. Päris jõulumeeleolu tuli kohe.

Omotesando "illuminatsioon"

See on nüüd küll piinlik. Olen oma raportiga ikka alles esimese reisipäeva õhtus. Aga lootust on, et nüüd kui ma otsa lahti tegin, tuleb ikka lisa ka. Tagasiside on ka alati teretulnud! Järgmine kord räägin sellest, kuidas esimest korda elus viimasest rongist maha jäin, oma esimesest livest Tokyos ja intriigidest J-rock fänkonnas.