Kurisumasu!

Kui ma 24nda õhtul linna pealt oma (tähendab, sõbra) Sumida korterisse jõudsin, olin emotsionaalselt ja füüsiliselt nii kurnatud, et kui mõtlesin kümneks minutiks pikali visata, siis ärkasin... järgmise päeva lõunal kell pool kaks. Paanika! Hoidsin telefoni käes ega suutnud uskuda, et olin nii lootusetult sisse maganud. Olin alguses kindel, et see peab olema mingi eksitus, telefon näitab kella valesti või midagi... aga miks tuba nii valge on?! Kell oli tõesti pool kaks pärastlõunal. Häda oli selles, et pidin vähem kui kahe tunni pärast olema täiesti teises linna otsas! Ei, isegi mitte teises linna otsas, vaid lausa äärelinnas! Pidin koos ühe oma D fännist sõbrannaga minema Yomiuri Landi lõbustusparki sealset "illuminatsiooni" vaatama (kõikvõimalikud tulukused ja valgusetendused on Jaapanis talvel väga teema, nagu ilmselt märganud olete). Aga no on piinlik! Pole inimest nii pikka aega näinud ja nüüd jään nii haledalt kohtumisele hiljaks. Andsin sõbrannale oma "õnnetusest" muidugi kohe teada, endale tuhka pähe raputades ja ohtralt vabandades, aga hilinemine on hilinemine (etteruttavalt võin öelda, et põhimõtteliselt kogu ülejäänud reisi vältel tuli hoopis minul pidevalt hilinevaid jaapanlasi oodata, nii et võib-olla on jaapanlaste punktuaalsus kõigest müüt? ehk poleks üldse pidanud oma sissemagamise pärast nii hullusti põdema?) Hull asi oli see, et olin eelmisel päeval unustanud oma telefoni laadima panna, nii et pidin minema täiesti võõrasse kohta laadimata akuga telefoniga, mis omakorda tegi natuke murelikuks (mida ma teen ilma rongiplaanide ja GPS-ita?!). Lootsin siiski, et vähemalt enne sõbrannaga kokkusaamist telefon ära ei kustu (sellele, mis pärast saab, ma ei mõelnud... kui ma täpselt samade rongidega tagasi sõidan, peaks kõik korras olema, eksole?).

Lõpuks hilinesin poolteist tundi. Uskumatu! Minusugune korralik inimene! Sõbranna polnud pealtnäha küll sugugi pahane, aga see võis vabalt ka lihtsalt viisakus olla (ega jaapanlased ei näitagi oma pahameelt väga kergesti välja). Igatahes minul oli küll väga hea meel teda näha! Tegelikult olime enne seda kohtunud vaid kaks korda – ükskord D in-store event'il (kirjutan in-store event'idest millalgi lähemalt, sest neist kavatsen veel tulevikuski kindlasti osa võtta) ja teinekord D live'l (ka neid saab tulevikus rohkelt olema!). Ühesõnaga, Kyōka (see on ta nimi) on ühise lemmikbändi kaudu leitud sõber. Nagu ütlesin, olime eelnevalt näost näkku kohtunud küll vaid kaks korda, aga tänu ühisele muusika-armastusele oleme need poolteist aastat pidevalt suhelnud, nii et kohtudes oli tunne, nagu saaks vana sõbraga kokku. Omamoodi irooniline, kui mõelda, et need kursuse- ja ühikakaaslased, keda ma oma eelmisel Jaapani-aastal praktiliselt iga päev nägin, on praeguseks täiesti võõraks muutunud. Muusika ühendab! Ja omamoodi nagu selle ühenduse märgiks kandis Kyōka tol päeval kaelakeed, mille me poolteist aastat tagasi mu viimasel D livel koos ostsime. Ka mina kandsin sama kaelakeed, ehkki meil sellist kokkulepet polnud, aga lugesime vist teineteise mõtteid. Kas pole sümboolne, et taaskohtumisel kandsime sama kaelakeed, mida esimest korda kandsime viimasel kohtumisel?

 

Sõbrannaga D livel 29.08.2014

Yomiuri Land oli raskelt ülerahvastatud. Hästi palju oli noori paare, sest mingil kummalisel põhjusel on jõulud Jaapanis ennekõike armastajate tähtpäev (võib-olla sellepärast, et tulukesed pimedas tekitavad romantilist meeleolu? ma tõesti ei tea) Tegelikult oleme ka meie Kyōkaga armastajad – me armastame koos sama bändi :D Aga rahvast oli tõesti hullupööra! Tahtsime ameerika mägedel ühe sõidu teha, aga selleks pidime umbes kaks tundi järjekorras seisma (oleks ma teadnud, et peab nii kaua passima ja külmas lõdisema, poleks seda vist küll plaani võtnud, aga jaapanlased on järjekordades seismisega nähtavasti harjunud – mitte keegi kunagi ei nurise ega ürita teistest ette trügida). Järjekorras seistes rääkisime põhiliselt muidugi D'st, vahepeal kuulasime kõrvaklappidest ka D uut singlit (mida mina polnud veel kuulnud) – siis oli peaaegu, nagu oleks bänd ka meiega olnud.

Lõpuks lõppes ka meie pikk ootamine. Alles atraktsioonile istudes taipasin, et ma polegi kunagi varem ameerika mägedel sõitnud. Niisiis ei osanud ma isegi midagi karta. Ühesõnaga, mind tabas täieliku üllatusena, kui õudne see oli! Kes küll midagi sellist välja mõtles?! Selliste atraktsioonide konstrueerimine nõuab kindlasti ülimat täpsust (eksimisruumi nagu väga pole), samas idee autor on ilmselgelt olnud adrenaliinihull maniakk (kas sellised ikka on piisavalt täpsed?). Tundsin täitsa tõsiselt, et mu elu on ohus! Omamoodi koomiline, et niimoodi mõeldes oli mu peamiseks mureks mitte piinarikas ja kole surm, vaid et kui ma nüüd hukkun, siis ei saa ma minna homsele livele. Ja kui atraktsioonilt elusalt maha sain, tundsin ennekõike tänulikkust võimaluse eest siiski sellele livele minna (I don't have a life, I only have lives).

Rohkem me ühelegi atraktsioonile ei jõudnud, sest rahvast oli ikka väga palju ja rohkem me kusagil kaks tundi seista ei viitsinud. Aga ega me siis tulnudki lõbustusparki, vaid illuminatsiooni nautima! Siin lasen piltidel enda eest rääkida. Pildid pole küll väga hea kvaliteediga (ostsin vahepeal uue kaamera, aga see on põhimõtteliselt sama kehv kui eelmine. Aga korpus on ilusa disainiga!)

 Mingil hetkel avastasime, et kell on päris palju ja et peaks hakkama kodu poole liikuma. Lõbustuspark oli ka kuidagi vaikseks jäänud, enamik atraktsioonegi oli kinni pandud. Ma andsin endale aru küll, et asun suhteliselt pärapõrgus ja et mul kulub sõbra korterisse jõudmiseks vähemalt poolteist tundi, liiatigi ei tea ma hästi koduteed ja et telefoni aku on kohe-kohe kustumas. Mingil kummalisel põhjusel ei suutnud ma ennast aga kiirustama sundida. Küllap tundsin ennast üle pika aja tagasi Jaapanis olles nii hästi ja turvaliselt, et ma isegi ei tulnud selle peale, et midagi võiks valesti minna. Kusagil kuklas oli küll teadmine, et pean ilmtingimata viimase rongi peale jõudma (või muidu... kas viimasele rongile mittejõudmine saab üldse kõne alla tulla?!), aga kell polnud siiski veel nii palju, et viimasest rongist mahajäämine reaalse ohuna oleks tundunud. Kui me lõpuks rongijaama jõudsime ja ma kella vaatasin, siis muidugi sain ehmatusega aru, et tegelikult olen väga napilt graafikus. Vaatasin veel kiiresti telefonis kodutee üle, enne kui aku täielikult ära kustus. Seda, mis kell Hikifunesse viimane rong läheb, ma aga vaadata ei jõudnudki... (ma tegelikult ei arvanud üldse, et ma viimase rongi pärast muretsema pean, sest mul polnud üldse plaanis nii hilja peale jääda). Kuni Shinjukuni oli olukord veel kontrolli all, oleksin veel ilusti (ehkki napilt) koju jõudnud – kui ma poleks Shinjukus valele rongile ümber istunud. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Või noh... olgem ausad, Jaapani ühistranspordisüsteem võib kohati päris keeruline olla – eriti kui olla ähmi täis, hüpata suvalisele rongile ja loota, et see õiges suunas sõidab (ei sõitnud). Sain oma veast küll kohe aru, tulin järgmises peatuses maha ja sõitsin eelmisesse jaama tagasi, aga siis... piinlik tunnistadagi, aga nähtavasti läksin uuesti vale rongi peale. Suund oli seekord küll õige (enam-vähem), aga ühel hetkel oli rong siiski mulle täiesti võõral marsruudil. Järsku olin lõpp-peatuses ja see polnud küll see, mida mina tellinud olin! Kui ma rongilt maha astusin, sattusin tõelise kaose keskele – jaam oli täis edasi-tagasi jooksvaid sarariimane, kes kõik oma viimasele rongile püüdsid jõuda. Kui juba sarariimanid niimoodi ähmi täis olid, mis siis mina veel tegema pidin! Mõistsin, et aeg on paanikaks. Kuna ma telefonist enam rongigraafikuid vaadata ei saanud, ei jäänud mul üle muud kui teha seda, mida ma põhimõtteliselt alati vältida püüan – küsida kelleltki teed. Tänu lahke jaamatöötaja juhtnööridele sain lõpuks tagasi õigele koduteele, aga muidugi olin selle segaduse käigus väga palju aega kaotanud. Lõpuks jõudsin viimasesse (Kameido) jaama, kus pidin veel ümber istuma. See oli otsustav punkt – kas viimane rong Hikifunesse on läinud või mitte. Kuidagi ei tahtnud uskuda, et ma päriselt võin viimasest rongist maha jääda (lausa naljakas mõelda, kuidas ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et midagi sellist võiks minuga juhtuda).

Nii uskumatu, kui sa ka polnud – ma olin viimasest rongist maha jäänud. Irooniline küll. Terve aasta jooksul, mis ma Jaapanis olin elanud (sealjuures pidevalt hilja õhtu livedel käies), polnud seda kordagi juhtunud ja nüüd jäin viimasest rongist maha oma teisel päeval Jaapanis, lihtsalt sõbrannaga kohtumiselt tulles. Ma isegi polnud mõelnud, mida sellises olukorras tegema peaks (sellist stsenaariumit polnud lihtsalt ette nähtud). Kõige hullem – mul polnud ka telefoni! Oleks telefon olnud, oleksin võinud telefoni GPS-i kasutades vabalt ka jala minna (olin siiski üsna lähedal kodule). oleks telefon olnud, oleksin võinud takso kutsuda, ehkki ma teadsin, et takso on Tokyos väga kallis (tegelikult ma ei teadnud kui kallis, aga kõik alati räägivad, et see on nii kallis, et parem ära mõtlegi). Iseenesest oleks olnud ka variant hommikuse rongini kusagil aega parajaks teha, aga seda ei saanud ma endale lubada – pidin valmistuma järgmise päeva liveks. Et mis mõttes valmistuma? Ega siis oma lemmikbändi livele niisama minda! Kingitused olid mul küll enam-vähem valmis, aga kingituste juurde oli vaja kirjutada kaardid/kirjad – tervele bändile, igale bändiliikmele eraldi, bändi mänedžerile (ei, ma ei liialda), lisaks paarile kaasfännile, kelle ees mul piletite ostmise ja muu eest tänuvõlg oli. See kõik oli mul nii viimasele minutile jäänud, et mõtlesin seda teha kontserdi eelõhtul (või noh, öösel). Igatahes pidin ilmtingimata veel samal õhtul sõbra korterisse saama. Olukord oli päris nutune. Lisaks polnud ma päev läbi midagi söönud. Ja seda 25. detsembril! (tore jõul küll...)

Ma parem ei hakka detailidesse laskuma, kuidas ma lõpuks koju sain, see kõik oli nii piinlik ja halenaljakas. Ei, tegelikult lahenes olukord palju kiiremini, kui ma oleksin arvanud. Ikkagi Jaapan! Kõik toimib (aga ma ei teadnud, kuidas). Igatahes sain lõpuks taksosse ja koduteele. Taksojuht küll kiusas mind natuke (mingi imelik tanksaabastes välismaalane, kuidas sa jätad kiusamata) ja lasi mul oma kodujaama (Hikifune) nime umbes kümme korda öelda, enne kui ta soostus mu hääldusest aru saama (ma tean, et mu jaapani keele hääldus on päris halb, aga kuidas on võimalik, et mu Jaapani sõbrad, kes pole ise kunagi Hikifunes käinudki, saavad mu hääldusest aru, aga taksojuht, kes võiks ometi kõiki piirkonna jaamasid hästi teada, teeb näo, nagu poleks ta elu sees sellist kohanime kuulnudki?) Üllatavalt oli taksoarve väga mõistlik, Tokyo kohta lausa odav tegelikult (1200 jeeni ehk umbes 9 eurot). (See muidugi ei tähenda, nagu polekski takso Tokyos kallis, vaid lihtsalt seda, et olin kodule tegelikult väga lähedal.) Kusjuures mu halenaljakad katsumused jätkusid ka veel Hikifune jaama juures, sest takso pani mind sellises kohas maha, mida ma väga hästi ei tundnud. Ma ei arvanud, et see mingi probleem oleks, aga lõpuks läks mul oma kolmveerand tundi, et endale tuttav teerada üles leida (enda õigustuseks – olin täiesti kurnatud, päev läbi söömata, dehüdreerunud ja ilma GPS-ita). Lõpuks sain koju umbes kell pool kaks öösel. Ja aasta suurima söömapüha esimese söögikorra sõin 26. detsembri hommikul kell 2. Vähemalt oli jõul, mis jääb meelde!