Nii palju siis minu lubadusest vaheajal korralikumalt kirjutada… (vist sai kusagil selline rumal lubadus antud?) Tahtsin ka kõigi seni külastatud kontsertide kohta paar rida kirjutada (seda ennekõike iseenda jaoks, vaevalt et kedagi teist nii väga huvitab… pealegi võin kontsertidest kirjutades hoogu sattuda ja kogemata oma fangirl-loomuse paljastada, haha). Aga kummalisel kombel olen viimased paar nädalat kannatanud mingi tohutu väsimuse all – kummalisel kombel ses mõttes, et lõpuks ometi pole ma magamata ja peaksin justkui reipam olema kui kooli ajal. Süües kasvab isu? Magasid 4 tunni asemel 6 tundi, magad järgmine kord 6 asemel 8 tundi ja siis juba 9 tundi ja… ei saa salata, et magamine on mulle väga meeldima hakanud. Ükspäev läksid kursakaaslased Disneylandi ja otsustasid ühikast väljuda juba kell 6 (vaheajal!). Mul ei tulnud mõttessegi nendega ühineda, vaid põõnasin selle asemel kella 11-ni välja. Tekk ja padi on minu Disneyland! Einoh, küllap ma kah kunagi seal Disneylandis ära käin… võib-olla (tähendab, kui mõni järjekordne kontsert mu rahakotti auku ei löö). Tegelikult jätab Disneyland mind suhteliselt külmaks, aga kuna kõik Tokyo Disneylandist imelugusid räägivad, siis võiks seal ehk korra ära käia? (Kui kellelgi Tokyo Disneylandi külastanud inimesel on soovitusi-arvamusi, siis andke tulla.)

Ah, aga mul jäi jutt pooleli seal, et viimasel ajal ma magan väga palju. Muidugi eks ma lähen ka suhteliselt hilja magama, nii et võib-olla tundide arvult ei magagi ma nii hirmus palju. Aga ikkagi. Varem ei tulnud kõne allagi, et ma oleksin maganud kauem kui poole kümneni (sõltumata magamamineku kellaajast), aga viimasel ajal magan päris tihti ka lõunani välja (viimati lubasin sellist luksust endale vist algklassides). Kusjuures äratuskella ma lihtsalt ei kuule – või kui kuulen, siis vajutan kinni, mõnikord tõusen isegi üles ja panen teevee keema, mõnikord jõuan koguni selleni, et viskan kuuma vee teele peale… aga see jääb üldiselt ka minu laeks, sest senikaua, kui tee tõmbab, võib ju veel 5 minutit tukastada? Ja siis ärkan kolme tunni pärast… ja mind ootab tass kanget külma teed.

Unerežiimile ei mõju ka üldse mitte hästi õudusfilmiõhtud, mida meil viimasel ajal ühikas õige sagedasti peetakse. Meil on ühikas selline mõnus Jaapani stiilis toanurgake – ühesõnaga, tatamimatid ja lükanduksed – mis loob suurepärase atmosfääri õudusfilmide vaatamiseks. Vaatamata neile suurepärastele tingimustele on meie õudusfilmihuviliste seltskond väga väikseks kahanenud (alguses olid kõik huvilised), sest paistab, et asiaadid pole nõrgad mitte ainult alkoholi, vaid ka õudusfilmide suhtes. Ma ise pole juba pikemat aega õudusfilme vaadanud, aga lapsena olin täielik õudukate-friik. Nii et mind nii väga lihtne hirmutada pole – ma olen juba kõike näinud (see on tõeliselt hämmastav kui ebaoriginaalsed võivad õudusfilmid olla! ja kummitava maja motiivist on tõesti villand). Veider on aga see, et viimasel ajal on õudusfilmid, mis vaadates ajavad lihtsalt haigutama, hakanud hiljem mu und häirima. Kõige õudsemad on need õudukad, kus õudu ei külva mitte üleloomulikud olendid, vaid inimesed – sest need on nii reaalsed. Viimati nähtud film oli (nii palju, kui ma sellest aru sain, sest film oli prantsuse keeles jaapanikeelsete subtriitritega) äärmiselt võigastest eksperimentidest, mida inimesed sooritasid teiste inimeste peal. Võib-olla ei peaks nii palju nende õudusfilmide üle mõtisklema, aga minu jaoks tegi selle filmi eriti õõvastavaks teadmine, et sellised eksperimendid pole mitte mõeldavad, vaid et kindlasti on neid ka päriselt läbi viidud (näiteks sõjavangide peal) ja viiakse läbi praegugi (kui mitte inimeste peal, siis kusagil laborites loomade peal – aga mis vahet seal on, kas inimesed või loomad?). Igatahes jättis see film väga ebameeldiva järelmaitse – mitte ainult teadmise inimese julmusest, vaid ka abitusest (ükskõik kui tugev su võitlusvaim ka poleks, kui sa oled ikka kettidega seina külge aheldatud, siis… ühesõnaga, lõpuks võidab ikka toores füüsiline jõud). Ma meelega ei ütle, mis film see oli, sest ma ei arva, et seda peaks vaatama. Aga igatahes on võimatu peale selliseid filme kohe magama jääda ja õudusfilmi-õuduse leevendamiseks olen hakanud enne magamaminekut vaatama Marilyn Mansoni muusikavideosid. Tundub kummaline valik, jah? Tegelikult mitte, sest need muudavad vägivalla, õõva ja perverssuse esteetiliseks. Veenduge ise (omal vastutusel muidugi):

Aga ma pole Jaapanist veel õieti kirjutanudki. Kirjutan siis ehk oma kõige viimasest kontserdist? Muljed on veel päris värsked, sest kontsert oli alles üleeile. Kohaks Takadanobaba AREA (üks hästi pisike VK klubi, kuhu sattusin üldse esimest korda), bändideks… bände oli igatahes kuus, aga pean tunnistama, et ma ise läksin vaid kahe bändi pärast, ülejäänutest polnud kuulnudki. Suur osa VK kontserte ongi sellised mitme-bändi kontserdid, mis kestavad keskmiselt umbes viis tundi (vist? kontserdil kaob ajataju). Keskmiselt ma teangi kuuest bändist vaid ühte-kahte bändi ja tavaliselt valmistab üks tundmatu bänd mulle meeldiva üllatuse (nagu ka seekord), ülejäänud kolm bändi on aga sarnased nagu kaks tilka vett ja ma unustan nad kohe, kui nad on lavalt lahkunud. Seekord olid bändid, kelle pärast ma olin nõus oma kevaduinaku katkestama (ja isegi meigi tegema ja küüned ära lakkima), Deathgaze ja Nocturnal Bloodlust. No ennekõike Deathgaze siiski. Nocturnal Bloodlust on kah tore (neid olin ma juba enne korra varem näinud), aga võib-olla on nad natuke liiga visuaalsed? Tähendab, laulja välimus tõsiselt takistab muusikale keskendumist… ma jäin nüüd mitmeks minutiks mõtlema, kuidas kirjeldada selle laulja välimust, ilma et see kõlaks, nagu ma imetleksin teda rohkem, kui ma tegelikult imetlen. Ühesõnaga, ma parem ei ütle midagi. Või noh, ütleme, et selle bändi kõige tugevam külg on laulja paljas ülakeha. Ja ma pole isegi kindel, kas see oli kompliment või kriitika :D

Üks videonäide ka (aga ei maksa karta, siin videos on kõik väga siivsalt riides):

Deathgaze oli ägedam – ühtlasi oli see mul esimene kord neid laivis näha, mis muutis selle konkreetse etteaste minu jaoks muidugi veel ägedamaks (ma arvan, et fännid teavad, mis tunne on oma lemmikuid esimest korda elusuuruses näha :) Kusjuures mul väga vedas, sest kui esimese kolme bändi ajal seisin mingite pikkade välismaalaste selja taga (üllatavalt palju välkasid oli seekord), siis Deathgaze’i ajaks pääsesin lavale mõnusalt lähedale ja mis kõige tähtsam – ma ei pidanud lavale enam läbi kellegi juuksepahmaka vaatama. Igatahes ületas see bänd mu ootused! Tõeliselt karismaatiline bänd (=karismaatiline laulja) ja väga intensiivne kaasaelamine! Fännidele see bänd armu ei andnud – mitte ühtegi ballaadi ega vähegi rahulikuma tempoga lugu nad ei esitanud, ainult lugusid, mis nõudsid lakkamatut headbangimist (tegelikult oli mul sellest isegi natuke kahju, sest neil on väga häid ballaade ka). Tegelikult tekkis mul vahepeal koguni kahtlus, et kas selle lauljaga on ikka kõik korras? On ta midagi tarbinud? Ma ei tea, võib-olla kujutasin seda endale ette, aga kas ta silmavalged polnud mitte veripunased? Nojah, ei maksa kohe halvimat mõelda – võib-olla oli laulja lihtsalt kurjast vaimust vaevatud? Laulis ta igatahes perfektselt (võib muidugi olla, et lasin ennast ta deemoni-maagiast ära petta), aga lavalt lahkus ta küll natuke tuikudes. Kahju, et sellel bändil Tokyos nii vähe kontserte on ja et enamik neist vähestestki on koos paljude teiste bändidega. Tahaks neid veel näha!

Mõned Deathgaze'i videod ka - kaks ballaadi, mida kontserdil kahjuks kuulda ei saanud. Kuna tegemist on ballaadidega, siis näevad nad siin suhteliselt viksid ja viisakad välja, aga ei maksa ennast sellest vaoshoitud fassaadist eksitada lasta.

OK, Blogger miskipärast ei leia teist videot üles ja ma ei viitsi nende tehniliste probleemidega jännata ka, nii et teine video läheb lingi kujul: Deathgaze "Sorrow"

Aga peale neid kahte bändi (Deathgaze ja Nocturnal Bloodlust esinesid järjekorras 4nda ja 5ndana ehk vahetult enne peaesinejat) olin küll omadega läbi mis läbi. Ja mitte ainult mina – kõik, kes neile kahele bändile olid kaasa elanud, olid ühtlasi oma pead otsast headbanginud ja peale Nocturnal Bloodlusti hakkasid kõik oma päid mööda põrandat taga ajama. Ja kui pead olid õigete kerede külge taasühendatud, valgus saal järsku peaaegu et tühjaks, sest nähtavasti leidis enamik publikust (nagu ka mina), et aitab üheks õhtuks headbangimisest, aeg juua klaasike limonaadi ja koju magama minna. Tegelikult ma siiski ei raatsinud viimast bändi kah kuulamata jätta – mitte, et ma niiväga seda bändi näha oleksin tahtnud (bändi, kelle nimegi ma ei suuda meenutada), aga lihtsalt põhimõtte pärast… ma tahan entertainmenti kogu oma raha eest. Aga viimasest bändist puuduvad mul igasugused mälestused… Ja terve eilne päev põdesin kohutavat kontsertpohmelli. Et keegi valesti aru ei saaks – kontsertpohmell pole kuidagi seotud tarbitavate ainetega (see võib tunduda uskumatu, aga enamasti juuakse neil kontsertidel mitte-alkohoolseid jooke, piletiga kaasaskäiva kohustusliku nn joogipileti eest saabki tavaliselt vaid mittealkohoolseid jooke). Kontserdipohmell (minu jaoks) on segu füüsilisest väsimusest, mis kaasneb headbangimise ja tundide viisi jala peal seismisega, ja kummalisest melanhooliast ja kahjutundest, mis ilmselt käib kaasas kõigi heade asjade lõppemisega. Ja mõnikord lisanduvad sellele vilisevad või lukkus kõrvad (nagu ka seekord, sest heli polnud mitte lihtsalt natuke liiga vali, vaid ka vastikult rabisev).

Limonaad! :)

Aga täna on enesetunne juba palju parem. Ühtlasi oli meil täna Tokyos kohutavalt ilus ilm ja endale väga ebatüüpiliselt otsustasin impulsi ajel jalutada kusagile, kus ma veel käinud pole. Otsisin kaardi pealt kõige lähema pargi üles ja telefoni gps-i teejuhina kasutades võtsin ette väikese jalgsimatka, et oma kodulinna Higashi-Kurumet paremini tundma õppida. Pagan, see on ikka üks ilus koht! Ja olen ma alles loll, et varem pole oma ümbruse vastu rohkem huvi tundnud. Kogu aeg olen harjunud Higashi-Kurumet nägema kui vaid kohta, kus ma käin magamas ja kodutöid tegemas, aga tegelikult on siingi üht-teist avastada. Muidugi on see täielik äärelinn, aga selles tema võlu seisnebki – olles küll osa Tokyost, on see nii vaikne ja loodust täis. Täna leidsin ühe pisikese bambusesalu, kus lisaks bambustele oli ka päris palju linde (ja võimalik, et mingeid teisi loomi ka, aga nood ei andnud ennast näole). Ja jõeäärne on nagu piknikupidamiseks loodud! Oleksin hea meelega oma avastusretke jätkanud, aga telefoni aku hakkas tühjaks saama ja ilma gps-ita polnud mõtet jamada (oleks ikka piinlik küll, kui oleksin oma kodulinnas ära eksinud ja pidanud võõrastelt teed küsima). Aga nüüd mõned pildid. Pildikvaliteet on kehv nagu alati, sest alati kui ma juba peaaegu et olen kaamerat ostmas, tuleb jälle hunnik kontserte ja mu raha leiab jälle teise rakenduse.

Üks kahest Higashi-Kurume jõest... aga kogu aeg lähevad mul nende nimed meelest.
Üks on "see ühika juures" ja teine on "see teine"... See on "see teine".

Bambusepark 竹林公園

Et keegi ekslikult neid mingiks veidraks kirsisordiks ei peaks (nagu mina esimese hooga),
need on hoopis ploomid.

Meil on siin isegi väike tempel, Tamonji 多門寺　
(kusagil lähedal on ka pühamu, selle otsin järgmisel korral üles)

Ikka "see teine" jõgi. Kas pole suurepärane piknikupidamise plats?

Ka see on arvatavasti ploomipuu (ploomid õitsevad kirssidest tükk maad varem).

Aga see küll peaks kirss olema. Kohe päris ühika lähedal.

Jaapanlased armastavad igasugust hooajalist kaupa, eriti hooajalist toitu. Kuna käes on kirsiõite hooaeg, siis on poodidesse tekkinud hästi palju roosasid maiustusi, ka siidreid (neid kirsside/kirsiõite-teemalisi siidreid on veel päris palju sorte, ma ise proovisin täna vaid ühte neist).