Parem Oni Tokyos kui Omi Osakas

Väga veider nädal on olnud. Alates esmaspäevast kuni reedeni olen maganud ööpäevas keskmiselt vaid umbes kolm tundi, vastu reedet koguni vaid poolteist tundi (miks, ma ei tea, küllap vist veerandeakriis). Ise magamatusest täiesti pohmellis, läksin reedel sõbranna Aikoga pühamuid-templeid külastama (Aikost ja meie traditsiooniks saanud pühapaiga-ekskursioonidest kirjutan millalgi teine kord lähemalt, siis kui mul on aega piltidega mässata, sest seda juttu poleks aus ilma piltideta rääkida). Kui õhtul lõpuks koju sain, kukkusin muidugi kohe ära, magasin kella kuuest kella kümneni, siis kümnest kaheni (öösel), kella kahest kella neljani (ikka öösel) ma... ee, võitlesin oma sisemiste deemonitega (veerandeakriis, siin pole midagi naerda), kell neli (siis kui olin oma sisemistelt deemonitelt haledalt peksa saanud), jäin uuesti magama ja magasin hommikul üheksani välja. Vau! kokku pea 12 tundi (või koguni rohkem?). Tõin konbinist süüa (mida, ei mäleta, aga mul on kuri kahtlus, et selle juurde kuulus ka tahvel shokolaadi*), vitsutasin kõhu korralikult täis (sest hommikusööki ei jäta ma kunagi vahele)... ja siis mõtlesin teha 15-minutise uinaku. Kes on mu eelmist positutust lugenud, teavad millega see lõppes. Ühesõnaga, 12-tunnisele unele lisandus veel tubli kaks pool tundi. 

*Ma tean küll, et õige (= keeletädid ja -onud ütlevad nii) on "šokolaad", mitte "shokolaad", aga ma põen katusetähtede foobiat (olen isegi oma lõputöös lauseid ümber sõnastanud nii, et ei peaks neis kasutama katusetähtedega sõnu). Ma ei tea, miks mul selline foobia tekkinud on (küllap veerandeakriis). 

Olin enda peale vihane, et olin maha maganud nii reede õhtupooliku kui ka laupäeva hommiku- ja lõunapooliku ("lõunapoolik" ON sõna!), sest see tähendas, et enne õhtust laivi ei jäänud mul enam aega mitte millekski muuks, kui laiviks ettevalmistuste tegemiseks (homme õpin vist küll hommikust õhtuni... ja siis õhtust hommikuni). Aga tänane laiv ise oli mõneski mõttes väga kummaline elamus – läksin esimest korda vaatama bändi, kes täna õhtul esines viimast korda Rangelt võttes ei läinud nad täna siiski laiali, vaid "peatasid oma tegevuse", niisiis mitte breakup/kaisan, vaid hiatus/katsudou kyuushi (kuidas eesti keeles nendel kahel vahet tehakse? kas üldse tehaksegi?), aga praktika on näidanud, et pahatihti võib nende kahe vahele võrdusmärgi tõmmata. Ühesõnaga, minu esimene ja (suure tõenäosusega) viimane GANGLIONi laiv. Sarnaselt exist†trace'iga on GANGLION üks vähestest ainult naistest koosnevaid Visual-kei bände, samuti on nad exist†trace'i head sõbrad ja mitmel korral nendega koos samal laivil esinenud (näiteks viimasel valentinipäeval pidasid nad koos maha kahe-bändi-kontserdi ehk two-man live'i). Kuna Visual-kei naisbändid on niigi haruldane nähtus, siis on muidugi tohutult kurb, et see bänd pillid kotti paneb.

Kuna ikkagi viimane laiv, siis esitasid nad nii uusi kui ka vanu lugusid ja kokku kestis kontsert pea kaks pool tundi. Live-house'is kohtasin ka ühte oma exist†trace'i fännist sõpra. Haha, mõtlesin, veel üks truudusetu exist†trace'i fänn, kes pole Osakas meie naistele kaasa elamas, vaid on tulnud viimast korda rivaalitsevat bändi vaatama (sest eks nad ole ühtaegu nii sõpsid kui ka rivaalid, exist†trace ja GANGLION). (Tegelikult oli see sõber laivil mitte fänni, vaid reporterina – ta nimelt töötab vabatahtlikuna ühe Visual-kei veebisaidi laivireporteri ja tõlkija-ajakirjanikuna). Üritasin seekord mitte väga lava lähedale ronida – lasen veel mõnel kitarristil ennast ära võrgutada... keda ma siis enam mitte kunagi ei näe! (tegelikult kartsin, et kui mõnele fotole peaksin jääma, siis võib exist†trace mu "kõrvalehüppest" teada saada). Laiv ise oli super, ehkki kurb oli ka – õigemini, seda enam oli kurb, et see nii super oli! Samuti pani see paratamatult mõtlema, et ka exist†trace pole igavene... sest ükski bänd pole. Nende muusika võib elada igavesti, aga bändid ise on haprad nagu kirsiõied. Ma ei taha ära sõnuda, aga exist†trace on tegelikult haruldaselt kaua tegutsenud – kaua mistahes bändi kohta (13 aastat), aga naisbändi kohta lausa haruldaselt kaua (kuuldavasti seisid nad poolteist aastat tagasi silmitsi samasuguse saatusega nagu GANGLION täna õhtul, aga kuidagi õnnestus neil siiski tookordsest kriisist välja tulla). Kui bändiliikmetele sõna anti ja kõik ükshaaval oma mõtetest-tunnetest rääkisid, siis tikkus paratamatult mullegi pisar silma, vaatamata sellele, et ma nägin neid täna üldse esimest korda. Mõtlesin, et kui laval oleks exist†trace... mina küll ei suudaks nii rõõmsalt kaasa elada, nagu GANGLIONi fännid täna – laivi lõpuks oleksin ilmselt omaenda pisaratesse uppunud. Aga küllap olid fännid selle teadmisega juba leppinud, sest neil on olnud aega seda mitu kuud seedida. Bändiliikmed ise olid küll vahepeal päris pisarates.

Stiilinäiteks mõned muusikavideod. Vaadake-kuulake ja kurvastage, et sellist suurepärast bändi enam pole. 

Pärast laivi olin nii emotsionaalselt raputatud, et otsustasin minna müügileti äärde kukrut kergendama. Minu suureks üllatuseks (ja ehmatuseks!) oli müügileti ääres ka bändi vokalist-kitarrist, kes fänne isiklikult tänama oli tulnud (tavaliselt on bändiliikmed müügiletis vaid väiksematel laividel, peaaegu mitte kunagi suurtel one-man live'idel, aga eks täna oli väga eriline laiv). Kõigist bändiliikmetest tahtsingi ma just temaga kõige rohkem kohtuda! Ärge nüüd naerma hakake, aga GANGLIONi vokalist-kitarristi nimi on... oni (kirjutataksegi väikse tähega). Veel enam – kas ta pole mitte päris Omi moodi? (kes ilusti minu jagatud muusikavideosid on vaadanud, märkas seda sarnasust ilmselt isegi) Igatahes – kui oni mu pilgu tabas... (issand, kui imelik on kirjutada "oni", mitte "Omi" – sorry, Omi! ma tean, et selles lauses peaks sinu nimi olema, aga sa oled täna nii kaugel Osakas, kuhu sõitmiseks minusugusel vaesel üliõpilasel seekord raha polnud) ühesõnaga, sain kohe aru, et ta tahab mulle midagi öelda, kuid ei suuda otsustada, mis keeles mind kõnetama peaks – seega kõnetasin teda ise. Ta oli nii armas ja sõbralik, andis käppa ja kiitis mu jaapani keelt (ilmselt olid ta ootused väga madalad, haha). Olin temaga kohtumisest nii sapsu täis, et raiskasin müügiletis umbes kolm korda rohkem raha, kui mul plaanis oli olnud (oleksin ma rikkam, oleksin veel vähemalt kolm korda rohkem raisanud...). Selle peale veel üks muusikavideo!

Pärast mõtlesin, et peaks ikka ise ka kitarri õppima hakkama. Arvestades minu nõrkust (nais)kitarristide vastu... äkki hakkaksin ma isegi endale meeldima?!

Happy fangirl moments

Umbes nädal aega on mul olnud selline kummaline ööpäevarežiim: ärkan hommikul kell 7:00-7:30 üles, nagu korralik inimene kunagi, siis söön (kah peaaegu korralikult), peale sööki aga tunnen, et ärkasin ikka liiga vara ja teen ühe 15-minutise uinaku – tähendab, ma mõtlen, et teen 15-minutise uinaku, tegelikkuses venib see aga kahetunniseks sügavaks põõnutamiseks. Umbes kell 10:30-11:30 ärkan üles, ahastan oma ootamatult sügava une pärast, nutan taga mahavisatud hommikupoolikut ja hakkan kooli säetama – õnneks algab loeng alles kell 15:00, nii et tundi ma hiljaks ei jää, aga midagi muud ka enam teha ei saa (näiteks midagi õppida või raamatut lugeda), kuna ülikool asub päris kaugel, nii et pean hiljemalt 13:30 ühikast startima. Ehkki mul on enamikel päevadel vaid üks tund (jaapani keel), jõuan ühikasse tagasi alles kell kuus – ja siis olen kohutavalt väsinud (kodu-kool marsruudil on mul kaks ümberistumist ja õhtused rongid on alati puupüsti täis, nii et mõnikord tundub mulle, et kodutee väsitab rohkem kui loeng ise). Esialgu panen unele vapralt vastu, aga kuna väsimus on nii-nii suur, siis lõpuks luban endale ikkagi ühe 15-minutise uinaku... tähendab, ma mõtlen, et luban endale 15-minutise uinaku, aga kui ükskord üles ärkan, avastan ehmatusega, et olen maganud mitu tundi, enesetunne on aga veel kehvem kui enne magamist. Lõpuks virgun alles umbes kella 23 paiku... ja siis lasen varahommiku kella nelja-viieni välja, sest uni on täiesti läinud. Sellele vaatamata tõusen järgmisel päeval ikkagi kell 7:00-7:30 üles nagu korralik inimene kunagi... Selle hullumeelse ööpäevarütmi tulemuseks on see, et öösiti olen nagu vampiir, päeval aga zombie. Kuna praegu on kell 1 öösel ja ma nagunii magada ei saa, siis mõtlesin, et parem kirjutan blogi, mitte ei passi niisama üleval.

Nädal tagasi oli meil jaapani keele vaheeksam. Kõige tobedam kokkusattumus – õhtu enne seda eksamit oli ka exist†trace'i laiv. Tavaliselt on laivid ikka kas reedel või laupäeval, mõnikord harvem ka pühapäeval – aga kolmapäeval! Ja mitte tavalisel kolmapäeval, vaid eksami eelõhtul! Lisaks olin mingi lolli masohhistliku impulsi ajel ühes jaapani keele tunnis üles tunnistanud, et mul õhtu enne eksamit laiv on (oli seda vaja õpetaja kuuldes öelda!), nii et mul oli ekstra kohustus eksam hästi teha, sest muidu oleksid kõik mu põrumises süüdistanud exist†trace'i laivi. Tahtsin tõestada, et suudan olla korraga nii eeskujulik fangirl kui ka eeskujulik üliõpilane (karjäär ja "perekond", vaadake kui hästi ma mõlemaga hakkama saan!). Laivipäevaks olin öö läbi eksamiks kordamisest aga täiesti kurnatud ega tundnud ennast ei eeskujuliku fänni ega ka eeskujuliku õpilasena... oli lihtsalt halb olla, kõht valutas ja pea käis ringi... lisaks närveerisin Omiga kohtumise pärast. Tegelikult mitte ainult Omiga, vaid teiste bändiliikmetega ka. Asi selles, et paar nädalat tagasi korraldas exist†trace'i fännklubi fännide seas ühe küsitluse... 19 küsimust (sest "19" on exist†trace'i ehk Igu numbriline lühend), mille seas oli päris tavalisi ja lihtsaid küsimusi (millal oli su esimene exist†trace'i laiv? mis on su lemmik-exist†trace'i laul? kuidas ja millal sa exist†trace'i avastasid? etc.). Aga siis olid ka keerulised ja (minu meelest) päris kiuslikud küsimused, nagu: kui sa peaksid exist†trace'ile hüüdlause välja mõtlema, siis mis see oleks? kes on su lemmikbändiliige ja miks? mida exist†trace sinu jaoks tähendab? mida tähendab sinu jaoks Omi? miko? Naoto? Jyou? Mally? (kõik bändiliikmed ühesõnaga). Kõige raskem oligi see viimane küsimus. Kuna ankeedile vastamine polnud anonüümne (isegi kui oleks olnud anonüümne, oleksid nad välismaalase vastused nagunii ära tundnud) ja vastused läksid kõikidele bändiliikmetele lugemiseks, siis oli sellele viimasele küsimusele eriti raske vastata. Kuidas ma vastan küsimusele, mida tähendab Omi minu jaoks, kui ma tean, et miko seda loeb?! Pealegi ma ei tea isegi, mida Omi minu jaoks tähendab. Ankeedile vastamiseks oli aega kümme päeva, mina saatsin selle ära 2 minutit enne tähtaega (tähtaeg oli kell 23:59), sest ma ei suutnud seda "mida tähendab sinu jaoks"-küsimust kuidagi ära vastata! Lõpuks kirjutasin midagi ülipiinlikku (eriti Omi kohta), mis kahtlemata oli ka vigases jaapani keeles (topeltpiinlik). Nüüd teavad nad kõik, et sellele punapäisele välismaalasele meeldib Omi – enne teadis vaid Omi, nüüd teab ka miko, Naoto, Jyou ja Mally... fännklubi mänedžer ja bändi mänedžer ka. Ma olen kindel, et isegi see tüüp live-house'i uksel, kes pileteid kontrollib, teab! Kõik teavad. Need, kes mu blogi loevad, teavad ka (hea, et keegi seda ei loe, haha).

Pärast ankeedi saatmist mõtlesin, et nüüd ei saa ma enam kunagi bändi ette ilmuda (nii piinlik oli!), aga kohusetunne (laivil käimine on fänni püha kohus) ja armastus bändi vastu said piinlikkustundest võitu, ehkki piinlik oli ka ikkagi! Vähemalt esiritta ma küll ei lähe, lubasin endale seekord. Kaalusin ka maski kandmist, et oma süüdlaslik-häbelikku näoilmet peita (Jaapanis on täiesti OK, et näiteks külmetunud või õietolmuallergia all kannatavad inimesed tõmbavad endale kirurgimaski ette, ka laivil pole üldse imelik publiku seas mõnda maskistatud fänni näha). Loobusin siiski maski kandmisest, sest välismaalase puhul oleks see ilmselt veel rohkem tähelepanu tõmmanud. Samuti tuli mul loobuda plaanist bändi "distantsilt" imetleda, sest see exist†trace'i fännist sõbranna, kes mind alati esiritta kamandab... kamandas mind esiritta, ilmselgelt. Ma üritasin seekord päris kõvasti vastu punnida, peaaegu oleksin otse välja öelnud "ei taha!", aga kuna ma natuke ikkagi tahtsin ka, siis ühel hetkel olingi esireas, ilma maskita, täpselt Omi ees! Kuna see oli ilma eesriideta lava, siis bändiliikmed seadistasid oma pille laval otse fännide silme all (väga sürreaalne on olla oma iidolitele nii lähedal ja teha nägu, nagu sa ei märkakski neid, aga paistab, et nii tehakse – bändi ja fännide vaikival kokkuleppel kujutavad kõik ette, et lava ees on kardin, ka bändiliikmed ei heida publiku poole ainsatki pilku). Kui bänd lõpuks "päriselt" lavale ilmus, siis... võib-olla kujutasin ma seda endale ette, aga mulle tundus, et Omi naeratas mulle kuidagi lõbusamalt kui muidu (vähemalt pole ta selle ankeedi pärast pahane?). Nii piinlik oli Omile nii lähedal olla (kuna see oli väike live-house, siis oli lava publikule väga lähedal, nii lähedal, et ma oleksin võinud käe välja sirutada ja Omi kitarri puudutada... nii lähedal, et mu headbangivad juuksed puudutasid Omi põlve). Aga ikkagi nii hea! (ma olen üks piinlik piinlik häbematu fangirl). Nad esitasid küll vaid umbes viis lugu, aga need viis lugu olid see-eest väga intensiivsed! (Omi ka, haha) Pärast seda lühikest laivi olid kadunud nii väsimus ja masendus, mis mind mitu nädalat olid piinanud, kui ka kõhu- ja peavalu (kuidas ma küll Eestis ilma laivideta hakkama sain?!). Õnnelikuna ja laetud patareidega sõitsin ühikasse, et öö läbi jaapani keele eksamiks õppida. Kõike ära õppida ei jõudnud, aga olin liiga õnnelik, et selle pärast muretseda. Veel hommikulgi, kui kurnatult ülikooli poole veeresin, itsitasin omaette õnnelikult – päris hull lugu, kui laivipohmell ja õpipohmell kokku langevad.

Vahepalaks üks mu lemmik-exist†trace'i laule (ehkki seda võin ma vist umbes poole exist†trace'i repertuaari kohta öelda). See Omi pilt, mis selle laulu taustaks on, meeldib mulle ka hullult). 

Eksam ise oli oodatust raskem, ehkki õpetaja oli öelnud, et "pole vaja muretseda, see on kõigest väike test" (meil see õpetaja on suht koomiline tüüp). Ilmselt eeldas terve klass, et tuleb midagi valikvastustega testi laadset, aga tegelikult oli 12 A4 lk pikk eksam, mis koosnes igasugustest küsimusest, sh lugemis- ja kirjutamisülesannetest. Näitelauseid tuli ka päris palju kirjutada – laivisegases peas kirjutasin enamiku lauseid bändide või laivide kohta (aga need olid grammatiliselt korrektsed!). Test oli ilmselgelt pikem, kui selleks aega ette oli nähtud. Vastuste üle pikemalt mõtisklemiseks aega polnud – tuli muudkui kirjutada-kirjutada-kirjutada. Nii et pole ime, et lohakus- ja väsimusvead sisse lipsasid. Sellegipoolest sain üle 90 punkti! Nii et kellelgi ei tohiks kobisemist olla, et ma käin muudkui laividel ja olen üliõpilasena alla käinud.

Tegelikult oleks veel nii paljust kirjutada, aga kell hakkab juba 4 saama (muidugi et hommikul). Homme on küll puhkepäev, aga mul on plaanis sõbrannaga (kes pole fangirl muide) minna pühamuid külastama (näete, ma käin teistes kohtades ka peale laivide!).

Aga mu kuulsus lootusetu fangirl'ina on vist küll nii kinnistunud, et sinna pole enam mitte midagi parata. Eile öösel sattusin lobisema oma kahe aasta taguse prantslannast kursakaalaslasega (ta kolib varsti Jaapanisse, sest ta abiellub oma jaapanlasest boyfriendiga, kellega ta kaks aastat tagasi siin õppides kohtus). Ta muidugi imestas, et miks ma nii hilisel öötunnil üleval olen (kell oli peale kahte öösel) – tema esimene oletus oli muidugi, et ma tulen laivilt. No mida?! (nii hull see asi nüüd ka pole!) Aga ka mu uued jaapani keele klasssikaaslased, kellega ma napilt kaks kuud olen koos õppinud, teavad mind kui kirglikku muusikasõpra. Täna kritseldas üks hiina tüdruk enne tunni algust tahvlile pusheeni karaktereid (need on ühed ülinunnud paksud kassikesed) – iga õpilase kohta üks kiisu. Ühe pusheeni juures oli kohvitass ja raamat ja ma ütlesin, et see olen mina!, mille peale tema kavalalt naeratades kassile kitarri juurde joonistas. Ma olin lausa liigutatud – kuidas ta mind nii hästi tunneb! Pärastpoole joonistas ta veel ühe pusheeni-portree ekstra minu jaoks. See võtab mu nii hästi kokku, et mul polegi midagi lisada.  
 

Kohe näha, kes on kes :)

Uhke on olla fangirl, kui sind nii nummiks joonistatakse :)

Nagu näha, pole viimasel ajal olnud aega (või tahtmist?) blogi kirjutada. Kuu lõpust läheb koolis (ja ee... subkultuuris) väga kiireks – tulekul on üks kahenädalane konverents, millega samaaegselt pean käima ka jaapani keele tundides (ehk saab student office'ist taotleda sedasamust... Hermione'i ajakeerajat? et ma saaks viibida korraga kahes loengus... või korraga loengus ja kontserdil). Täispikka postitust ei tule nüüd enne augustikuud, aga ehk leian aega feissbuki seinakritselduste laadseteks lühipostitusteks.

Täna oli mul ühika köögis vestlus aknapesija-poisiga. Ma pole vist kirjutanud sellest, kuidas meil siin ühikas käib pea iga päev suur koristusbrigaad (üle kümne inimese vähemalt, võib-olla koguni paarkümmend "puhastusteenindajat"), kes varahommikul ühisruume koristades kohutavat lärmi teevad (tolmuimeja müra, puhastusvahendite käru kolin, lisaks koristajate valjuhäälne seletamine-arutamine). Tavaliselt katsun samal ajal kööki mitte sattuda, ehkki need inimesed on kõik väga kenad ja viisakad (alati tervitavad üliõpilasi), aga ikkagi... sotsiofoobia and all that (kui on võimalik inimesi vältida, siis tuleb võimalust kasutada – see käib introverdiks olemise paketiga kaasas). Ka täna hommikul ootasin kannatalikult oma toas, kuni köögis vaikseks jäi ja alles siis läksin kööki. Ah pagan, üks polnud veel lõpetanud. Teda polnud ma varem näinud. Ilmselgelt polnud ka tema mind varem näinud. Tavaliselt piirdub suhtlus nende puhastustöötajatega vaid terede vahetamises, aga uus aknapesija-poiss oli uudishimulik.

"Kui vana sa oled?" Mõtlesin, et kuulsin valesti, sest ma ei suutnud uskuda, et see on esimene asi, mida täiesti võõras meesterahvas küsib täiesti võõralt naisterahvalt, kelle nimegi ta ei tea. "Mis, mina või?" Kuna aknapesija-poiss mind endiselt küsiva pilguga vaatas, ei jäänud mul muud üle, kui küsimusele kuidagi regaeerida. Oleksin tahtnud nähvata, et "ei ütle!", aga miskipärast ei tule mul selline järsk stiil jaapanlastega hästi välja (süüdistan selles nende nunnusust). "Kakskümmend kaheksa," tunnistasin vastumeelselt (mnjah, eelmine nädal oli mul sünnipäev, aga sellel fiaskol ma pikemalt ei peatuks). Reageering oli ootuspärane: "Eeeeh?! Sa üldse ei näe nii vana välja. Ma mõtlesin, et sa oled ikka noor inimene." Ee... aitäh? Järgmine kord valetan. Siis tahtis ta veel igasuguseid asju teada (ehkki ilmselgelt polnud need nii olulised kui mu vanus) – mida ma õpin, kui kaua Jaapanis olen olnud, kust ma pärit olen, kas seal on külmem kliima kui Jaapanis, kas meil seal kaugel külmal maal Jaapani animet ka vaadatakse. Muidugi ei unustanud ta kiita mu jaapani keele oskust, aga kuna ma tean, et jaapanlased kiidavad kõiki, kes midagigi jaapani keeles suudavad välja pressida, siis ei osanud ma selle kiituse peale teha muud kui mõrult muiata. Vestluse lõpetas ta järjekordse ootamatu repliigiga: "Kuule, sa oled ju päris peenike." "Sa mõtled - peenike välismaalase kohta?" tahtsin lisada, aga lipsasin midagi ütlemata vaikselt köögist välja, sel ajal kui ta akent pestes kõrvale vaatas. Ahh, piinlikud suhtlussituatsioonid.