Nagu näha, pole viimasel ajal olnud aega (või tahtmist?) blogi kirjutada. Kuu lõpust läheb koolis (ja ee... subkultuuris) väga kiireks – tulekul on üks kahenädalane konverents, millega samaaegselt pean käima ka jaapani keele tundides (ehk saab student office'ist taotleda sedasamust... Hermione'i ajakeerajat? et ma saaks viibida korraga kahes loengus... või korraga loengus ja kontserdil). Täispikka postitust ei tule nüüd enne augustikuud, aga ehk leian aega feissbuki seinakritselduste laadseteks lühipostitusteks.

Täna oli mul ühika köögis vestlus aknapesija-poisiga. Ma pole vist kirjutanud sellest, kuidas meil siin ühikas käib pea iga päev suur koristusbrigaad (üle kümne inimese vähemalt, võib-olla koguni paarkümmend "puhastusteenindajat"), kes varahommikul ühisruume koristades kohutavat lärmi teevad (tolmuimeja müra, puhastusvahendite käru kolin, lisaks koristajate valjuhäälne seletamine-arutamine). Tavaliselt katsun samal ajal kööki mitte sattuda, ehkki need inimesed on kõik väga kenad ja viisakad (alati tervitavad üliõpilasi), aga ikkagi... sotsiofoobia and all that (kui on võimalik inimesi vältida, siis tuleb võimalust kasutada – see käib introverdiks olemise paketiga kaasas). Ka täna hommikul ootasin kannatalikult oma toas, kuni köögis vaikseks jäi ja alles siis läksin kööki. Ah pagan, üks polnud veel lõpetanud. Teda polnud ma varem näinud. Ilmselgelt polnud ka tema mind varem näinud. Tavaliselt piirdub suhtlus nende puhastustöötajatega vaid terede vahetamises, aga uus aknapesija-poiss oli uudishimulik.

"Kui vana sa oled?" Mõtlesin, et kuulsin valesti, sest ma ei suutnud uskuda, et see on esimene asi, mida täiesti võõras meesterahvas küsib täiesti võõralt naisterahvalt, kelle nimegi ta ei tea. "Mis, mina või?" Kuna aknapesija-poiss mind endiselt küsiva pilguga vaatas, ei jäänud mul muud üle, kui küsimusele kuidagi regaeerida. Oleksin tahtnud nähvata, et "ei ütle!", aga miskipärast ei tule mul selline järsk stiil jaapanlastega hästi välja (süüdistan selles nende nunnusust). "Kakskümmend kaheksa," tunnistasin vastumeelselt (mnjah, eelmine nädal oli mul sünnipäev, aga sellel fiaskol ma pikemalt ei peatuks). Reageering oli ootuspärane: "Eeeeh?! Sa üldse ei näe nii vana välja. Ma mõtlesin, et sa oled ikka noor inimene." Ee... aitäh? Järgmine kord valetan. Siis tahtis ta veel igasuguseid asju teada (ehkki ilmselgelt polnud need nii olulised kui mu vanus) – mida ma õpin, kui kaua Jaapanis olen olnud, kust ma pärit olen, kas seal on külmem kliima kui Jaapanis, kas meil seal kaugel külmal maal Jaapani animet ka vaadatakse. Muidugi ei unustanud ta kiita mu jaapani keele oskust, aga kuna ma tean, et jaapanlased kiidavad kõiki, kes midagigi jaapani keeles suudavad välja pressida, siis ei osanud ma selle kiituse peale teha muud kui mõrult muiata. Vestluse lõpetas ta järjekordse ootamatu repliigiga: "Kuule, sa oled ju päris peenike." "Sa mõtled - peenike välismaalase kohta?" tahtsin lisada, aga lipsasin midagi ütlemata vaikselt köögist välja, sel ajal kui ta akent pestes kõrvale vaatas. Ahh, piinlikud suhtlussituatsioonid.