Hanami ehk otsetõlkes "kirsiõite vaatamine". Pikka juttu seekord ei tule, ehkki kirsiõite tähendusest Jaapani kultuuris võiks pikalt rääkida, samuti neist paikadest, kus ma kirsiõisi vaatamas käisin. Ja kirsiõite vaatamisega seotud tavadest jne jne. Aga küllap leiab selle informatsiooni netist ka, nii et oma nappide ajavarude säästmiseks piirdun seekord vaid piltidega. Üldse hakkasin mõtlema, et äkki ongi parem, kui ma blogis liiga palju ei kirjuta, sest muidu pole tagasi kodus olles sushi ja ploomiveini kõrvale millestki rääkida. Niisiis, ilma pikema jututa, pildid! (Vabandust igasuguste mõttetute ja korduvate kaadrite pärast. Ma tavaliselt nii maniakaalselt ja valimatult ei pildistada, aga seekord said kirsiõied minust võitu.)
Minu hanami-retke algus: 1. aprill, kirsipuud ühika lähedal Higashi-Kurumes.
Ikka veel Higashi-Kurumes. Ma isegi ei tea, kas see on kirsipuu, aga igatahes õied olid ilusad ja roosad ja ei saanud jätta võõra inimese aeda pildistamata.
Sellelt pildilt ei saa hästi aru, aga see on kolmevärviline kirsipuu.
Hanami-retke 1. sihtpunkt: Odawara kindlus Kanagawa prefektuuris. Jah, päris kaugele sõitsin.
Odawara kindlus kirsiõite taustal.
Vaade kindluse vaateplatvormilt.
Kindluse lähedal oli üks väike, aga väga sümpaatne pühamu.
Pühamu sissepääsu valvav lõvi.
Tiik pühamu õuel.
Ja karpkalad tiigis.
Lihtsalt kirsipuud kindluse ümbruses.
Kirsipuude taha varjunud Odawara kindlus.
Hanami-piknik. Minul kusjuures jäigi piknik kui selline pidamata, olin rohkem vaatleja kui osaleja.
Isegi põõsad on Jaapanis ägedad.
Piknikku ei pidanud, aga ühe sakura-jäätise küll sõin. Jah, see päriselt ka sisaldab kirsiõisi.
Viimane vaade Odawara kindlusele enne Tokyosse tagasisõitmist.
Järgmine peatus: Ueno park Tokyos. Siin sain ma esimest korda aru, mida tähendab ütlus "hana yori dango" - kuidas seda nüüd tõlkidagi... et mitte lilled, vaid needsamused... dangod, noh (need varda otsas maiustused, millest ma ühes oma eelmistest postitustest kirjutasin). Mida sellega öelda tahetakse, on see, et hanami-piknikku peetakse tegelikult mitte lillede, vaid söögi-joogi pärast. Ja tõesti, Ueno parki kogunenud inimesed paistsid küll olevat hõivatud rohkem seltskonna ja pikniku kui kirsiõite ilu imetlemisega.
Palju-palju rahvast...
... palju-palju rahvast.
Laternad õhtuhämaruses (minu kaameraga kahjuks häid õhtupilte ei saa).
Laternate efekt läheb mu viletsa kaamera pärast täiesti kaotsi, aga võite ise ette kujutada...
1. hanami-päeva lõpp.
2. päev, 2. aprill: Shinjuku Gyoen (tegelikult olin ma siin koos oma Jaapani kirjasõbraga, kellest ma ka veel blogis kirjutanud pole... pildid, kus me koos oleme, on tema kaameras, nii et hetkel on mul vaid kirsiõite pildid, aga ehk kunagi hiljem tulevad lisaks Liisi ja Aiko sõbrapildid ka)
Pole kirsid, vaid mingite veidrate viljadega puu.
Äge puu (vabandust, ma tõesti ei osanud paremat pildiallkirja välja mõelda).
Ueno park vol. 2. Kui kirsid õitsevad, võib Ueno pargis ka kahel päeval järjest käia.
Ueno pargis kah pühamu!
Pühamu peahoone.
Täiesti võhivõõrad inimesed, aga nad nägid langenud kirsiõite taustal kuidagi nii efektsed välja, et ei saanud neid pildistamata jätta. Nagu stseen mingist filmist.
Päeva viimane peatus: Chidorigafuchi Nippon Budokani lähedal (väikese kruttimise peale sain oma kaamera ka enam-vähem normaalseid ööpilte tegema). See viimane peatuspaik mõjus mulle peaaegu et nostalgiliselt, kuna sellesse Tokyo piirkonda polnud ma sattunud detsembrikuust saadik, kui käisin oma elu esimesel Buck-Ticki kontserdil Nippon Budokanis. Kas on võimalik, et ma ka Buck-Tickist pole veel oma blogis kirjutanud? Pole vist liialdus öelda, et see on bänd, kelle pärast ma praegu üldse Tokyos olen. Jah, Buck-Tickist peaks millalgi lähemalt kirjutama.
Langenud õied veepinnal. Müstiliselt kaunis, kas pole?
Ja tagasi kodus, Higashi-Kurumes.
Pudenenud kirsiõied on ka ilusad. Aga kui ruttu nad pudenema hakkavad!
Kirsid ühika lähedal jõe ääres (ma ikka pole veel selle jõe nime endale selgeks teinud).
Retke lõpp: öökirsid ühika juures.
Tegelikult pole see veel päriselt hanami-retke lõpp, sest ehkki hommikust õhtuni jahtisin ma kirsiõisi vaid kahel päeval, sattusin nädala jooksul veel teistessegi hanami-paikadesse ja muidugi ei saanud siis ka pilte tegemata jätta. Aga. Kell on juba palju ja ma pean tõesti magama minema. Nädalavahetuse jooksul lisan ka ülejäänud pildid.
Lõpetuseks siiski veel üks muusikavideo. Kuna viimane hanami-paik tuletas meelde mu esimest J-rock armastust Buck-Ticki, siis otsisin välja Buck-Ticki lillede-teemalise laulu.
Aga tegelikult... tegelikult on D-l samuti üks lillede-teemaline laul. Ja kui juba promomiseks läks, siis...
