Ma kohe ei oska jälle kusagilt pihta hakata. Viimasel ajal olen kõiki oma blogipostitusi alustanud stiilis "pole-ammu-kirjutanud"... Nüüdki on viimasest postitusest möödas juba üle kuu. Ei tea, kui paljud inimesed mu blogi üldse veel jälgivad, arvestades, kui harva ma seda uuendada raatsin (aga eks ma hoiatasin juba alguses, et väga suuri lootusi sellele blogile panna ei maksa). Ja muide, ega ma seekord ei kavatsegi midagi kirjutada, viskan vaid mõned pildid üles, mida olen juba ammu mitmele facebooki-vabale sõbrale näidata lubanud (jah, selliseid imeelukaid ikka leidub). Ülejäänutele ei paku see ilmselt midagi uut, sest facebookis jagasin neid pilte juba kolm nädalat tagasi. Ahjaa, siis on veel detsembrikuise Kyoto-reisi pildid ja Takao mägimatka pildid... ja kõik need kontserdimuljed, mis ikka veel jagamata on. Võib-olla kirjutan need kunagi Eestis - siis, kui mul nagunii enam muud pole kui need mälestused. Ahh, tagasituleku peale ei taha mitte mõeldagi... Hiljuti selgines ka kojutuleku aeg - august, paraku, mitte september - ehkki täpset kuupäeva ma veel ei tea. Loodan, et 29. augustil saan veel oma lemmikbändi D-d viimast korda laivis näha. See on nende suvise kontserttuuri viimane laiv ja oleks lihtsalt liiga traagiline, kui mind enne seda koju saadetaks (võimalik, et ma osutaksin vastupanu). Naljakas, et ma pole siin blogis D-st veel midagi kirjutanud, arvestades, et selle bändi laividel olen Jaapanis kõige rohkem käinud, nendega mitmetel fännidele mõeldud üritustel kohtunud, bändiliikmetega rääkinud ja isegi koos pilti teinud. Ja... piinlik tunnistada, aga ühtlasi on see ka bänd, kelle pärast ma eelmisel kuul pankrotti läksin. No ma lihtsalt ostsin kõike, mida ma arvasin tõelise fänni kohustuseks osta olevat, ja käisin kõikidel laividel, kus ma käima pidin (kuhu minek oli lausa mu püha kohus), ise õigustasin ennast kogu aeg E.M.Remarque'i sõnadega, et "kõik, mida raha eest saab, on odavalt saadud" (või midagi selles vaimus). Väike majanduslik toetus emalt siiski päästis mind näljasurmast (ehkki see oleks olnud õilis näljasurm muusika nimel). Ma unustasin ära, et ma ei pidanud midagi kirjutama, vaid mõned pildid üles riputama (küllap ma sellepärast nii harva kirjutangi, et see tegevus kipub mul kontrolli alt väljuma). Aga kui juba jutt D-le läks, siis peaks mõned audiovisuaalsed näited ka ikka lisama.

"Eden". See on laul, mida kõik fännid peast laulda oskavad. Minulgi on Jaapanis kahel laivil olnud võimalus seda koos teiste fännidega koos laulda. Oli küll ülev tunne :) Ah, seda ka ei saa jagamata jätta: Vampire Missa (ehkki mingil müstilisel põhjusel ei leia blogger seda videot youtube'ist üles, nii et saan vaid lingi lisada). Aga ei, selle bändi stiili mitmekesisuse hindamiseks peab ikka selle video ka ära vaatama: Yoru no me to ginyuushijin. 

Kas ikka vaatasite kõik algusest lõpuni ilusti ära? ;) Siis on hästi. Siis lõpetan selle pika sissejuhatuse ja hakkan pilte üles riputama. Aga ma vist ei öelnudki, mis pilte. Loomulikult kirsiõite :)