n vaadet Fuji mäele

Sain eelmisele blogipostitusele üllatavalt palju tagasisidet. Aitäh! Nii hea on teada, et kodust ikka kaasa elatakse. Muidugi ei jää mul nüüd üle muud, kui seda blogi jätkata. Lubasin, et hakkan jõudumööda pilte üles riputama, nii et nüüd tuleb vähem juttu ja rohkem pilte. Ausalt öeldes polekski ma hetkel võimeline pikka juttu kirjutama, sest olen täna pea hommikust õhtuni laua taga istunud ja üritanud oma jaapanikeelset akadeemilist kirjandust lugeda. Tegelikult ei olegi asi nii hull, kui ma alguses kartsin, ehkki tempo on muidugi aeglane, sest pean lugedes pidevalt sõnastikku lappama (kuigi elektroonilist sõnastikku vist ei „lapata“?). Aga siiski pole tempo lootusetult aeglane, nii et oma põhilise allika peaksin vaheaja jooksul läbi töötatud saama küll. Ja nagu ma arvasingi – iseseisev lugemine ja uurimine on palju põnevam kui ükskõik milline eelmisel semestril võetud loeng. Muidugi on natuke vara rõõmustada, kuna jaapanikeelset kirjandust, mis ootab läbitöötamist, on veel lademetes, samuti pole mind senimaani tabanud jumalik inspiratsioon ja näidanud kätte kõige paremat meetodit mu mitte just kõige akadeemilisema teema käsitlemiseks. Aga mida ma tahtsingi öelda… et olen sellest jaapanikeelse kirjandusega jõukatsumisest nii väsinud, et täna pikka juttu ei tule (ja ometi suutsin ma seda mõtet hämmastavalt paljusõnaliselt väljendada).

Oh, juba mul ongi juhe koos ja ma ei mäleta enam, millest täna rääkida tahtsin… ahjaa, tahtsin riputada ühte postitusse üles pildid oma kahest mägireisist – novembrikuisest matkast Takao mäe otsa ja detsembrikuisest bussireisist Fuji mäe piirkonnas. Et miks Takao otsa ronisime, aga Fuji ümber niisama bussis tiirutasime? Noh, küllap vist sellepärast, et Takao mägi on vaid 599 meetrit kõrge ja kõigile jõukohane –Takao mäe puhul saabki rääkida vaid mägimatkast, mitte mägironimisest, sest selle tippu saab vabalt ilma igasuguse varustuseta lihtsalt jalutada. Fuji mägi on kordades kõrgem (3776 meetrit ja sellega ühtlasi Jaapani kõrgeim tipp) ja sellevõrra ka raskem ja teatud juhtudel ilmselt ka natuke ohtlik („natuke ohtlik“ tähendab, et aasta kohta ikka paar hukkunut tuleb). Ühesõnaga, tavalise kooliekskursiooniga Fuji otsa ei roni. Pealegi on Fuji mägironijatele avatud vaid suvel (juulis ja augustis, kui ma ei eksi). Niisiis, kui Takao saime kerge vaevaga „vallutatud“, siis Fujit saime vaid imetleda. Sellele vaatamata jättis Fuji mulle vist siiski sügavama mulje. Asi selles, et Fuji ei ole lihtsalt mägi, vaid võiks vist öelda – ikoon. Jaapani kõige-kõigem mägi, peaaegu et Jaapani enda sümbol. Küllap on kõik vähegi Jaapani kultuuriga kokku puutunud inimesed näinud mõnda Hokusai puulõike-tehnikas gravüüri sarjast „36 vaadet Fuji mäele“. Kõige tõenäolisemalt neid kahte:

Nii et võib vist öelda küll, et Fuji mägi pole mitte ainult looduslik, vaid ka kultuuriline vaatamisväärsus. Ja ilmselt on Fuji mäe siluett igale Jaapani-sõbrale väga eriline ja armas vaatepilt. Aga mis ma ikka lobisen (ütlesin ju, et olen verbaalselt väsinud). Parem lasen teil pilte vaadata. Need on küll tehtud liikuvast bussist ja mu suhteliselt kehva kaameraga, aga minu meelest on Fuji mägi isegi mu kehvadel amatöörfotodel ilus. Ahjaa, ütlesin küll, et tahtsin panna üles pilte mõlemast mägireisist, aga kuna paljud Takao mäe piltidest on veel mu kursaõe telefonis, siis ei hakka praegu enda pilte kah üles panema, vaid riputan need üles hiljem, kui kõik pildid kätte olen saanud (kui kursaõde Kyotost tagasi tuleb, hakkan teda ahistama). Fuji on tegelikult üksinda nii võimas, et võib-olla oleks lausa kohatu ta teise niivõrd palju pisema mäega ühte postitusse suruda.

Ja kui ma tavaliselt vaatan natuke viltu neile, kes reisil olles pidevalt fotosid klõpsutavad (sest teinekord lähevad sellised „fotograafid“ nii äärmusse, et nad oma silmadega justkui ei näekski midagi, vaid kogeksid kõike nagu kaamera vahendusel), siis seekord langesin ise sama pahe küüsi ja tegin Fuji mäest vähemalt 100 pilti (kõiki ma blogisse üles riputama muidugi ei hakka). Õigustan ennast sellega, et enamik pilte on tehtud bussiaknast ja bussis ei olnud suurt midagi, mida oleks pidanud ilmtingimata vahetult kogema. Aga oh, ma pole ikka veel piltideni jõudnud. Niisiis, pildid.

Ilmaga vedas hullupööra - oli selge ja Fuji mägi kogu ekskursiooni vältel selgelt näha (pilvise ilmaga võib juhtuda, et ei näe mitte midagi!)

Isegi argiste asjade taustal on Fuji mägi ilus.

Leia pildilt Fuji mägi ;)

Lahe muhk (ehkki ma kahtlustan, et "muhk" pole korrektne geograafiline termin, haha)

Isegi Fujita maastikku ei raatsinud pildistamata jätta.

Sildteed mägisel maastikul ja mets, mets, mets... 

Esimest korda elus nägin ka teeistandust (mis sest, et vaid bussiaknast)

Ei suutnud kiusatusele vastu panna. Tundus, et peab ikka iga nurga alt Fuji mäge pildistama. Vabandust, et dramaatilisemaid pilte pole. 

Ja siis vahepeal hüppasime läbi mandariiniistandusest, kus võisime poole tunni jooksul süüa otse põõsastelt nii palju mandariine, kui vähegi jaksasime. Täielik paradiis! Maitsvaimad mandariinid, mida ma elu sees söönud olen. Rääkimata sellest, et lihtsalt vägev oli detsembrikuus otse põõsalt värskeid vilju noppida.

Sume detsembri õhtupoolik mandariiniistanduse kohal

Enne kojusõitu peatusime aga ühes pühamus, kusjuures piinlik tunnistada, aga ma isegi ei tea, mis pühamu see oli... üldse olen senimaani hämmastavalt palju käinud templites ja pühamutes, ilma et mul oleks õrnematki aimu, kus ma parasjagu olen. Mis ma oskan enda õigustuseks öelda... Tihti lihtsalt veetakse kusagile kaasa ja ega keegi sealjuures vaevu seletama, et mis ja kus ja mille poolest see või teine pühamu või tempel eriline on. Ja siis ma olen lihtsalt nautinud templite-pühamute ilu nagu päikeseloojangut või mõnda muud loodusnähtust, vaevamata oma pead ajaloo, kultuuri või üleüldse asjade tähendusega. Aga peaks vist vaevama? Nojah, eks selle pühamu identifitseerimine jääb mulle kodutööks.

Minu isiklik lemmik: loojangukumane Fuji mägi

Mõtlesin, et on aeg see pikk vaikus lõpetada. Raske uskuda, et viimasest blogipostitusest on möödas juba pea kolm kuud. Olen mitu korda mõelnud seda blogi jätkata, aga peale pikka pausi on nii raske uuesti alustada, natuke nagu kohtudes kellegagi, keda pole pikka aega näinud – vahepeal on nii palju juhtunud, et kumbki pole enam päris sama inimene, kes eelmise kohtumise ajal, ja mõnikord lõppeb selline taaskohtumine kurva tõdemusega, et midagi ühist enam polegi ja targem oleks teineteist rohkem mitte näha. Ja ma mõtlesin vahepeal tõesti, et kuulutan selle blogiprojekti läbikukkunuks ja rohkem ei kirjuta enam ridagi. Sest ma tean, mida enamik teist ootab – lilli ja liblikaid. Aga viimasel ajal on mul lillede ja liblikatega kitsas. Oleks küll pakkuda mõned laelambi alla lõksu jäänud ja surnuks põlenud koiliblikad… ja üks seinale kuivama riputatud kroonlehtedeta roos (kunagi räägin sellest roosist lähemalt, võib-olla). Kellele sedasorti lilled ja liblikad kõlbavad, palun väga.

Ega tegelikult midagi halba juhtunud pole, aga lihtsalt natuke olen pettunud… mitte Jaapanis! seda kindlasti mitte. Jaapan on minu vastu üle ootuste hea olnud (ja ma ei tulnud siia just tagasihoidlike ootustega). Aga veidike pettunud olen iseendas – et ma jaapani keeles üllatavalt vähe edusamme olen teinud ja et ma ei ole oma kursa- ja ühikakaaslaste seltskonnast leidnud ühtegi tõelist sõpra. Kõik nad on muidu ülimalt kenad ja toredad inimesed, aga küllap on barjääriks nii vanusevahe kui ka ühiste huvide puudumine. Ja muidugi minu individualistlik loomus, hehe (mulle lihtsalt meeldib asju üksinda teha!). Aga jah, kuna enamikul mu kursakaaslastel on jaapani keel esimeseks erialaks, siis on nad minust keskmiselt 4 aastat nooremad, Jaapani tudengid on hoopis lapsukesed, paljud neist on vaid 18-19-aastased. Muidu oleks vanusest ilmselt võimalik mööda vaadata, kui oleks ühiseid huvisid, aga jah, paraku… Võiks muidugi arvata, et jaapani keele ja kultuuri üliõpilastel ei tohiks mingil juhul ühistest huvidest puudust olla, aga Jaapani kultuur on tegelikult päris lai mõiste ja inimeste põhjused jaapani keele õppimiseks väga erinevad. Olen sellest ilmselt juba ka varem kirjutanud, aga tõenäoliselt olen ma terve ühika peale ainuke inimene, kes peab lugu Visual-Kei’st (üks Jaapani rokkmuusika vool, mille peamiseks tunnusjooneks on – nagu nimigi ütleb – visuaalsus, st artistide ekstravagantne välimus). Kuna mu enda elu on viimased paar kuud ainult VK ümber tiirelnudki (VK kontserdid ja VK-teemaline uurimistöö), siis paratamatult tekib natuke üksildane tunne, kuna pole kellegagi oma vaimustust VK-maailma vastu jagada. Või mis vaimustuse jagamisest ma räägin… enamik välisüliõpilastest pole VK-st midagi kuulnudki! Iseenesestmõistetavalt käin ka kontsertidel alati üksinda.

Üllataval kombel jätab ka kirjandus enamikku mu kursakaaslastest külmaks. Tõesti, kui mõtlema hakata, on lugemine ju väga igav tegevus – lihtsalt istud ühe koha peal ja vaatad raamatut… vähemalt nii paistab enamik mu noortest sõpradest arvavat (pole vist vaja lisada, et mulle endale väga meeldib istuda ja raamatut vaadata). Muide, Euroopas ja Aasias on jaapani keele ja kultuuri programmid ikka väga erinevad. Euroopa ülikoolides on kirjandus kindlasti programmi kohustuslik osa. Muide, üks poolakas pidanud teisel kursusel koguni 120 Jaapani kirjanduse teost läbi lugema! (meil TLÜ-s see asi nii hardcore pole). Kahjuks ei suutnud ükski neist raamatutest temas huvi kirjanduse vastu äratada ja ehkki ta on meie kursusel jaapani keeles vaieldamatult kõige tugevam, ei huvita teda ei kirjandus ega kultuur, vaid hoopis Jaapani rongid (ma ei tea, ärge küsige…). Ka Venemaa ülikoolides paistab päris kõva kohustusliku kirjanduse nimekiri olevat. Igatahes on üks mu venelannast kursakaaslane „Genji monogatari“ kohustuslikus korras algusest lõpuni läbi lugenud, aga jällegi – see ei tähenda, et see talle meeldinud oleks (teadmiseks mitte-japanoloogidele: „Genji monogatari“ on telliskivi paksune Jaapani klassikalise kirjanduse teos 11. sajandi algusest, mida enamik jaapanlasigi pole tervikuna läbi lugenud). Parem siiski kohustuslikus korras lugeda, kui üldse mitte lugeda. Paistab, et Aasia ülikoolides ei pöörata kirjanduse ja kultuuri õppimisele aga just suurt tähelepanu. Kui ma oma vietnamlannast sõbranna jutust õigesti mäletan, siis tema koduülikoolis tegeletakse kaks esimest aastat ainult keeleõppega (mis muidugi seletab, miks ta jaapani keeles nii palju tugevam on). Kirjandust ja ajalugu õpitakse küll jaapani keeles (Euroopa ülikoolides üldiselt vist ikka emakeeles), aga alles kolmandal aastal ja tõenäoliselt vaid väga ülevaatlikult. Tulemuseks on see, et jaapani keeles on see tüdruk minust küll tugevam, aga teadmised kirjandusest ja kultuurist pehmelt öeldes kesised. Teiste Aasia ülikoolide programmi kohta ma täpsemalt ei tea, aga võib kahtlustada, et neiski pannakse põhirõhku keeleõppele ja kirjandusest-kultuurist libisetakse mööda. Miks ma seda arvan? India tüdruk ei tea, kes (või mis) on Yukio Mishima, hiina tüdruk ei teadnud, mis on bunraku… Küllap on Euroopas ja Aasias jaapani keele õppel natuke teistsugused eesmärgid: Euroopas õpitakse ennekõike Jaapani kultuuri spetsialistideks (seega tuleb teada kõike selle kultuuri kohta), Aasias aga õpitakse jaapani keelt sageli vaid selleks, et saada tööle Jaapani firmasse. Aga mul läks praegu täiesti meelest, miks ma sellest programmide erinevusest kirjutama hakkasin… ahjaa, mu kursakaaslastele ei meeldi kirjandus… jälle midagi, mis meid eraldab. Aga et keegi minust valesti aru ei saaks – ma saan kõigiga hästi läbi ja inimestena on kõik väga kenad ja puha… aga ma kahtlustan, et sügavamal tasandil me teineteist ei mõista. Ausalt öeldes ma ei saagi aru, mis mu kursakaaslastele huvi pakub. On paar inimest, kes mängivad kitarri (neid on koguni kolm), aga ülejäänutest pole ma sotti saanud. Mis neid liigutab? Vahepeal on mul kahtlus, et neil polegi mingeid konkreetseid huvisid, vaid nad tahavad lihtsalt võimalikult palju lõbutseda ja võimalikult paljudes kohtades käia. Ja ma ei ütle, et see vale oleks, aga lihtsalt… konkreetsete hobidega inimesed kalduvad huvitavamad olema.

See taimtoitlus muidugi kah… ei saa eitada, et ka sellest on teatud määral barjäär saanud. Mäletan, et kirjutasin kunagi päris alguses, et teen aastaks taimtoitlusega lõpparve ja söön kõike, mida mulle pakutakse, aga kas ma jõudsin juba kirjutada, et mõtlesin ümber? Viimased paar kuud olen olnud mitte küll 100% vegan, aga vegetaarlane küll, st liha ei söö, aga mingil määral piimatooteid tarbin (niipalju, kui neid nähtamatul kujul saiakeste ja muu sellise sees on). Ma küll isegi üritasin natuke liha süüa, aga vastupidiselt üldlevinud arvamusele oli lihast loobumine palju lihtsam kui pärast mitmeaastast taimtoitlust jälle liha sööma hakata. Ma parem ei hakka kirjeldama, missuguse tunde tekitab minus lihasöömine, kuna peaksin kasutama võrdlusi, mis oleksid nii rõvedad, et see oleks ebaviisakas mu lihasööjatest lugejate vastu (enamik, ma kahtlustan?). Ütlen vaid nii palju, et kui oled aastaid harjunud nägema liha mitte kui toitu vaid kui surnud looma, siis… ah, ma parem ei ütle rohkem midagi. Igatahes pole taimtoitlus Jaapanis üldse nii keeruline, kui mind alguses taheti uskuma panna. Põhimõtteliselt see pilt, mis mulle maaliti, oli selline: istud üksinda kodus ja näksid maitsetut tofut. Kusjuures tofut pole ma kordagi veel ostnud (ehkki kusagil toidu sees on teda ilmselt olnud). See on nii naljakas, kuidas lihasööjad paistavad sageli kujutlevat, et taimtoitlased võitlevad pidevalt lihaisuga ja siis selle leevendamiseks peavad mingeid lihaasendajaid otsima (mille koondsümboliks lihasõprade peas on seesamune tofu) ja tahtejõudu pingutama ja et see kõik on nii raske, nii raske… Tegelikult sööb enamik taimtoitlasi tõenäoliselt palju mitmekesisemat ja maitsvamat toitu kui lihasööjad keskmiselt (minu menüü läks küll palju rikkalikumaks, kui ma taimtoitlaseks hakkasin, sest see pani mind nägema igasuguseid põnevaid taimseid tooteid, millest senimaani olin ükskõikselt mööda jalutanud). Ja ausalt öeldes olen Jaapanis leidnud palju huvitavamaid taimseid toite ja toiduaineid kui Eestis. Igasugused soja variatsioonid (lisaks tofule), nagu sojapiim, nattō, muidugi ka terved sojaoad. Igasugused muud oad ja kaunviljad, kõikvõimalikud vetikad, seesamiseemned, taimsed onigirid ehk riisipallid, maiustustena dangod ehk …. ehk mis? kuidas neid küll eesti keeles kutsutakse? Kahtlustan, et ei kutsutagi kuidagi, kuna neid meil Eestis ju pole. No põhimõtteliselt on tegemist varda otsa aetud magusate pallidega, mida valmistatakse riisijahust (seega on nad ühtlase tekstuuriga, mitte teralised nagu riis). Ma jumaldan dangosid! No ja lisaks tavalised köögiviljad, mis on küll natuke kallimad kui Eestis, aga mitte kallimad kui liha, seda kindlasti mitte. Ahjaa, muidugi Korea rahvustoit kimchi! Samuti müüakse karpides igasuguseid toorsalateid, mis mulle isiklikult meeldivad palju rohkem kui Eesti salatid, sest erinevalt Eesti toorsalatitest pole Jaapani omad äädikast, õlist ja suhkrust läbi imbunud, vaid on n-ö omas mahlas. Samas tõsi on see, et väljas süüa on taimtoitlasel Jaapanis raske. Tänagi jääb mul koos teistega välja sööma minemata, aga täna on tegelikult ka natuke eriolukord, sest täna minnakse sööma yakinikut (eesti keeles vist „grill-liha“?) – ühesõnaga, konkreetselt minnaksegi sööma liha. Mujal väljas süües leiab ikka taimtoitlasele ka midagi, ehkki valida väga ei saa ja 100% vegan-valikut tavaliselt pole.

Nattō ehk kääritatud sojaoad. Limased, venivad ja omapärase lõhnaga. Isegi kõik jaapanlased ei suuda nattōt süüa, mis siis veel välismaalastest rääkida. Mina söön neid aga peaaegu iga päev (ma olen märganud, et jaapanlased annavad mu taimtoitluse kergemini andeks, kui mainin neile oma armastust nattō vastu - no see on lihtsalt nii padujaapanlik toit).

Goma dango ehk dango seesamiseemnetega (ma küll ei tea, miks purustatud seesamiseemned nii süsimusta värvi on - kui keegi teab, valgustagu mind)

Mitarashi dango ehk dango sojakastmest valmistatud siirupiga.

Kolmevärviline dango 

Isegi animetegelased oskavad seda suurepärast maiust hinnata!

Ma pole nii ammu kirjutanud, et muudkui kaldun teemast kõrvale… millest ma üldse kirjutada tahtsingi? Vahepeal on ju nii palju juhtunud… Selja taga on päris raske semester. Kirjutasin sellest vist juba varemgi, et tegelikult pole õppetöö objektiivselt võttes kuigi keeruline, aga lihtsalt endal pole viimasel ajal kuidagi nagu õpi-isu. Üha enam on tunne, et olen ülikoolist kui sellisest ära väsinud. Asi selles, et mulle meeldib õppida, aga mulle ei meeldi hinnete pärast mõttetuid kodutöid teha. Ahjaa, unustasin vist mainida, et praegu on mul kevadvaheaeg? Tegelikult algas see juba kaks nädalat tagasi, aga need kaks nädalat on kulunud põhiliselt toa koristamisele, unevõla tagasimagamisele ja lihtsalt mingitele tüütutele asjaajamistele, millega kooli ajal polnud aega tegeleda. Kindel on see, et sel semestril purustasin ma kõik oma varasemad magamatuserekordid. Kõige hullematel aegadel magasin mitme ööpäeva peale vaid neli tundi, ehkki tegelikult on raske öelda, mitu tundi ma magasin, kuna magasin mitte tundide, vaid veerandtundide kaupa. Esimest korda elus olen ka loengus magama jäänud. Või mis loengus… loengutes. Koguni samades loengutes mitu nädalat järjest… (tavaliselt esmaspäevastes). Õnneks küll mitte kolksti! peaga vastu lauda, vaid lihtsalt olen silmad korraks kinni pannud… ja siis nad, khm… kinni unustanud. Kõige veidram oli see, kui ma konspekteerides magasin. Tundub võimatu, aga jah – mul olid silmad kinni ja ma ei mäleta midagi, aga samal ajal käsi kirjutas edasi! Tõsi, seda konspekti hiljem kasutada ei saanud, sest see koosnes mingitest senitundmatutest märkidest, mida polnud võimalik identifitseerida ei ladina tähtede ega ka jaapani-hiina kirjamärkidena. Ausalt öeldes ma lausa imestan, et sellises konditsioonis oma koolitööd lõpuks kuidagi ikka tehtud sain. Ja ausõna, ma järgmine semester enam nii ei tee. Hakkan nüüd korralikuks, jajah.

Aga ma pole veel kirjutanud ühestki reisist ega ühestki üritusest, mis vahepeal on olnud. Ja ega vist kõigest ühe hooga kirjutada jaksakski. Ja pole aegagi… ütlesin küll, et mul on vaheaeg, aga üliõpilase vaheaeg pole niivõrd puhkus kui aeg iseseisvaks õppimiseks. Tegelikult peaksin iga päev tegelema oma uurimistööga – lugema jaapanikeelset akadeemilist kirjandust ja üritama leiutada akadeemilist meetodit, millega oma mitteakadeemilist teemat käsitleda (mäletate, uurin ju Visual-Kei’d). Aga jah… kõik need reisid, kontserdid ja muud üritused… kõige kohta ilmselt pikka juttu kirjutada ei jõua, aga vähemalt pilte hakkan küll jõudumööda üles riputama. Kontsertidest peaks aga küll kirjutama… kuni ma veel mäletan. Sest tegelikult on kõik kontserdid väga erilised ja omamoodi olnud – isegi sama bändi kontserdid on alati väga erinevad olnud. Pealegi on kontserdid tõenäoliselt kõige olulisem osa mu Jaapani-aastast. Muide, lugesin enne oma viimast postitust novembrikuu lõpust ja praegu ajab lausa naerma, et ma nimetasin 5-tunnist kontserti maratonkontserdiks. Nagu vaataks tagasi süütule noorusajale, hehe. 5 tunnine kontsert mõni maraton! Vaid 12-tunnist kontserti võib maratonkontserdiks pidada. Aga kontsertidest lähemalt järgnevates postitustes. Hetkel vaid väikest statistikat: alates novembrikuust olen käinud 9 kontserdil ja näinud 32 bändi, ehkki paljusid neist olen näinud mitu korda ja oma lemmikbändi olen näinud ka üritustel väljaspool kontserte. Teinud oma muusadega koos pilti ja saanud neile käppa anda :) Aga kõigest edaspidi lähemalt. Hetkel rohkem ei jaksa kirjutada.

Ah, nüüd mul meenus, miks ma üleüldse järsku kirjutada tahtsin! Tegelikult tahtsin kusagil oma ärritust välja elada, kui päris aus olla. Käisin eile Harajukus ja – pagan! need lollid välismaalased! Enne Jaapanisse tulekut olin ma lugenud ja kuulnud, et Jaapanis diskrimineeritakse välismaalasi. No mina sellega küll väga nõustuda ei saa. Muidugi on olukordi, kus ma tunnen, et olen välismaalane – see on ju loomulik. Tean ka seda, et isegi kui ma kunagi jaapani keele perfektselt selgeks saan (küll ka see päev ükskord tuleb, ega ta tulemata jää) ja kui ma ka Jaapanisse alaliselt elama asuksin (oh, tuleks ka see päev…) ja isegi kui mul oleks Jaapani kodakondsus (hüpoteetiliselt, eksole), jääksin ma jaapanlaste silmis endiselt välismaalaseks ja külaliseks. Mind see mõte ei häiri ausalt öeldes – minu meelest tundub lausa jaburalt naiivne mõelda, et mingi paber võiks teha valgest inimesest jaapanlase. Jaapanlane on ikka midagi enamat kui Jaapani kodakondsust omav isik. Muidugi räägin ma välisüliõpilase mugavalt positsioonilt – ega mina pole pidanud ise mingeid asju ajama ega tea, milliseid raskusi omal käel Jaapanisse tulnud välismaalased on kogema pidanud, kuid siiski… ka igapäevaelus pole ma kogenud mingit diskrimineerimist, millest nii paljud Jaapanis elanud välismaalased on oma blogides kirjutanud (eks mingi väike vahetegemine ikka on välismaalaste ja jaapanlaste vahel, aga mitte sellisel viisil, et seda võiks diskrimineerimiseks pidada). Näiteks kunagi keegi kusagil kirjutas, et jaapanlane pelgab välismaalast nõnda, et kui rongis peaks valima, kas istuda okseloigu või välismaalase kõrvale, siis jaapanlane istub pigem okseloigu kõrvale. Praegu, Jaapanis olles, on mul raske uskuda, et keegi kunagi sellises olukorras oleks olnud. Esiteks, ma ei kujuta ette okseloiku Jaapani rongis, sest Jaapani rongid on lihtsalt nii puhtad ja ilusad! Teiseks, võin oma kogemusest kinnitada, et jaapanlased istuvad täiesti vabalt välismaalase kõrvale – ka siis kui kohti on piisavalt, et istuda jaapanlase või teise tühja koha kõrvale. Mõned välismaalased kurdavad, et ehkki nad on aastaid Jaapanis elanud ja räägivad perfektset jaapani keelt, küsitakse neilt ikka selliseid tobedaid küsimusi, nagu et kas nad oskavad pulkadega süüa? Ma ei tea, kas ma pole välismaalasena piisavalt huvitav, aga mulle pole küll keegi pulkade asemel kunagi kahvlit pakkunud või imestanud, et ma pulkadega süüa oskan. Võib-olla on jaapanlased välismaalastega juba ära harjunud.

Aga ma olen jälle teemast kõrvale kaldunud… mis ma tahtsin öelda, on see, et jaapanlaste suhtumine välismaalastesse on lausa üllatavalt heatahtlik ja aktsepteeriv, arvestades seda, kui palju lolle välismaalasi Jaapanisse satub. Mis mind konkreetselt seda teemat üles võtma ajendas, oli eile ühes (ennekõike turistidele mõeldud) kimonopoes nähtud prantslanna. Ilmselgelt ei teadnud ta kimonotest mitte kui midagi, samuti ei osanud ta kuigivõrd inglise keelt, jaapani keelest rääkimata. Mis ehk natuke vabandab ka seda, et ta vaatamata siltidele, mis mõlemas keeles palusid ostjaid kimonoid omavoliliselt mitte selga proovima, neid kelleltki luba küsimata riiulitelt välja kiskus ja endale selga riputas. Tegelikult on kimonote selgaproovimine poes nagunii suhteliselt mõttetu, sest kimonod on kõik enam-vähem ühes suuruses, igatahes sellises suhteliselt universaalses suuruses ja kandjale parajaks kohandatakse nad alles seljas (põhimõtteliselt on kimono lohvakas riidetükk, mis mähitakse inimesele selga). Prantslanna ilmselgelt seda ei teadnud. Samuti ei teadnud ta seda, et kõik kimonod, kui nad pole seljas parajaks tehtud, lohisevad mööda maad, ja küsis müüjalt (kes oli selle laamendamise peale kohale tulnud), et miks ühtegi tema pikkusele sobivat kimonot pole?! Müüja, kelle inglise keel oli umbes sama algeline nagu prantslanna endagi oma, üritas siis seletada, kuidas kimono pikkus alles seljas parajaks reguleeritakse, aga see absoluutselt ei jõudnud prantslannale kohale. Ja siis veel viimane fopaa – poe ühes nurgas oli tatami-mattidega kaetud poodium, kuhu mõned kimonod olid näituseks välja pandud ja see prantslanna… astus saabastega tollele poodiumile. Astus jalanõudega Jaapani põrandale. Mul oli seda kõike kohutavalt piinlik ja valus vaadata. Lisaks teeb hinge täis, et nii lollidel inimestel on nii palju raha, et sõita nii kaugele ja et sellest rahast jääb veel piisavalt üle, et osta endale ehtne Jaapani kimono, mida nad nagunii kanda ei oska.

Vabandust, et viimane lõik nii negatiivne sai. Aga ma pidin oma nördimust maailmaga jagama. Pealegi ma ju hoiatasin, et lilli ja liblikaid pole. Praeguseks aga panen punkti. Pärastpoole hakkan pilte üles viskama. Kahjuks sellesse postitusse illustreerivaid pilte väga ei saanud. Loodan lähitulevikus leida ka aega, et kirjutada natuke ka kontsertidest ja kindlasti peaks Kyoto-reisist ka paari sõnaga aru andma. ja muidugi, kui kellelgi on küsimusi või mingeid teemasid, mille kohta lähemalt kuulda-lugeda tahetakse, siis andke märku. Kirjutamise-joonistamiseni!

Ah, OK, viskan vähemalt kaks pilti eilsest Harajukus-käigust.

See pilt sai facebooki kah lisatud, aga kuna paljud mu sõpradest facebooki ei kasuta, siis läheb blogisse kah. Ühesõnaga, käisin vabariigi aastapäeva puhul Harajukus ennast tuulutamas ja täiesti juhuslikult leidsin ühe poe ukselt vägagi temaatiliselt riietatud mannekeeni.

Muidugi ei saa Harajukus käies crepe'i söömata jätta (ehkki seekord ostsin suures kaloritehirmus kõige lihtsama täidisega variandi, mis ausalt öeldes oli natuke igav - kui juba pannkook, mis nagunii teeb paksuks, siis olgu juba paksult kreemi ja šokolaadi täis!)

Ja mõned pildid kahe nädala tagusest „lumetormist“ (kõik pildid on ühikaümbrusest, ega kaugemale selle vastiku ilmaga väga minna ei tahtnudki. Kes tahab rohkem näha, siis Tokyo Fashioni facebooki lehel on pildid ka lumisest Tokyo kesklinnast). Tegelikult oli Eesti mõttes tegemist täiesti normaalse lumesajuga. Aga Tokyos olevat selline suur lumesadu kuuldavasti suhteliselt ebatavaline nähtus, sellest ka liiklusseisakud, mõned õnnetused ja asja üledramatiseerimine Lääne meedia poolt. Ma ise ei tea, mida Eesti meedia kirjutas-näitas, aga väga paljud Eesti sõbrad tundsid muret, kas minuga on ikka kõik korras ja kuidas ma selle lumetormi üle elasin. Ma ei saanud muidugi aru, et mis lumetormi? Natuke on Jaapani lumi Eesti omast siiski erinev – see on selline märg ja raske lumi. Küllap ookeani mõju? Igal juhul kandsid kõik lumesajus vihmavarju. Mina pole harjunud „lumevarju“ kasutama, aga sain õige pea aru, et Jaapanis on see vajalik, sest Jaapani lumesajus saab peaaegu sama märjaks kui vihmasajus.

Praeguseks on aga suurem osa lumest juba ära sulanud, ilm on selge ja linnukesed laulavad. Varsti tulevad võib-olla lilled ja liblikad ka :D