Kui laiv on liiga hea...

Appi milline päev. Milline õhtu! Milline laiv! Istusin arvuti taha mõttega tänase hullumeelselt vinge laivi muljed kirja panna, aga ma pole kindel, kas suudan millegi verbaalsega praegu tegeleda – paistab, et sain exist†trace'i laivist kerge psühhotrauma. See laiv oli lihtsalt niiiiii hea! Mu naised on nii vinged! Ja nende fännid ka, kes endiselt suhtuvad minusse heasoovlikkusega, mida ma ära pole teeninud. Aga kuna ma hetkel kannatan kerge verbaalidiootsuse all, siis ma ütlen tänase kohta ...

 

Ärkasin hästi varakult, sest pidin kahele exist†trace'i bändiliikmele kingituste juurde kaardid kirjutama – vokalist Jyoule ja kitarrrist Omile, kellel olid vastavalt aprillis ja märtsis sünnipäevad. Ärkasin varakult üles küll, aga nagu ikka viimasel ajal – ei suutnud kuidagi üleval püsida ega keskenduda sellele, mida ma parasjagu teen. Lõpuks kirjutasin neid kahte lühikest kaarti praktiliselt pool päeva, kuni tuli aeg hakata ennast laivile säetama (prioriteedid, eksole – kirjutasin bändiliikmetele pool päeva õnnitluskaarte, samas kui endal on üle 50 lk keerulist jaapanikeelset teksti järgmiseks nädalaks lugeda). Ausalt öeldes ega ma väga sinna laivile minna ei tahtnud... mida lähemale laivile mineku aeg tuli, seda vastumeelsemaks see muutus. Olen viimased paar nädalat päris suure stressi all kannatanud, mida on ka mu välimusest näha. See, et ma olen kaalust alla võtnud, on muidugi rõõmustav (kui vaid riided mu kehakaalumuutustega kaasa tuleksid... mul pole varsti enam ühtegi paari pikki pükse, mis vöökohast ei lotendaks), aga muud stressinähud pole nii meeldivad – näiteks täna pesin küll vist pool pead juustest tühjaks (on see stress või toitainetepuudus või Jaapani vesi... aga juukseid langeb nagu sügisesi lehti). Lisaks üleüldine piinatud ilme ja närtsinud nahk. Iseenesest mõista ei tahtnud ma sellises konditsioonis oma lemmikkitarristi ette ilmuda. Samuti kartsin, et satun oma lemmikuga pärast nende esinemist kusagil live-house'i peal kokku ja siis ma ei tea, mida muud talle öelda kui "kyaaaaaa~!!!". (Hakkasin üldse mõtlema, et mis värk inimestel selle verbaalsusega on – kas peab alati sõnades oma mõtteid ja tundeid väljendama?! Kui palju lihtsam oleks, kui võiks oma lemmikartiste kohelda nagu näiteks... kassipoegasid! Võtaks sülle ja teeks pai noh! Inimsuhted on keerulised, kass-suhted on lihtsad.) Vaatamata mu vastumeelsusele sellele laivile minna, tuli laivile mineku aeg siiski kätte (ei ole aega, mis kätte ei jõuaks) – tuli kohe nii äkitselt, et ma avastasin, et olen hiljaks jäämas! (see on nii tüüpiline, vt ka exist†trace'i laiv 26. detsember @ Shibuya O-WEST) Ja kui ma juba ennegi toimisin düsfunktsionaalselt, siis nüüd saavutas mu düsfunktsionaalsus uue taseme – ma ei leidnud enam midagi oma korterist üles (olen paari nädalaga hämmastava seapesa suutnud tekitada, täitsa kodune tunne kohe!), pillasin muudkui asju maha, ei suutnud silmi meikida... lõpuks avastasin, et pean veel enne laivi Loftist läbi käima (see on pood, kus müüakse muuhulgas ägedaid kirjatarbeid), sest kingituste pakkimiseks oli veel üht-teist puudu. Hämmastav, et ilma midagi maha unustamata õnnestus mul lõpuks ka kontserdipaiga poole startida. Düsfunktsionaalsus saavutas järgmise haripunkti, kui Loftist oma ostudega väljudes ei leidnud ma kohta, kus kingitused ümber pakkida ja kingitustele nimesildid kirjutada... mis seal ikka, Jaapan on väga puhas maa. Istusin sinnasamasse poeesisele trepile maha ja laotasin kotisisu tee peale – käärid, teip, nimekleepsud, markerid... ümbrik 13 000 jeeniga. Higi voolas, käed värisesid, nägu õhetas.

Aga! lõpuks jõudsin täpselt kümme minutit enne oma lemmikbändi etteastet live-house'i. Nagu arvata oligi, kamandati mind esiritta Omi ette. Kõige mugavamalt ma ennast seal esireas exist†trace'i lavaletulekut oodates ei tundnud – olin liigagi teadlik oma kohutavast välimusest (ei tea, kas lava pealt näeb mu juustes juba kiilakaid laike ka?), pealegi ei teadnud ma ka uute laulude furisid (teate küll, need kindlad liigutused, millega bändile kaasa elatakse, sest ega Jaapani rokk-kontserdil pole ükskõik, kas sa vibutad rusikaid või headbangid või teed midagi kolmandat – kõigi fännide liigutused peavad olema kenasti sünkroonis). Aga ma unustasin kõik need kahtlused, kui exist†trace mu ette lavale ilmus. Kuna Shibuya Star Lounge on suhteliselt väike live-house, oli lava esimesele reale väga-väga lähedal. Olin ära unustanud kui lähedal! (tegelikult olen seal live-house'is varemgi käinud... kui mõtlema hakata, siis oli see esimene live-house, kus ma exist†trace'i esimesest reast nautida sain). Tunnistan ausalt üles – ma ei vaadanud niivõrd exist†trace'i, kui oma lemmikkitarristi Omit. Ta on lihtsalt vaimustav! Olin temast ennegi raskelt vaimustuses, aga nüüd olen lausa... *seosetud fangirli kilked* Mis mind eriliselt rõõmustas – ma olen Omi naeratused tagasi saanud! Õigus küll... ma ei kirjutanud sellest tookord oma blogis, aga mu talvisel exist†trace'i laivil oli tegelikult üks tõrvatilk meepotis – nimelt tundsin väga selgelt, et Omi väldib mu pilku. Ta naeratas kõikidele fännidele, aga mitte minule, ehkki ma olin otse tema nina all. Ja kui ma tabasingi ta pilgu, siis vaatas ta mind nii kurva, peaaegu et traagilise ilmega... see häiris mind tookord kohutavalt, sest kaks aastat tagasi, kui ma olin exist†trace'i laividel sage külaline, suhtlesime me alati pilkude ja naeratuste kaudu. Nagu ka täna :) (aga ma arvan, et saan nüüd ka aru, miks ta tookord talvel mu pilku vältis...) Need Omi naeratused! (kiskjapilgud ka!) Ja siis oli üks kitarrisoolo, kus ta astus peaaegu et publikusse (noh, toetas nagu ühe jala selle piirde peale) – Omi kitarrikael oli mu näost paari sentimeetri kaugusel... see on fanservice, ma ütlen!

Pärast exist†trace'i astus lavale veel kaks bändi, keda ma jäin küll kuulama, aga päriselt ei kuulnud... olin exist†trace'ist (= Omist) veel laksu all (Omi, kas sa tuleksid mulle kassiks?). Ülejäänud õhtu veetsin idioodi moodi naeratades, vahtides õndsalt tühjal pilgul lava, kus ma endiselt nägin vaid exist†trace'i (ehkki laval olid ammu teised bändid). Tegelikult suhtlesin teiste fännidega ka – leidsin endale mitu uut sõpra, kellega twitteris kontakte vahetasime (vahemärkuseks – õudselt ebamugav, et Jaapanis kasutatakse üldiselt mitte facebooki, vaid twitterit, sest minul on twitteri konto vaid nominaalne, samas kui reaalne action toimub facebookis). Olen seda varemgi öelnud, aga need exist†trace'i fännid ("Igu perekond") on nii kenad inimesed! Olen neile nii tänulik, et nad on mind oma perekonda vastu võtnud! (eriti veel praegu, kui ülikoolis ei kuulu ma praktiliselt mitte kusagile) Ka bändiliikmed on kenad inimesed! Väiksematel laividel (nn event-live'del, kus nad on vaid üks bänd mitmete õhtu jooksul ülesastuvate bändide seas) on mõned bändiliikmed alati ka müügiletis – täna olid seal kitarrist-vokalist miko ja trummar Mally. Käisin neilt T-särki ostmas ja kui müügileti juurest ära hakkasin tulema, kuulsin poole kõrvaga, kuidas Mally ütles "kawaii". Haha – mis, mina või? Omi jagas live-house'i uksel flaiereid. Normaalne fänn oleks kasutanud juhust, et oma lemmikbändiliikmega rääkima minna, aga mina ei ole normaalne fänn, haha. Niisiis passisin mitukümmend minutit live-house'is, et ma Omiga silmitsi ei peaks seisma (kammoon, ma olin niigi emotsionaalselt laastatud kogu sellest fanservice'ist). Kuna niisama oli imelik passida, tegin midagi, mida ma muidu mitte iial ei tee – hakkasin täiesti suvalise välismaalasega rääkima. Tegelikult ei olnud ta suvaline, vaid ta oli kogu laivi vältel pilte teinud, nii et mingi ametlik fotograaf. Muuhulgas ilmnes, et ta on endine D fänn! Ärgitasin teda siis uuesti D laivile tulema, vahetasime facebooki kontakte... mille käigus ilmnes, et meil on isegi üks ühine tuttav – ühe teise Tokyos elava eestlase kaudu! (maailm on ikka väike, isegi Tokyos)

Nii kaua, kui ma selle ameeriklannast fotograafiga lobisesin, oli ka Omi live-house'i ukselt kadunud, nii et ma julgesin lõpuks koju minna... Pärastpoole mu exist†trace'i fännist sõbranna küsis twitteris, kas ma sain Omiga uksel rääkida ja kui ma talle ütlesin, et ei saanud, siis ta lubas mind järgmise laivi ajal ise käekõrval Omi juurde vedada! Nii et paistab, et mul pole pääsu! Järgmine laiv on täpselt nädala pärast, in-store event aga juba ülehomme (või noh, kuupäeva järgi homme, sest kell on kolm öösel...) Homme on mul aga rangelt akadeemiline programm – pean läbi töötama 50 lk jaapanikeelset akadeemilist teksti. Tundub nagu võimatu missioon, aga mulle võimatud missioonid meeldivad, fakkjea! (muide, ka tänase exist†trace'i esinemise juhatas sisse "Mission Impossible" teemamuusika!)

p

Tudengielu ja fangirli-elu

Tean küll, et pidin nüüd võimalikult iga päev kas või paar lauset blogisse kirja panema, aga viimane nädal pole emotsionaalselt üldse lihtne olnud. Mitte et ma oleksin õppimisega hullult hõivatud, seda mitte – või ehk asi selles ongi? Olen juba täpselt kaks nädalat Jaapanis olnud, aga endiselt on kõik asjad veel lahtised, muuhulgas ei tea ma senimaani oma tunniplaani algaval (tegelikult ammu alanud) semestril. Eelmisel nädalal käisin ülikoolis jaapani keele testi tegemas – ühel päeval oli kirjalik test, teisel päeval vestlus/suuline eksam. Piinlik tunnistada, aga ma polnud selleks testiks üldse õppinud (olen viimased paar kuud lihtsalt nii hõivatud olnud). Vähe sellest – enne kirjalikku testi polnud ma ka suurt maganud (ei, ma ei teinud seda meelega, kannatasin kõige lihtlabasema unetuse all). Tänu Jaapani vägevatele energiajookidele (need Jaapani omad on hoopis teistsugused kui meil Eestis) suutsin selle testi siiski kuidagi ära teha. Tegelikult oli test üllatavalt lihtne – tunduvalt lihtsam kui need tasemetestid, mida ma kaks aastat tagasi oma eelmises Jaapani ülikoolis tegema pidin. Mitte et ma kõike oleksin osanud, aga... peaaegu. Kõrgtaseme ehk advanced leveli küsimusi selles küll polnud. Järgmise päeva suulisel eksamil selgus kurb tõde – neil polegi kõrgtaseme intensiivkursusi (intensiivkursusel toimuvad tunnid mitu korda nädalas, üldkursusel vaid kaks korda nädalas – loomulikult tahtsin ma intensiivkursust). Kõige raskem intensiivkursus, mis neil pakkuda on, on kõrgem kesktase (upper intermediate) ja nagu nad isegi ütlesid, see oleks mulle kardetavasti liiga igav (nii nad ütlesidki – chotto boring kamoshirenai). Aga kuna ma ikka väga tahtsin intensiivkursust võtta, siis nad mind keelama ka ei hakanud, lugesid mulle vaid sõnad peale, et ma liiga ülbeks ei läheks (hahahaha), kuna selle taseme rühmas saaks minust kindlasti üks klassi parimaid (huvitav, mis tunne see küll olla võiks... hmmm). Eks muidugi... natuke oli hea meel ka, aga praegu teeb see mulle rohkem muret kui heameelt, sest ma ei tulnud siia oma praeguse taseme hoidmiseks või selle eest heade hinnete saamiseks, vaid ikkagi kõrgema – kõige kõrgema! – taseme saavutamiseks. Aga paistab, et ülikooli keeletundide peale ma siin väga loota ei saa. Olen natuke pettunud ausalt öeldes – mu eelmises Jaapani ülikoolis oli küll keeletunde igale tasemele.

Samuti hakkan ma alles nüüd vaikselt taipama, mida tähendab olla research student ehk mitte olla ei bakalaureuse- ega magistriõppes, vaid teha ülikoolis uurimistööd. Näiteks ei saa ma registreeruda ühelegi kursusele – ma võin küll eriloaga käia loenguid kuulamas, aga ma ei saa selle eest ühtegi ainepunkti. Samuti ei rakendu mulle mingid üliõpilassoodustused, mh ühistranspordisoodustus ülikooli sõitmisel. Tähendab, Jaapani seaduste silmis pole "research student" üldsegi mitte "student", vaid rohkem nagu külaline ülikoolis (vähemalt nii mulle praegu tundub). Muidugi on mul võimalus ka "päris" tudengiks saada – kui ma tuleval aastal magistriõppesse kandideeriksin (seda nad vist tegelikult eeldavad ka research studentitelt, et me tahame nende juurde edasi õppima jääda, nii et research-periood on nagu mingi ettevalmistus "päris" õpinguteks). Hakkasin siis natuke uurima, et milliseid loenguid mu osakonnas üldse loetakse... (nagu ma ütlesin, valisin praeguse ülikooli koos graduate school'iga vaid oma professori pärast). Igatahes – kohe kuidagi ei kõnetanud need loengute pealkirjad/tutvustused mind. Siis tabas mind muidugi ahastus – kas ma olen täiesti valesse kohta sattunud?! Ometi tean ma, et selles graduate school'is on kaks doktoranti, kes uurivad täpselt sama teemat, millest mina kirjutasin oma bakalaureusetöö (Visual-kei subkultuur soouurimuslikust perspektiivist, aga sellest räägin teine kord... ja sellest, kuidas ma ühe neist doktorantidest ära pahandasin, muhahahaha). Aga kogu selle ebamäärase olukorra peale tabas mind paras ahastus – mida mult üldse oodatakse? (veel hullem – äkkki ei oodatagi mult midagi?!) Ja kas mu siinviibimisel/uurimistööl on üldse mingit mõtet? (kas akadeemilisel uurimistööl kui sellisel üleüldse mingit mõtet on...?!)

Õnneks päästis mind nende kahtluste küüsist nädalavahetus – tõeline pidu D fännidele, sest reedest pühapäevani oli iga päev mõni üritus! Nädalavahetuse avas pidulikult Mad Tea Party ehk D korraldatav laivide sari, kus ühel õhtul astub lavale viis kuni seitse bändi, kes kõik on kas D head sõbrad või kes kuuluvad Asagi plaadifirma (God Child Records) alla. Huvitava kokkusattumusena oli üheks tollel õhtul esinevaks artistiks ei keegi muu kui Asagi hea sõps Kamijo, keda ma paar blogipostitust tagasi üsna teravalt kritiseerisin (kuna tema talvine laiv oli üks mu elu halvimaid laive üldse). Võib-olla kritiseerisin teda natuke liigagi teravalt... ilmselt nimetasin teda nartsissistiks ja ütlesin, et laulda ta ka ei oska. Võtan pool sellest kriitikast tagasi – nartsissist on ta küll (selles kahtlust pole, haha), aga laulda ta siiski oskab... enam-vähem. Ja nüüd, kui teda lähedalt näha sain (olin lavast vaid paari meetri kaugusel, täpselt keskel teises reas), pean tunnistama, et teatud artistlikku karismat tal ka on. Asagi astus seekord lavale lausa kaks korda – ühe korra sooloartistina, teine kord D vokalistina. Kuna D vokalistina olen ma teda korduvalt näinud-kuulnud, sooloartistina aga mitte kunagi, siis oli soolo-Asagi võib-olla isegi huvitavam kui D-Asagi. Oma kolmest soolokostüümist kandis ta seekord oma valget nn inglikostüümi, samas olid teised kaks kostüümi ka laval (olidki lihtsalt kostüümid mingite postamentide otsas laval). Kui lavaesine kardin alla langes ja Asagi oma valges inglikostüümis keset lava seisis, siis läksid fangirlid muidugi "kyaaaaa" hulluks (mina mitte, hahh... või kui, siis ainult natukene). Aga Asagi esitus oli tõeliselt lummav – kuni viimase lauluni ei elanud fännid pealtnäha nagu väga kaasagi, sest kõik hoidsid ingel-Asagit vaadates hinge kinni. Muidugi oli ka D etteaste üle prahi, aga see sai nii ruttu läbi... kuna erinevaid artiste oli palju, siis polnud peaesineja lavaaeg palju pikem teiste bändide omast. Kokkuvõttes oli see õhtu väga väsitav, sest kuna ma olin praktiliselt esireas, pidin loomulikult kõikidele bändidele ühtemoodi entusiastlikult kaasa elama (noh, nagu viisakusest või nii). 

Ohh deem, mul oleks veel nii paljust kirjutada, aga – aega pole! Aga ega laupäeva-pühapäeva üritustest polegi ilmtingimata vaja kirjutada, kuna need olid nn pildilised üritused ehk polaroid-fotode pildistamised koos bändiliikmetega. Laupäeval oli kaks in-store event'i Asagi sooloalbumi puhul – üks neist varasel pärastlõunal Shibuya ZEAL LINK'is, teine õhtupoolikul Harajuku Like an Edison'is (mõlemad on pisikesed Visual-kei plaadipoed). Kahe ürituse vahel oli mitu tundi vahet – seda muidugi selleks, et Asagi saaks kostüüme, parukat ja meiki vahetada. Seekord üritasin ka mina oma riietust natuke Asagi omale vastavaks kohandada ja tõesti – pildid tulid tunduvalt paremad kui eelmine kord. Aga ikka väga raske valida, mida cheki-pildistamisele selga panna, sest need va polaroidid on väga salakavalad – nad moonutavad riiete värvi ja tekstuuri teinekord täiesti tundmatuseni (ükskord oli mul seljas must kostüüm, millega kandsin koos punast lipsu – cheki peal sulandus mu must riietus aga peaaegu täiesti tausta, mis tekitas veidra efekti, nagu oleks mul seljas vaid lips!). Kurosagiga ("must Asagi") oli photoshoot problemaatiline sellepärast, et Asagi kleit oli nii hiiglaslik, et kuidagi ei mahtunud normaalselt tema kõrvale seisma! (Visual-kei probleemid: fangirl ei mahu koos oma lemmikartistiga pildile, kuna mehe seelik võtab suurema osa pildist enda alla). Aga ei, ma olen päris rahul nende piltidega. 

Pühapäeval aga oli chekide pildistamine D uue live-DVD müükituleku puhul. See polnud mingi tavaline in-store event plaadipoes, vaid päris suuremahuline photoshoot ühes suuremat sorti kontsertsaalis. Ja sõltuvalt sellest, kui palju või millist tüüpi DVD-sid keegi ostis, oli võimalus lasta ennast pildistada kas koos terve bändiga või oma lemmikbändiliikmega. Või – nagu enamik fänne tegid – mõlemat. Kuna ma olin ostnud selle DVD mõlemad versioonid ka ühele sõbrale, kes ise üritusele tulla ei saanud, olin mina eriti hästi piletitega varustatud, nii et sain lasta ennast pildistada nii koos bändiga, kui ka kahe bändiliikmega – ühe pildi Asagiga, teise Hide-Zouga (Hide-Zou on D sõbralik kitarrrist ja natuke nagu bändi kloun ka :D). Kuna oli teada, et bänd tuleb sellele üritusele nn tsiviilriietes ehk mitte lavakostüümides, vaid oma igapäevariietes, murdsin tükk aega pead, mida selga panna. Lõpuks otsustasin, et kuna bänd tuleb üritusele "iseendana", siis teen seda minagi – niisiis läksin D fännide enamiku stiilist hälbides pikkades pükstes, oma kõige metalsemates tanksaabastes, surnupealuuga pusas ja nahktagis :D (D fännide enamik riietub nagu korralikud tüdrukud või nagu nunnud lolitad). Tundsin ennast iseendana üllatavalt hästi (pealegi ma arvan, et D liikmetele ei tee paha teada, et mitte kõik tüdrukud pole nunnud Imedemaa Alice'id, vaid mõned meist on ka Mad Maxi Furiosad). 

Asagi näeb siin nii nummi ja süütu välja, peaaegu nagu ta polekski fangirlide tunnetega manipuleeriv halastamatu kapitalist (ups, kas ma ütlesin seda?) 

Veel üks huvitav seik sellest nädalavahetusest. Kohtusin D fännidega Tšiilist. Kõigepealt aitasin neil reedesel laivil kontserdipiletit osta – nad olid esimest korda Jaapanis Visual-kei laivil ega teadnud, kuidas süsteem toimib, niisiis pöördusid nad abi saamiseks minu poole. Järgmisel päeval põrkasin nendega kokku vahetult peale esimese cheki pildistamist Asagiga. Üks neist tahtis ka väga in-store event'i piletit osta, aga kuna pileti soetamiseks oli vaja CD-plaat mitte osta, vaid broneerida (plaat ise tuleb müüki alles järgmisel nädalal), oli tal vaja Jaapani aadressit ja telefoninumbrit, mida tal turistina muidugi polnud. Läbirääkimist plaadipoe müüjaga raskendas muidugi ka keelebarjäär – Tšiili fännid rääkisid minimaalselt jaapani keelt, Jaapani müüja minimaalselt inglise keelt, lisaks oli in-store kohe-kohe lõppemas... ma pole vist kunagi õigemal hetkel ühegi poe uksest sisse astunud. Sain kohe aru, milles probleem – hüppasin kohe tõlgina vahele ja laenasin oma uutele sõpradele ka oma Jaapani aadressit ja telefoninumbrit. Tšiili fännid olid nii tänulikud! See oli huvitav kogemus – mu jaapani keele oskusest oli reaalselt kellelegi teisele peale mu enda kasu! See oli väga hea tunne, see oli kohe väga-väga hea tunne! Hei, võib-olla polegi mu siinolek ilmaasjata? Ka kolmandal päeval pääsesid needsamad Tšiili fännid D chekide pildistamisele tänu minule – üks neist oli laivilt küll DVD ostnud, aga kuna ta keelt ei oska, ei taibanud ta, et ta sai koos DVD-ga kaasa ka pileti üritusele. Teisele kinkisin ma ühe oma piletitest (nagu ma ütlesin, mul oli neid natuke varuga). Nad ei jõudnud mind ära tänada! (Hmm, mis hea tunne see on?)

Kuna ülikoolis on praegu kõik nii ärritavalt ebakindel, siis ma olen tegelikult tohutult tänulik, et mul on see fangirli-elu ka, muidu oleksin üksildusest ja tegevusetusest vist päris masendusse langenud. Jep, kleitides mehed – ometi midagi kindlat mu elus :D

Ma teen nüüd proovi, kas ma suudan natuke lühemalt ka kirjutada :P Igatahes, tänane päev pole mu meeleolu parandanud. Kui viimased paar päeva olen raskemeelitsenud raha pärast, siis täna olen andunud misantroopsetele mõtetele („Neetud inimesed. Alati peavad nad põrgulised su tuju ära rikkuma“). Eile oli selline loll olukord. Nagu ma ütlesin, olin ma sunnitud möödunud nädalavahetusel loobuma plaanist sõita exist†trace’i laividele Osakas ja Nagoyas, nagu ka tuleva nädalavahetuse in-store event’idest, sest ka need toimuvad Osakas ja Nagoyas (miks nad siis teevad oma üritusi nii kaugel, kuhu vaene tudeng nendega kaasa sõita ei saa?!). Sellega paistan ma aga olevat ära pahandanud oma hea sõbranna exist†trace’i „perekonnast“ – mul alguses oli temaga jutt, et ma lähen vähemalt nondele in-store’idele, aga suhteliselt viimasel minutil teatasin talle oma plaanimuutusest. Ta ütles küll, et kõik on korras, aga kas ma võin seda uskuda? (Jaapanlased ütlevad ju alati, et kõik on korras, isegi kui pole.) Igatahes mu viimasele sõnumile ta vastanud pole... (ehkki tavaliselt vastab ta väga kiiresti). Samal õhtul, kui mu exist†trace’i fännidest sõbrad Osakas bändi vokalisti sünnipäeva tähistasid, mina aga oma mägikoopas... tähendab, ühikatoas üksinda nukrutsesin, pidasid mu kahe aasta tagused kursakaaslased (ehk välisüliõpilased, kellega ma koos Higashi-Kurume ühikas elasin) Tokyos väikest kursuse kokkutulekut, kuna üks kursakaaslastest, kes töötab praegu Hokkaidol inglise keele õpetajana, tuli korraks pealinna külastama, kus peale minu õpib veel mitu meie endise kursuse inimest magistrantuuris. Ühesõnaga, otsustati teha väike kokkutulek! Mis te arvate, keda ei kutsutud? Sain üritusest teada alles facebooki vahendusel, kui nende lõbusaid peopilte nägin. Andsin kommentaariumis tagasihoidlikult teada, et ma oleksin ka tahtnud neid näha, mille peale sain vastuseks – aga kas sa laivil ei olnudki?! Tõsi, kaks aastat tagasi ei saanud ma päris paljudest ühikapidudest osa võtta, kuna olin mõnel bändiüritusel (kammoon, see oli mu uurimistöö teema!), aga eeldada isegi ilma küsimata, et ma olen iga päev laivil?! Ühesõnaga, olukord oli selline – ühed sõbrad ei suhelnud minuga, kuna arvasid, et ma olen laivil, teine sõber ei suhelnud minuga sellepärast, et ma polnud laivil. Ausõna, inimestega on vahepeal nii raske läbi saada. Aga kellele neid inimesi ikka nii väga vaja on?!

Just. Vaadake kui toredad jänkud mul on (Asagil on kodus täpselt samasugused, hehe)

Täna olen käitunud nii, nagu korralikule tudengile kombeks – istunud oma toas (vaatamata sellele, et Shibuya on vaid kolme minuti rongisõidu kaugusel!), söönud kiirnuudleid ja õppinud (või noh... peaaegu õppinud – lugesin jaapani keeles muusikaajakirju).

Hei, see näeb päris toidu moodi välja ju! Mul oli meelestki läinud, et Jaapanis maitsevad kiirnuudlid palju paremini kui Eestis (neil on isegi vitamiinid sees!)

Ja misantroopia raviks vaatasin videot sellest, kuidas Asagi ja Hide-Zou külastavad kassikohvikut :)

Tagasi Jaapanis vol. 3

Pean lüüasaamist tunnistama. Nagu näha, ei õnnestunudki mul enne aprillikuist Jaapanisse minekut oma talvise Jaapani reisi olulisemaid laive ära raporteerida. Mis seal ikka, nüüd ma seda ka enam tegema ei hakka, sest nüüd on juba uued laivid ja sündmused – katsun siis blogi puhtalt lehelt alustades pigem nendest uutest asjadest kirjutada. Aga tõesti, märtsi teine pool läks nii hullumeelselt kiireks, et mul polnud mahti blogi peale mõeldagi. Mäletan, kuidas ma enne detsembrikuist reisi öö otsa kohvrit pakkisin ja endale pühalikult tõotasin, et see on viimane kord, viimane kord! kui ma niimoodi viimasel minutil pakin ja et enne kevadist sõitu teen kõik ilmtingimata õigel ajal või veel varem ära, nii et ärasõidu hommikul oleksin värske ja reibas. Noh, see plaan kukkus küll haledalt läbi. Vähe sellest, et ma öö enne väljelendu ei maganud peaaegu silmatäitki, olin praktiliselt magamata ka kaks ööd enne seda. Ühesõnaga, peaaegu kolm ööpäeva magamata (ma imestan, et ma selle peale katki ei läinud). Loomulikult ei pakkinud ma nii kaua Jaapanisse sõiduks, põhiline aur läks Tallinna korterist väljakolimisele. Koristasin ja sorteerisin oma pisikeses katusekambris pea kolm nädalat. Hämmastav, kui palju asju võib nii pisikesse tuppa mahtuda! Üleüldse... miks mul nii palju asju on?! Lubasin endale, et edaspidi ostan vähem asju (selle asemel... käin rohkem laividel, haha!). Igatahes, kolida ei taha ma nüüd küll enam mitu aastat! Ja ma tõsiselt loodan, et ma sellest mitme nädala pikkusest koristamismaratonist püsivat ajukahjustust ei saanud (veel paar päeva tagasi käisin unes oma Tallinna korterit koristamas). Aga selle märtsikuise paanilise kolimise ja asjadeajamise unustaksin parema meelega ära ja üleüldse – nii pikalt pole mul enam aega seda blogi kirjutada, et võiksin endale selliseid pikki sissejuhatusi lubada (praegugi peaksin hoopis järgmise nädala jaapani keele placement testiks õppima... ups). Mõtlesin, et edaspidi hakkan kirjutama lühemalt, aga see-eest tihedamalt – kas või paar lauset või näiteks pilt ja pildiallkiri päevas. Tahan, et igast Jaapanis veedetud päevast jääks mingi märk maha, mille järgi hiljem seda meenutada. 

Nüüd aga väga lühidalt mu esimesest Jaapani-nädalast. Nagu öeldud, olin oma väljelennu päeval täiesti magamata. Nii ei olnudki ma väga kurb, et ei saanud lennukis aknaäärset kohta, sest nagunii oli mul plaanis terve tee (ca. 10 tundi Helsingist) magada. Enam-vähem see mul ka õnnestus, üles ärkasin vaid söögipausideks. Tegelikult oleksin esimese söögikorra peaaegu maha maganud – kui ühel hetkel ärkasin, koristati juba teiste reisijate kasutatud nõusid. Stjuardess ütles, et ta püüdis mind mitu korda äratada... Aga õnneks sain oma toidu siiski kätte. Seekord ei pirtsutanud ma lennuki lihatoidu peale nina, sest ma polnud Eestis korralikult hommikusöökigi söönud ja mu esimese päeva plaanid Jaapanis olid sellised, et pidin arvestama sellega, et pean päev läbi ilma söömata olema. Ühesõnaga, puhtalt strateegilistel kaalutlustel (mitte et mulle liha maitseks!) sundisin ennast seda tapetud kana sööma (õnneks olin piisavalt unine, et selle üle pikemalt mitte mõelda). Samamoodi närisin hiljem mingeid kahtlase välimusega vorstikesi, meenutades samal ajal kahjutundega Japan Airlines’i menüüd (nad pakkusid magustoiduks isegi Häagen-Dazsi jäätist!). Õigus küll, ma ei öelnud – sõitsin seekord Finnairiga. Nad on muidu täitsa nummid – eriti kui neil Jaapani stjuardessid ka pardal on – ainult et toit...

Narita lennujaamas maandusin 2. aprillil umbes üheksa paiku hommikul. Hoidsin kõiki pöidlaid, et lennujaamas läheksid asjad ilma tõrgeteta ja saaksin võimalikult kiiresti Tokyosse, sest kell kaks pidin juba üritusel olema. Õnneks läks kõik õnneks – ei pidanud kaua pagasit ootama ega selle sisu kellelegi ette näitama, ühe suure kohvri andsin üle oma lemmikkullerfirmale Kuroneko Yamatole (sest ilmselgelt kahe 23-kilose kohvriga ma mööda linna seigelda ei tahtnud), kõige lõpuks tegin veel ühe vahepeatuse postkontoris, et oma sim-kaart kätte saada (sest võõras kohas ma ilma gps-ita ei funktsioneeri). Ja kui ma tavaliselt valin kõigist variantidest kõige odavama, siis seekord surusin oma cheapo-instinktid alla ja võtsin pileti kõige kiiremale (muidugi ka kõige kallimale) rongile Tokyosse. Narita Expressiga polnudki ma varem sõitnud. Oli küll oma hinda väärt – kiire (umbes poole kiirem kui kõige odavam rong), mugav (pagasi sai panna pakiruumi, ise sai lõõgastuda pehmetel istmetel salongis) ja viis ilma ühegi ümberistumiseta otse Shibuyasse (see oli eriti tervitatav, kuna aitas mul kindlasti oma kümme minutit säästa, mul oli aga iga minut arvel). Kasutasin rongis ka juhust ja seadistasin oma sim-kaardi ära. Ma natuke muretsesin, kas see minu telefonis ikka töötab (Jaapani sim-kaart ja välismaa telefon ei saa alati kõige paremini läbi). Arvestasin 50/50 võimalusega, et ei tööta (mu telefoni mudel polnud selles nimekirjas, mis antud sim-kaardi rentija poolt heaks olid kiidetud), aga läks õnneks – natuke pusimist ja olingi internetti ühendatud! Olin endaga päris rahul – ma polnud veel Tokyossegi jõudnud, aga juba olid mul toimiv internet ja Jaapani telefoninumber. Tundsin oma tehnilise triumfi üle võidurõõmu.

Olin graafikus ja kõik kulges plaanipäraselt. Ühikasse sain ka ilma probleemideta. Keegi Jaapani tudeng võttis mind vastu, andis mulle mu toavõtmed üle ning tutvustas maja ja majareegleid (millalgi räägin oma uuest kodust siin blogis ka pikemalt). Kuulasin ta ingliskeelse jutu kannatlikult ära (ta oskas inglise keelt nii hästi, et ma ei raatsinud talle öelda, et mulle meeldiks jaapanikeelne etteaste hoopis rohkem), vaikselt hakkasin aga ärevaks muutuma, sest tegelikult oli mul juba päris kiire. Nii pea, kui olin oma sõbralikust giidist vabanenud, viskasin puhtad riided selga, tegin mingi rudimentaarse silmameigi (neetud, peale silmaoppi pole nii kaua ennast meikinud, et ei oskagi enam), pakkisin kingitused ja laivirekvisiidid (tegelikult küll ainult D lipud, sest valgustorud unustasin maha), nöörisin tanksaapad jalga – ja minek! Nüüd olin küll juba väga napilt graafikus. Õnneks on Shibuya vaid kahe peatuse ehk umbes kolme minuti rongisõidu kaugusel mu uuest kodust, nii et olukord oli veel enam-vähem kontrolli all. Aga paras närvide mäng oli see küll!

Jõudsin Shibuya ZEAL LINKi (Shibuya kõige tähtsam Visual-kei plaadipood) täpselt 15 minutit enne exist†trace’i in-store event’i algust. Teised fännid olid juba poes sees, aga minu sõbranna (seesama, kes mu talviselgi reisil mind aitas) ootas mind poe ukse taga. Rõõmustasime taaskohtumise ja selle üle, et mu hullumeelne plaan napilt et otse lennujaamast üritusele tulla oli õnnestunud (olin teda hoiatanud, et võib-olla ma siiski ei jõua õigeks ajaks). Veel parem – kuna üks fännidest ei saanud tulla, sain ma ühe pileti asemel kaks piletit (muidu poleks kahe piletiga midagi teha, aga kuna seekord oli programmis ka pildistamine, tähendas see võimalust teha kaks pilti). Nagu ikka, olid mu sõbrannal väga hea numbriga piletid, nii et taaskord sain nautida esirida! Täpselt Omi vastas! Omi oli mulle nii lähedal, et ma isegi ei tihanud ta poole vaadata. Huvitav oli ka seltskond, kellega koos ma esireas istusin – minust vasakul istusid kaks väikest poissi (võib-olla umbes 10-aastased või nii, küllap kellegi vanema fännitari lapsed), minust paremal aga vanemad meesterahvad. Ja nende vahel siis üks tanksaabastes välismaa tüdruk. Küll bänd võis sellisest veidrast seltskonnast üllatunud olla! In-store’i alguses rääkisid bändiliikmed lühidalt oma uuest albumist ja seejärel vastasid fännide küsimustele, mida trummar Mally paberilt ette luges. Mõned küsimused olid päris huvitavad ja naerda sai palju, aga ma kahtlustan, et need on huvitavad vaid fännidele, nii et ma ei hakka neid siinkohal edasi rääkima. Kui see nn talk’i osa läbi sai, hakati polaroid-pilte pildistama (Jaapanis öeldakse nende kohta cheki). Paraku ei olnud minu omad kõige õnnestunumad... kõige hullem – mu lemmiku, Omi nägu on poolenisti mu pea/kübara varjus. Üleüldse, kahe aasta tagune cheki exist†trace’iga oli palju parem, sest see oli suures plaanis, aga selline täispikkuses terve bändiga pilt on nii hirmus pisike... cheki ise on mõõtmetelt tavapildist umbes 4 korda väiksem, nii et kaugelt pildistades pole nägusid peaaegu üldse näha :( Aga noh... eks ta ole rohkem nagu mälestuseks. Pärast pildistamist oli aeg lühikeseks akushukai’ks ehk kätlemiseks. Seda ma natuke kartsin, sest mul polnud absoluutselt olnud aega mõelda, mida ma Omile ütlen. Ja arvestades kui kidakeelne Omi ise on, kartsin, et kui mina midagi ei ütle, siis me lihtsalt seisame piinlikus vaikuses. Õnneks oli mu hirm asjatu – Omi võib küll olla super häbelik suure publiku ees rääkides, aga fännidega näost näkku suhtleb ta täiesti loomulikult. Ma jõudsin vaevalt ohisashiburi! öelda, kui Omi ütles, et tal on väga hea meel mind jälle näha (ja mulle tundus, et ta mõtles seda täitsa siiralt). Samuti tahtis ta teada, kas ma nüüd pikemaks Jaapanisse jään – ma isegi ei mäleta, mis ma talle vastasin või mida me veel rääkisime, aga mul on ähmane tunne, et meie vestlus oli päris normaalne :) Leidsin ka ühe uue sõbra exist†trace’i fännide perest, nii et igati edukas üritus (üldse mul on nii hea meel, et exist†trace’i fännid mind nii hästi vastu on võtnud – paljude teiste Visual-kei bändide fännide kohta ma sama öelda ei saa...)

Ma tean, et olen seda videot siin blogis juba jaganud, aga see on nii hea, et tasub uuesti jagada ja vaadata. Niisiis, minu naiste kõige värskem muusikavideo. 

Aprill 2016 (mul on nii kahju, et ma Omi ära varjasin... aga võib-olla peitis ta ennast meelega mu selja taha?)

Juuni 2014 (fotostuudios tehtud koopia polaroid-fotost, aga eksole, poolest kehast foto näeb palju parem välja?)

Nii kui exist†trace’i üritus lõppes, läks mul jälle kiireks. Tundub uskumatu, aga samale päevale oli langenud ka mu teise lemmikbändi, D, laiv! See tundub seda uskumatum, et mu talvise reisi ajal juhtus täpselt sama asi – ka siis jooksin exist†trace’i ürituselt otse D laivile, kuhu ma jõudsin täpselt 5 minutit enne väravate avamist. Kui aga talvel toimusid D ja exist†trace’i üritused samas linnaosas, teineteisest paariminutise jalutuskäigu kaugusel, siis seekord tuli mul päris äärelinna sõita, sest seekordne laiv toimus Sanrio Purolandis. Just-just, mu lemmikrokkbänd korraldas laivi Hello Kitty teemapargis! Sellise harukordse üritusega kaasnes muidugi ka hunnik tarbetut collaboration merch’i (hellõukitistatud D bändiliikmed T-särkidel, võtmehoidjatel, käterätikutel, ee... kindlasti millelgi veel, aga kuna ma ise midagi ei ostnud, siis ma ei tea). Hello Kitty maskotid astusid koos bändiga ka laval üles (see oli päris nunnu, kuidas Asagi neid maskotte musitas). Mul oli fännklubi pilet, nii et sain lavale päris lähedale (arvestades, et saal oli väga suur, siis paar meetrit lavast pole paha). Kuna ma olin selleks ajaks reisist ja kõigest muust juba päris väsinud, siis ega mul sellest laivist väga mälestusi pole... aga mäletan seda, et Asagi oli väga-väga vinge! (nii vinge, et unustasin teisi bändiliikmeid üldse vaadatagi). Lisaks meeldivad mulle tohutult nende uued steampunk-stiilis kostüümid. Tõdesin uhkusega, et D on endiselt tippvormis (mida ma küll iseenda kohta öelda ei saanud – olin nii väsinud, et ühel hetkel unustasin furide tegemise täiesti, hoidsin lõdvalt D lippe käes ja vahtisin üksisilmi Asagit). Pärast laivi oli programmis ka chekide pildistamine koos bändiliikmete ja Hello Kitty maskotiga, aga sellest said osa võtta vaid need, kes olid ostnud vähemalt 13 000 jeeni (umbes 100 euro) eest nänni. Süda tilkus verd küll, aga nii hull fangirl ma siiski pole, et osta 100 euro eest Hello Kitty/D träna lihtsalt selleks, et istuda korraks Asagi kõrvale ja lasta see hetk üles pildistada. Nope, siin kavatsesin ma ennast talitseda. Sellegipoolest võisin päevaga enam kui rahul olla – mu esimene päev Jaapanis ja ma olin juba kohtunud oma kahe kõige lemmikuma bändiga, hoidnud Omi kätt ja vaadanud Asagi punasesse silma. Paremat tagasituleku kingitust poleks ma osanud tahtagi. 

Asagi koos oma uute "fännitaridega" ;)
Allikas: http://v-kei.jp/news/?newsId=3530

Steampunk-Asagi (muide, kaabu küljes on jänesekõrvad ja selja taga mantli küljes on sabatups ka - ühesõnaga, jänkutemaatika läheb edasi)

Järgmine päev algas see-eest väga asiselt. Eelmisel päeval sisse kolides olin saanud hunniku pabereid käsuga need ära täita ning linnavalitsusse viia (uue elukoha registreerimise ja terviskindlustuse paberid). Kui eelmise Jaapani-aasta alguses Higashi-Kurumes tegime kõiki neid bürokraatlikke toiminguid teiste välisüliõpilastega koos, pealegi veel Jaapani tudengite sõbralikul juhendamisel, siis nüüd olin täiesti üksi (tegelikult olen senimaani, sest terve nädalaga pole mul õnnestunud tuvastada mitte kedagi siit ühikast, kes minuga samas osakonnas uurimistööd teeks – ühesõnaga, kursakaaslasi kui selliseid mul pole). Sain oma asjad üllatavalt ladusalt korda (ma vähemalt eeldan, et kõik sai korda...) – kuna olin üksinda, siis mitu korda kiiremini, kui tookord kaks aastat tagasi kambakesi linnavalitsust külastades. Kuna linnavalitsuses läks üle ootuste kiiremini, otsustasin ka paaris plaadipoes ära käia. Shibuya Tower Recordsist ostsin exist†trace’i uue plaadi, millega sain ka pileti nende in-store event’ile (see toimub küll alles millalgi aprilli lõpupoole). Tower Recordsist sõitsin edasi Shinjukusse, et sealtki ühest muusikapoest seesama exist†trace’i plaat osta (eks ikka in-store event’i pileti pärast).

Aga kui ma juba Shinjukus olin, otsustasin enne veel ühest teisest plaadipoest korraks läbi hüpata. Nimelt pidi samal päeval ühes plaadipoes toimuma in-store event Asagi sooloplaadi puhul (just nii, Asagi annab sooloplaadi välja). Kuna ürituseni olid jäänud vaid mõned tunnid, olin üsna kindel, et in-store event’i piletit ma enam ei saa, aga ega mul polnudki plaanis sellel üritusel osaleda. Olin otsustanud olla meelekindel ja mitte lasta Asagil ennast rahast lagedaks teha (pealegi ei hooli ma temast üldse). Niisiis ei kavatsenud ma midagi osta, mõtlesin lihtsalt korraks vaatama minna, kuidas Asagil sooloplaatide müük edeneb, pealegi polnud ma varem Shinjuku Little Hearts’is käinud – see osutus hästi pisikeseks Visual-kei plaadipoeks Shinjuku ALTAs, kohe nii pisikeseks, et mul oli raske ette kujutada, kuidas seal mahub in-store’i korraldama. Arvasingi, et mul on ehk valed andmed – kas tõesti saab siin toimuda fännide kohtumine Asagiga?! Kui müüja käest seda küsisin, teatas ta aga naeratades, et tuleb küll täna Asagi neile poodi ning et pileteid on ka veel. Neetud küll. Alistusin oma saatusele ja broneerisin need va plaadid ära, millega olin lunastanud ka in-store event’i pileti (nii nagu D, annab ka Asagi oma plaadist välja neli erinevat versiooni – ostad kaks, saad pileti üritusele). Tolle päeva in-store’il pidi poodi ilmuma Valge Asagi. Tal on selle sooloalbumi raames kolm erinevat kostüümi ehk karakterit – must, valge ja hall. Vot sellised:

Väike pooleteiseminutiline "treiler" on ka juba üleval (ma olen seda juba umbes sada korda vaadanud): 

 
Mu lemmik on loomulikult must ja ma isegi natuke kartsin näha Asagit blondi parukaga ja üleni valges, aga ta kandis selle koosluse üllatavalt hästi välja! Asagiga tehtud cheki ei saanud aga kõige parem, sest ma kandsin täiesti valesid riideid – mitte ainult, et ma polnud valges, aga ma kandsin pintsakut, mis tegi mind pildi peal kohutavalt paksuks D: Aga tegelikult oli mul ikkagi hea meel teda näha, isegi kui tema mind ei mäleta (ma ei saa kunagi aru, kas ta teab, kes ma olen või mitte) ja lõppkokkuvõttes ma ei kahetse, et sellel üritusel käisin. Samuti kohtusin seal mitme vana sõbraga (muide, ka ühe vaenlasega). 

D fangirlist sõbranna Kyokaga.

Valge Asagi ja Must Liisi

Natuke akadeemilist juttu ka. Natukene, sest esimesel nädalal polegi ülikoolis nagu väga midagi toimunud. Nagu ma ütlesin, pole ma isegi kohtunud teiste oma osakonnas õppima asuvate research studentitega (ei tahaks nagu uskuda, et ma ainuke olen). Ma ei tea veel isegi seda, millal mul õppetöö ametlikult algab... Paari päeva pärast on aga jaapani keele tasemetest, mis otsustab, millise raskusastmega keelerühma ma pääsen (rangelt võttes peaksin praegu selleks testiks õppima, mitte blogi kirjutama...). Päev pärast seda on orientatsioon research studentitele (loodetavasti seal kohtan siis oma „kursakaaslasi“ ka). Senimaani on aga olnud lihtsalt bürokraatlikud värgid, nagu e-konto avamine ülikooli infosüsteemide kasutamiseks, kõikvõimalikele paberitele allakirjutamised, pangakonto avamine (mul õnnestus oma kahe aasta taguse kontoga edasi lasta). Üliõpilaspileti sain ka! See on kiibiga ja puha – kuuldavasti saan sellega Todais avada uksi, mis on mõeldud vaid meie osakonna üliõpilastele. Aga enamik vist ei tea üldse, mis osakonnas ma õpin/uurimistööd teen? Ausalt öeldes, ega ma isegi täpselt ei tea :D See on üsna uus uurimisasutus/graduate school (=magistriprogramm?) sellise ähmaselt peene nimetusega nagu Graduate School of Interdisciplinary Information Studies (keda huvitab, võib inglise keeles lähemalt lugeda siit või siit). Nimetusest ei maksa ennast eksitada lasta – ei, ma ei ole informaatika peale üle läinud, tegelikult kuulub mu uurimistöö hoopis soouuringute valdkonda (täpsemalt kirjutan mõni teine kord). Aga sattusin ma sellisesse omapärasesse akadeemilisse osakonda sellepärast, et leidsin sealt professori, kes uurib täpselt selliseid asju, mida mina uurida tahan (tal on igasuguseid soouuringutega seonduvaid huvitavaid uurimisteemasid, mh näiteks õudusfilmid feministlikust perspektiivist). Selliste akadeemiliste huvidega professorit polnud Jaapanist üldse lihtne leida, sest miskipärast kipuvad Jaapani soouurimuslikud teemad olema väga praktilise iseloomuga, a’la palgalõhe või naiste diskrimineerimine töökohal (mille vastu minul aga üldse huvi pole, sorry naised!). Nii et ilmselt pole kokkusattumus, et see professor on hoopis ameeriklane (ta on meie osakonnas vist ainuke välismaalasest õppejõud). Olen temaga korra kohtunud ka – väga sõbralik ja tore inimene tundub! Ülikool ise on ka senimaani väga positiivse mulje jätnud, ülikooli kampus on aga lihtsalt wow! See nõuab fotograafilist tõendusmaterjali, mida mul hetkel pole, aga niipalju võin öelda, et sellise ülikooli kampuses ringiliikumine on puhas esteetiline nauding. (Võtan ühe photoshooti ette, kui kolmapäeval jaapani keele testi tegema lähen.)

Aga täna oli mul masetsemise ja enesehaletsemise päev (õigus küll, eile oli ka...). Veel aasta tagasi, kui mu elu ainsaks mõtteks oli saada tagasi Jaapanisse, poleks ma arvanud, et selline asi on võimalik – olla Jaapanis ja olla masenduses, sest... Jaapan! Aga mina olen sellega ometi hakkama saanud. Võib-olla just sellepärast, et ma poolteist aastat ainult Jaapanisse naasmise nimel olen elanud, on teatud pettumus paratamatu, sest fantaasiates on ikka kõik idealiseeritud. Täna raputas mind mu Jaapani-unelmatest lahti kõige lihtlabasem rahaprobleem („Neetud raha. Alati peab ta põrguline su tuju ära rikkuma“). Olles nädal aega siin elanud, on saanud enam kui selgeks, et pean kindlasti mingi lisatuluallika leidma – vaatamata sellele, et saan stipendiumi, mis on mitu korda suurem kui mu viimane kuupalk Eestis... Aga kõik on suhteline – see, millega Eestis elas mitu kuud ära, saab Tokyos juba paari nädalaga otsa. Pool stipendiumist läheb üürile, arvestatav osa ka igapäevasele transpordile, sest ülikooli tuleb päris kaugele sõita ja minule soodustust ei anta, kuna ma olen research student ehk rohkem nagu külaline ülikoolis, mitte päris õige tudeng (nagu mul sellepärast sõidule vähem kuluks, eksole!). Kätte jääb sellest stipendiumist ikka kuradi vähe. See on täpselt selline stipendium, mis laseb üüri ära maksta, sõita kooli ja kodu vahet... ja kiirnuudlidieeti pidada. Ma muidugi ei tohiks viriseda, sest ega ma siia lõbureisile ei tulnud – ma peaksingi istuma oma toas ja õppima, õppima, õppima (võib-olla on see stipendium meelega selline natuke kesine, et hoida välismaa tudengeid suurlinna ahvatluste lõksu langemast).

Konkreetselt nukrutsesin täna sellepärast, et olin sunnitud rahalistel põhjustel loobuma exist†trace’i laividest Osakas ja Nagoyas. Mitte et kontserdipiletid ise oleksid kallid, aga Jaapani-sisene transport on kallis. Tundub uskumatu, et riigisiseselt ühest linnast teise reisimine võib maksta mitusada eurot, aga nii see on. Ja ometi kõik teised fännid, keda ma tean, reisivad oma lemmikbändi pärast mitu korda kuus Tokyo-Osaka või Tokyo-Nagoya vahet. Täiesti ulme – kust nad selle raha võtavad?! Nende kuusissetulek on kindlasti kordades suurem kui mul. Isegi mu kümme aastat noorem D fännist sõbranna, kes alles paar nädalat tagasi lõpetas keskkooli ehk kellel puudub igasugune eriharidus, teenib oma värskel töökohal mitu korda rohkem kui mina mitmekordse kumlaudurina Eestis. Kurb on, et ma ei saa koos oma sõpradega käia meie ühiste lemmikbändide laividel... lihtsalt sellepärast, et mul polnud õnne sündida Jaapanis. Ja selliste masendusmõtetega läksin täna Shinjuku parki, lootuses veel mõningaid hiliseid õitsevaid kirsse näha. Nägingi... teatud määral. Paraku oli suurem osa kirsse ära õitsenud (mida oligi arvata) ja see vaatepilt masendas mind veel rohkem kui rahamure. Kuidagi sümboolne tundus ka – et see siis ongi minu Jaapani-unistusest järele jäänud... äraõitsenud kirsipuud ja tiigivees hulpivad kirsiõied. Taevas oli ka sobivalt pilves, mis veelgi rõhutas päeva masendusmeeleolu (tegelikult on suurem osa minu siinoleku ajast ilm pilves olnud – võtsin selle pimeduse ehk Eestist kaasa?). Sellele vaatamata oli park rahvast paksult täis (nagu võib ka piltide pealt näha). Pargi väravate taga aga seisis grupp noori vikerkaarevärviliste siltidega, millel oli kirjas „LGBT Free Hugs“. Võib-olla oleks mulle üks lesbikallistus ära kulunud? Aga see „tasuta“ osa muutis mind umbusklikuks – ma pole harjunud sellega, et Tokyos midagi tasuta saab. 

Lõpetuseks mõned kurvad kirsiõite pildid. Pildi peal polegi vist nii hirmus kurb, aga mäletades liigagi hästi kahe aasta tagust vägevat hanamit, kui ma mitu päeva järjest hommikust õhtuni täies õies kirsse nautisin... siis natuke nukker on küll. Ütleme nii, et sel aastal imetlesin kirsside asemel bände (bandomi). Tegelikult on bändid väga kirsiõite sarnased – nemadki õitsevad lühikest aega (täiesti kohutav kui paljud mulle tuttavad bändid on sel aastal laiali läinud – ja praegu on alles aprillikuu!).

Komaba-Todaimae jaama lähedal.

Shinjuku park (eksole kurb selline poolpaljas kirsipuu?)

Oleksin võinud seda pilti muidugi töödelda, et see rõõmsam välja näeks, aga tegelikult täpselt nii tinaselt hall taevas oligi.

Ma ei tea, miks nii pikk blogipostitus nüüd tuli. Mõnikord süüdistatakse mind grafomaanias, aga see on vale – tegelikult olen ma writer’s blocki all kannatav masohhist. Ausõna, edaspidi ma enam nii pikalt ei kirjuta.