Tudengielu ja fangirli-elu

Tean küll, et pidin nüüd võimalikult iga päev kas või paar lauset blogisse kirja panema, aga viimane nädal pole emotsionaalselt üldse lihtne olnud. Mitte et ma oleksin õppimisega hullult hõivatud, seda mitte – või ehk asi selles ongi? Olen juba täpselt kaks nädalat Jaapanis olnud, aga endiselt on kõik asjad veel lahtised, muuhulgas ei tea ma senimaani oma tunniplaani algaval (tegelikult ammu alanud) semestril. Eelmisel nädalal käisin ülikoolis jaapani keele testi tegemas – ühel päeval oli kirjalik test, teisel päeval vestlus/suuline eksam. Piinlik tunnistada, aga ma polnud selleks testiks üldse õppinud (olen viimased paar kuud lihtsalt nii hõivatud olnud). Vähe sellest – enne kirjalikku testi polnud ma ka suurt maganud (ei, ma ei teinud seda meelega, kannatasin kõige lihtlabasema unetuse all). Tänu Jaapani vägevatele energiajookidele (need Jaapani omad on hoopis teistsugused kui meil Eestis) suutsin selle testi siiski kuidagi ära teha. Tegelikult oli test üllatavalt lihtne – tunduvalt lihtsam kui need tasemetestid, mida ma kaks aastat tagasi oma eelmises Jaapani ülikoolis tegema pidin. Mitte et ma kõike oleksin osanud, aga... peaaegu. Kõrgtaseme ehk advanced leveli küsimusi selles küll polnud. Järgmise päeva suulisel eksamil selgus kurb tõde – neil polegi kõrgtaseme intensiivkursusi (intensiivkursusel toimuvad tunnid mitu korda nädalas, üldkursusel vaid kaks korda nädalas – loomulikult tahtsin ma intensiivkursust). Kõige raskem intensiivkursus, mis neil pakkuda on, on kõrgem kesktase (upper intermediate) ja nagu nad isegi ütlesid, see oleks mulle kardetavasti liiga igav (nii nad ütlesidki – chotto boring kamoshirenai). Aga kuna ma ikka väga tahtsin intensiivkursust võtta, siis nad mind keelama ka ei hakanud, lugesid mulle vaid sõnad peale, et ma liiga ülbeks ei läheks (hahahaha), kuna selle taseme rühmas saaks minust kindlasti üks klassi parimaid (huvitav, mis tunne see küll olla võiks... hmmm). Eks muidugi... natuke oli hea meel ka, aga praegu teeb see mulle rohkem muret kui heameelt, sest ma ei tulnud siia oma praeguse taseme hoidmiseks või selle eest heade hinnete saamiseks, vaid ikkagi kõrgema – kõige kõrgema! – taseme saavutamiseks. Aga paistab, et ülikooli keeletundide peale ma siin väga loota ei saa. Olen natuke pettunud ausalt öeldes – mu eelmises Jaapani ülikoolis oli küll keeletunde igale tasemele.

Samuti hakkan ma alles nüüd vaikselt taipama, mida tähendab olla research student ehk mitte olla ei bakalaureuse- ega magistriõppes, vaid teha ülikoolis uurimistööd. Näiteks ei saa ma registreeruda ühelegi kursusele – ma võin küll eriloaga käia loenguid kuulamas, aga ma ei saa selle eest ühtegi ainepunkti. Samuti ei rakendu mulle mingid üliõpilassoodustused, mh ühistranspordisoodustus ülikooli sõitmisel. Tähendab, Jaapani seaduste silmis pole "research student" üldsegi mitte "student", vaid rohkem nagu külaline ülikoolis (vähemalt nii mulle praegu tundub). Muidugi on mul võimalus ka "päris" tudengiks saada – kui ma tuleval aastal magistriõppesse kandideeriksin (seda nad vist tegelikult eeldavad ka research studentitelt, et me tahame nende juurde edasi õppima jääda, nii et research-periood on nagu mingi ettevalmistus "päris" õpinguteks). Hakkasin siis natuke uurima, et milliseid loenguid mu osakonnas üldse loetakse... (nagu ma ütlesin, valisin praeguse ülikooli koos graduate school'iga vaid oma professori pärast). Igatahes – kohe kuidagi ei kõnetanud need loengute pealkirjad/tutvustused mind. Siis tabas mind muidugi ahastus – kas ma olen täiesti valesse kohta sattunud?! Ometi tean ma, et selles graduate school'is on kaks doktoranti, kes uurivad täpselt sama teemat, millest mina kirjutasin oma bakalaureusetöö (Visual-kei subkultuur soouurimuslikust perspektiivist, aga sellest räägin teine kord... ja sellest, kuidas ma ühe neist doktorantidest ära pahandasin, muhahahaha). Aga kogu selle ebamäärase olukorra peale tabas mind paras ahastus – mida mult üldse oodatakse? (veel hullem – äkkki ei oodatagi mult midagi?!) Ja kas mu siinviibimisel/uurimistööl on üldse mingit mõtet? (kas akadeemilisel uurimistööl kui sellisel üleüldse mingit mõtet on...?!)

Õnneks päästis mind nende kahtluste küüsist nädalavahetus – tõeline pidu D fännidele, sest reedest pühapäevani oli iga päev mõni üritus! Nädalavahetuse avas pidulikult Mad Tea Party ehk D korraldatav laivide sari, kus ühel õhtul astub lavale viis kuni seitse bändi, kes kõik on kas D head sõbrad või kes kuuluvad Asagi plaadifirma (God Child Records) alla. Huvitava kokkusattumusena oli üheks tollel õhtul esinevaks artistiks ei keegi muu kui Asagi hea sõps Kamijo, keda ma paar blogipostitust tagasi üsna teravalt kritiseerisin (kuna tema talvine laiv oli üks mu elu halvimaid laive üldse). Võib-olla kritiseerisin teda natuke liigagi teravalt... ilmselt nimetasin teda nartsissistiks ja ütlesin, et laulda ta ka ei oska. Võtan pool sellest kriitikast tagasi – nartsissist on ta küll (selles kahtlust pole, haha), aga laulda ta siiski oskab... enam-vähem. Ja nüüd, kui teda lähedalt näha sain (olin lavast vaid paari meetri kaugusel, täpselt keskel teises reas), pean tunnistama, et teatud artistlikku karismat tal ka on. Asagi astus seekord lavale lausa kaks korda – ühe korra sooloartistina, teine kord D vokalistina. Kuna D vokalistina olen ma teda korduvalt näinud-kuulnud, sooloartistina aga mitte kunagi, siis oli soolo-Asagi võib-olla isegi huvitavam kui D-Asagi. Oma kolmest soolokostüümist kandis ta seekord oma valget nn inglikostüümi, samas olid teised kaks kostüümi ka laval (olidki lihtsalt kostüümid mingite postamentide otsas laval). Kui lavaesine kardin alla langes ja Asagi oma valges inglikostüümis keset lava seisis, siis läksid fangirlid muidugi "kyaaaaa" hulluks (mina mitte, hahh... või kui, siis ainult natukene). Aga Asagi esitus oli tõeliselt lummav – kuni viimase lauluni ei elanud fännid pealtnäha nagu väga kaasagi, sest kõik hoidsid ingel-Asagit vaadates hinge kinni. Muidugi oli ka D etteaste üle prahi, aga see sai nii ruttu läbi... kuna erinevaid artiste oli palju, siis polnud peaesineja lavaaeg palju pikem teiste bändide omast. Kokkuvõttes oli see õhtu väga väsitav, sest kuna ma olin praktiliselt esireas, pidin loomulikult kõikidele bändidele ühtemoodi entusiastlikult kaasa elama (noh, nagu viisakusest või nii). 

Ohh deem, mul oleks veel nii paljust kirjutada, aga – aega pole! Aga ega laupäeva-pühapäeva üritustest polegi ilmtingimata vaja kirjutada, kuna need olid nn pildilised üritused ehk polaroid-fotode pildistamised koos bändiliikmetega. Laupäeval oli kaks in-store event'i Asagi sooloalbumi puhul – üks neist varasel pärastlõunal Shibuya ZEAL LINK'is, teine õhtupoolikul Harajuku Like an Edison'is (mõlemad on pisikesed Visual-kei plaadipoed). Kahe ürituse vahel oli mitu tundi vahet – seda muidugi selleks, et Asagi saaks kostüüme, parukat ja meiki vahetada. Seekord üritasin ka mina oma riietust natuke Asagi omale vastavaks kohandada ja tõesti – pildid tulid tunduvalt paremad kui eelmine kord. Aga ikka väga raske valida, mida cheki-pildistamisele selga panna, sest need va polaroidid on väga salakavalad – nad moonutavad riiete värvi ja tekstuuri teinekord täiesti tundmatuseni (ükskord oli mul seljas must kostüüm, millega kandsin koos punast lipsu – cheki peal sulandus mu must riietus aga peaaegu täiesti tausta, mis tekitas veidra efekti, nagu oleks mul seljas vaid lips!). Kurosagiga ("must Asagi") oli photoshoot problemaatiline sellepärast, et Asagi kleit oli nii hiiglaslik, et kuidagi ei mahtunud normaalselt tema kõrvale seisma! (Visual-kei probleemid: fangirl ei mahu koos oma lemmikartistiga pildile, kuna mehe seelik võtab suurema osa pildist enda alla). Aga ei, ma olen päris rahul nende piltidega. 

Pühapäeval aga oli chekide pildistamine D uue live-DVD müükituleku puhul. See polnud mingi tavaline in-store event plaadipoes, vaid päris suuremahuline photoshoot ühes suuremat sorti kontsertsaalis. Ja sõltuvalt sellest, kui palju või millist tüüpi DVD-sid keegi ostis, oli võimalus lasta ennast pildistada kas koos terve bändiga või oma lemmikbändiliikmega. Või – nagu enamik fänne tegid – mõlemat. Kuna ma olin ostnud selle DVD mõlemad versioonid ka ühele sõbrale, kes ise üritusele tulla ei saanud, olin mina eriti hästi piletitega varustatud, nii et sain lasta ennast pildistada nii koos bändiga, kui ka kahe bändiliikmega – ühe pildi Asagiga, teise Hide-Zouga (Hide-Zou on D sõbralik kitarrrist ja natuke nagu bändi kloun ka :D). Kuna oli teada, et bänd tuleb sellele üritusele nn tsiviilriietes ehk mitte lavakostüümides, vaid oma igapäevariietes, murdsin tükk aega pead, mida selga panna. Lõpuks otsustasin, et kuna bänd tuleb üritusele "iseendana", siis teen seda minagi – niisiis läksin D fännide enamiku stiilist hälbides pikkades pükstes, oma kõige metalsemates tanksaabastes, surnupealuuga pusas ja nahktagis :D (D fännide enamik riietub nagu korralikud tüdrukud või nagu nunnud lolitad). Tundsin ennast iseendana üllatavalt hästi (pealegi ma arvan, et D liikmetele ei tee paha teada, et mitte kõik tüdrukud pole nunnud Imedemaa Alice'id, vaid mõned meist on ka Mad Maxi Furiosad). 

Asagi näeb siin nii nummi ja süütu välja, peaaegu nagu ta polekski fangirlide tunnetega manipuleeriv halastamatu kapitalist (ups, kas ma ütlesin seda?) 

Veel üks huvitav seik sellest nädalavahetusest. Kohtusin D fännidega Tšiilist. Kõigepealt aitasin neil reedesel laivil kontserdipiletit osta – nad olid esimest korda Jaapanis Visual-kei laivil ega teadnud, kuidas süsteem toimib, niisiis pöördusid nad abi saamiseks minu poole. Järgmisel päeval põrkasin nendega kokku vahetult peale esimese cheki pildistamist Asagiga. Üks neist tahtis ka väga in-store event'i piletit osta, aga kuna pileti soetamiseks oli vaja CD-plaat mitte osta, vaid broneerida (plaat ise tuleb müüki alles järgmisel nädalal), oli tal vaja Jaapani aadressit ja telefoninumbrit, mida tal turistina muidugi polnud. Läbirääkimist plaadipoe müüjaga raskendas muidugi ka keelebarjäär – Tšiili fännid rääkisid minimaalselt jaapani keelt, Jaapani müüja minimaalselt inglise keelt, lisaks oli in-store kohe-kohe lõppemas... ma pole vist kunagi õigemal hetkel ühegi poe uksest sisse astunud. Sain kohe aru, milles probleem – hüppasin kohe tõlgina vahele ja laenasin oma uutele sõpradele ka oma Jaapani aadressit ja telefoninumbrit. Tšiili fännid olid nii tänulikud! See oli huvitav kogemus – mu jaapani keele oskusest oli reaalselt kellelegi teisele peale mu enda kasu! See oli väga hea tunne, see oli kohe väga-väga hea tunne! Hei, võib-olla polegi mu siinolek ilmaasjata? Ka kolmandal päeval pääsesid needsamad Tšiili fännid D chekide pildistamisele tänu minule – üks neist oli laivilt küll DVD ostnud, aga kuna ta keelt ei oska, ei taibanud ta, et ta sai koos DVD-ga kaasa ka pileti üritusele. Teisele kinkisin ma ühe oma piletitest (nagu ma ütlesin, mul oli neid natuke varuga). Nad ei jõudnud mind ära tänada! (Hmm, mis hea tunne see on?)

Kuna ülikoolis on praegu kõik nii ärritavalt ebakindel, siis ma olen tegelikult tohutult tänulik, et mul on see fangirli-elu ka, muidu oleksin üksildusest ja tegevusetusest vist päris masendusse langenud. Jep, kleitides mehed – ometi midagi kindlat mu elus :D