Ärkasin hästi varakult, sest pidin kahele exist†trace'i bändiliikmele kingituste juurde kaardid kirjutama – vokalist Jyoule ja kitarrrist Omile, kellel olid vastavalt aprillis ja märtsis sünnipäevad. Ärkasin varakult üles küll, aga nagu ikka viimasel ajal – ei suutnud kuidagi üleval püsida ega keskenduda sellele, mida ma parasjagu teen. Lõpuks kirjutasin neid kahte lühikest kaarti praktiliselt pool päeva, kuni tuli aeg hakata ennast laivile säetama (prioriteedid, eksole – kirjutasin bändiliikmetele pool päeva õnnitluskaarte, samas kui endal on üle 50 lk keerulist jaapanikeelset teksti järgmiseks nädalaks lugeda). Ausalt öeldes ega ma väga sinna laivile minna ei tahtnud... mida lähemale laivile mineku aeg tuli, seda vastumeelsemaks see muutus. Olen viimased paar nädalat päris suure stressi all kannatanud, mida on ka mu välimusest näha. See, et ma olen kaalust alla võtnud, on muidugi rõõmustav (kui vaid riided mu kehakaalumuutustega kaasa tuleksid... mul pole varsti enam ühtegi paari pikki pükse, mis vöökohast ei lotendaks), aga muud stressinähud pole nii meeldivad – näiteks täna pesin küll vist pool pead juustest tühjaks (on see stress või toitainetepuudus või Jaapani vesi... aga juukseid langeb nagu sügisesi lehti). Lisaks üleüldine piinatud ilme ja närtsinud nahk. Iseenesest mõista ei tahtnud ma sellises konditsioonis oma lemmikkitarristi ette ilmuda. Samuti kartsin, et satun oma lemmikuga pärast nende esinemist kusagil live-house'i peal kokku ja siis ma ei tea, mida muud talle öelda kui "kyaaaaaa~!!!". (Hakkasin üldse mõtlema, et mis värk inimestel selle verbaalsusega on – kas peab alati sõnades oma mõtteid ja tundeid väljendama?! Kui palju lihtsam oleks, kui võiks oma lemmikartiste kohelda nagu näiteks... kassipoegasid! Võtaks sülle ja teeks pai noh! Inimsuhted on keerulised, kass-suhted on lihtsad.) Vaatamata mu vastumeelsusele sellele laivile minna, tuli laivile mineku aeg siiski kätte (ei ole aega, mis kätte ei jõuaks) – tuli kohe nii äkitselt, et ma avastasin, et olen hiljaks jäämas! (see on nii tüüpiline, vt ka exist†trace'i laiv 26. detsember @ Shibuya O-WEST) Ja kui ma juba ennegi toimisin düsfunktsionaalselt, siis nüüd saavutas mu düsfunktsionaalsus uue taseme – ma ei leidnud enam midagi oma korterist üles (olen paari nädalaga hämmastava seapesa suutnud tekitada, täitsa kodune tunne kohe!), pillasin muudkui asju maha, ei suutnud silmi meikida... lõpuks avastasin, et pean veel enne laivi Loftist läbi käima (see on pood, kus müüakse muuhulgas ägedaid kirjatarbeid), sest kingituste pakkimiseks oli veel üht-teist puudu. Hämmastav, et ilma midagi maha unustamata õnnestus mul lõpuks ka kontserdipaiga poole startida. Düsfunktsionaalsus saavutas järgmise haripunkti, kui Loftist oma ostudega väljudes ei leidnud ma kohta, kus kingitused ümber pakkida ja kingitustele nimesildid kirjutada... mis seal ikka, Jaapan on väga puhas maa. Istusin sinnasamasse poeesisele trepile maha ja laotasin kotisisu tee peale – käärid, teip, nimekleepsud, markerid... ümbrik 13 000 jeeniga. Higi voolas, käed värisesid, nägu õhetas.
Aga! lõpuks jõudsin täpselt kümme minutit enne oma lemmikbändi etteastet live-house'i. Nagu arvata oligi, kamandati mind esiritta Omi ette. Kõige mugavamalt ma ennast seal esireas exist†trace'i lavaletulekut oodates ei tundnud – olin liigagi teadlik oma kohutavast välimusest (ei tea, kas lava pealt näeb mu juustes juba kiilakaid laike ka?), pealegi ei teadnud ma ka uute laulude furisid (teate küll, need kindlad liigutused, millega bändile kaasa elatakse, sest ega Jaapani rokk-kontserdil pole ükskõik, kas sa vibutad rusikaid või headbangid või teed midagi kolmandat – kõigi fännide liigutused peavad olema kenasti sünkroonis). Aga ma unustasin kõik need kahtlused, kui exist†trace mu ette lavale ilmus. Kuna Shibuya Star Lounge on suhteliselt väike live-house, oli lava esimesele reale väga-väga lähedal. Olin ära unustanud kui lähedal! (tegelikult olen seal live-house'is varemgi käinud... kui mõtlema hakata, siis oli see esimene live-house, kus ma exist†trace'i esimesest reast nautida sain). Tunnistan ausalt üles – ma ei vaadanud niivõrd exist†trace'i, kui oma lemmikkitarristi Omit. Ta on lihtsalt vaimustav! Olin temast ennegi raskelt vaimustuses, aga nüüd olen lausa... *seosetud fangirli kilked* Mis mind eriliselt rõõmustas – ma olen Omi naeratused tagasi saanud! Õigus küll... ma ei kirjutanud sellest tookord oma blogis, aga mu talvisel exist†trace'i laivil oli tegelikult üks tõrvatilk meepotis – nimelt tundsin väga selgelt, et Omi väldib mu pilku. Ta naeratas kõikidele fännidele, aga mitte minule, ehkki ma olin otse tema nina all. Ja kui ma tabasingi ta pilgu, siis vaatas ta mind nii kurva, peaaegu et traagilise ilmega... see häiris mind tookord kohutavalt, sest kaks aastat tagasi, kui ma olin exist†trace'i laividel sage külaline, suhtlesime me alati pilkude ja naeratuste kaudu. Nagu ka täna :) (aga ma arvan, et saan nüüd ka aru, miks ta tookord talvel mu pilku vältis...) Need Omi naeratused! (kiskjapilgud ka!) Ja siis oli üks kitarrisoolo, kus ta astus peaaegu et publikusse (noh, toetas nagu ühe jala selle piirde peale) – Omi kitarrikael oli mu näost paari sentimeetri kaugusel... see on fanservice, ma ütlen!
Pärast exist†trace'i astus lavale veel kaks bändi, keda ma jäin küll kuulama, aga päriselt ei kuulnud... olin exist†trace'ist (= Omist) veel laksu all (Omi, kas sa tuleksid mulle kassiks?). Ülejäänud õhtu veetsin idioodi moodi naeratades, vahtides õndsalt tühjal pilgul lava, kus ma endiselt nägin vaid exist†trace'i (ehkki laval olid ammu teised bändid). Tegelikult suhtlesin teiste fännidega ka – leidsin endale mitu uut sõpra, kellega twitteris kontakte vahetasime (vahemärkuseks – õudselt ebamugav, et Jaapanis kasutatakse üldiselt mitte facebooki, vaid twitterit, sest minul on twitteri konto vaid nominaalne, samas kui reaalne action toimub facebookis). Olen seda varemgi öelnud, aga need exist†trace'i fännid ("Igu perekond") on nii kenad inimesed! Olen neile nii tänulik, et nad on mind oma perekonda vastu võtnud! (eriti veel praegu, kui ülikoolis ei kuulu ma praktiliselt mitte kusagile) Ka bändiliikmed on kenad inimesed! Väiksematel laividel (nn event-live'del, kus nad on vaid üks bänd mitmete õhtu jooksul ülesastuvate bändide seas) on mõned bändiliikmed alati ka müügiletis – täna olid seal kitarrist-vokalist miko ja trummar Mally. Käisin neilt T-särki ostmas ja kui müügileti juurest ära hakkasin tulema, kuulsin poole kõrvaga, kuidas Mally ütles "kawaii". Haha – mis, mina või? Omi jagas live-house'i uksel flaiereid. Normaalne fänn oleks kasutanud juhust, et oma lemmikbändiliikmega rääkima minna, aga mina ei ole normaalne fänn, haha. Niisiis passisin mitukümmend minutit live-house'is, et ma Omiga silmitsi ei peaks seisma (kammoon, ma olin niigi emotsionaalselt laastatud kogu sellest fanservice'ist). Kuna niisama oli imelik passida, tegin midagi, mida ma muidu mitte iial ei tee – hakkasin täiesti suvalise välismaalasega rääkima. Tegelikult ei olnud ta suvaline, vaid ta oli kogu laivi vältel pilte teinud, nii et mingi ametlik fotograaf. Muuhulgas ilmnes, et ta on endine D fänn! Ärgitasin teda siis uuesti D laivile tulema, vahetasime facebooki kontakte... mille käigus ilmnes, et meil on isegi üks ühine tuttav – ühe teise Tokyos elava eestlase kaudu! (maailm on ikka väike, isegi Tokyos)
Nii kaua, kui ma selle ameeriklannast fotograafiga lobisesin, oli ka Omi live-house'i ukselt kadunud, nii et ma julgesin lõpuks koju minna... Pärastpoole mu exist†trace'i fännist sõbranna küsis twitteris, kas ma sain Omiga uksel rääkida ja kui ma talle ütlesin, et ei saanud, siis ta lubas mind järgmise laivi ajal ise käekõrval Omi juurde vedada! Nii et paistab, et mul pole pääsu! Järgmine laiv on täpselt nädala pärast, in-store event aga juba ülehomme (või noh, kuupäeva järgi homme, sest kell on kolm öösel...) Homme on mul aga rangelt akadeemiline programm – pean läbi töötama 50 lk jaapanikeelset akadeemilist teksti. Tundub nagu võimatu missioon, aga mulle võimatud missioonid meeldivad, fakkjea! (muide, ka tänase exist†trace'i esinemise juhatas sisse "Mission Impossible" teemamuusika!)
p
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar