Tagasi Jaapanis vol. 3

Pean lüüasaamist tunnistama. Nagu näha, ei õnnestunudki mul enne aprillikuist Jaapanisse minekut oma talvise Jaapani reisi olulisemaid laive ära raporteerida. Mis seal ikka, nüüd ma seda ka enam tegema ei hakka, sest nüüd on juba uued laivid ja sündmused – katsun siis blogi puhtalt lehelt alustades pigem nendest uutest asjadest kirjutada. Aga tõesti, märtsi teine pool läks nii hullumeelselt kiireks, et mul polnud mahti blogi peale mõeldagi. Mäletan, kuidas ma enne detsembrikuist reisi öö otsa kohvrit pakkisin ja endale pühalikult tõotasin, et see on viimane kord, viimane kord! kui ma niimoodi viimasel minutil pakin ja et enne kevadist sõitu teen kõik ilmtingimata õigel ajal või veel varem ära, nii et ärasõidu hommikul oleksin värske ja reibas. Noh, see plaan kukkus küll haledalt läbi. Vähe sellest, et ma öö enne väljelendu ei maganud peaaegu silmatäitki, olin praktiliselt magamata ka kaks ööd enne seda. Ühesõnaga, peaaegu kolm ööpäeva magamata (ma imestan, et ma selle peale katki ei läinud). Loomulikult ei pakkinud ma nii kaua Jaapanisse sõiduks, põhiline aur läks Tallinna korterist väljakolimisele. Koristasin ja sorteerisin oma pisikeses katusekambris pea kolm nädalat. Hämmastav, kui palju asju võib nii pisikesse tuppa mahtuda! Üleüldse... miks mul nii palju asju on?! Lubasin endale, et edaspidi ostan vähem asju (selle asemel... käin rohkem laividel, haha!). Igatahes, kolida ei taha ma nüüd küll enam mitu aastat! Ja ma tõsiselt loodan, et ma sellest mitme nädala pikkusest koristamismaratonist püsivat ajukahjustust ei saanud (veel paar päeva tagasi käisin unes oma Tallinna korterit koristamas). Aga selle märtsikuise paanilise kolimise ja asjadeajamise unustaksin parema meelega ära ja üleüldse – nii pikalt pole mul enam aega seda blogi kirjutada, et võiksin endale selliseid pikki sissejuhatusi lubada (praegugi peaksin hoopis järgmise nädala jaapani keele placement testiks õppima... ups). Mõtlesin, et edaspidi hakkan kirjutama lühemalt, aga see-eest tihedamalt – kas või paar lauset või näiteks pilt ja pildiallkiri päevas. Tahan, et igast Jaapanis veedetud päevast jääks mingi märk maha, mille järgi hiljem seda meenutada. 

Nüüd aga väga lühidalt mu esimesest Jaapani-nädalast. Nagu öeldud, olin oma väljelennu päeval täiesti magamata. Nii ei olnudki ma väga kurb, et ei saanud lennukis aknaäärset kohta, sest nagunii oli mul plaanis terve tee (ca. 10 tundi Helsingist) magada. Enam-vähem see mul ka õnnestus, üles ärkasin vaid söögipausideks. Tegelikult oleksin esimese söögikorra peaaegu maha maganud – kui ühel hetkel ärkasin, koristati juba teiste reisijate kasutatud nõusid. Stjuardess ütles, et ta püüdis mind mitu korda äratada... Aga õnneks sain oma toidu siiski kätte. Seekord ei pirtsutanud ma lennuki lihatoidu peale nina, sest ma polnud Eestis korralikult hommikusöökigi söönud ja mu esimese päeva plaanid Jaapanis olid sellised, et pidin arvestama sellega, et pean päev läbi ilma söömata olema. Ühesõnaga, puhtalt strateegilistel kaalutlustel (mitte et mulle liha maitseks!) sundisin ennast seda tapetud kana sööma (õnneks olin piisavalt unine, et selle üle pikemalt mitte mõelda). Samamoodi närisin hiljem mingeid kahtlase välimusega vorstikesi, meenutades samal ajal kahjutundega Japan Airlines’i menüüd (nad pakkusid magustoiduks isegi Häagen-Dazsi jäätist!). Õigus küll, ma ei öelnud – sõitsin seekord Finnairiga. Nad on muidu täitsa nummid – eriti kui neil Jaapani stjuardessid ka pardal on – ainult et toit...

Narita lennujaamas maandusin 2. aprillil umbes üheksa paiku hommikul. Hoidsin kõiki pöidlaid, et lennujaamas läheksid asjad ilma tõrgeteta ja saaksin võimalikult kiiresti Tokyosse, sest kell kaks pidin juba üritusel olema. Õnneks läks kõik õnneks – ei pidanud kaua pagasit ootama ega selle sisu kellelegi ette näitama, ühe suure kohvri andsin üle oma lemmikkullerfirmale Kuroneko Yamatole (sest ilmselgelt kahe 23-kilose kohvriga ma mööda linna seigelda ei tahtnud), kõige lõpuks tegin veel ühe vahepeatuse postkontoris, et oma sim-kaart kätte saada (sest võõras kohas ma ilma gps-ita ei funktsioneeri). Ja kui ma tavaliselt valin kõigist variantidest kõige odavama, siis seekord surusin oma cheapo-instinktid alla ja võtsin pileti kõige kiiremale (muidugi ka kõige kallimale) rongile Tokyosse. Narita Expressiga polnudki ma varem sõitnud. Oli küll oma hinda väärt – kiire (umbes poole kiirem kui kõige odavam rong), mugav (pagasi sai panna pakiruumi, ise sai lõõgastuda pehmetel istmetel salongis) ja viis ilma ühegi ümberistumiseta otse Shibuyasse (see oli eriti tervitatav, kuna aitas mul kindlasti oma kümme minutit säästa, mul oli aga iga minut arvel). Kasutasin rongis ka juhust ja seadistasin oma sim-kaardi ära. Ma natuke muretsesin, kas see minu telefonis ikka töötab (Jaapani sim-kaart ja välismaa telefon ei saa alati kõige paremini läbi). Arvestasin 50/50 võimalusega, et ei tööta (mu telefoni mudel polnud selles nimekirjas, mis antud sim-kaardi rentija poolt heaks olid kiidetud), aga läks õnneks – natuke pusimist ja olingi internetti ühendatud! Olin endaga päris rahul – ma polnud veel Tokyossegi jõudnud, aga juba olid mul toimiv internet ja Jaapani telefoninumber. Tundsin oma tehnilise triumfi üle võidurõõmu.

Olin graafikus ja kõik kulges plaanipäraselt. Ühikasse sain ka ilma probleemideta. Keegi Jaapani tudeng võttis mind vastu, andis mulle mu toavõtmed üle ning tutvustas maja ja majareegleid (millalgi räägin oma uuest kodust siin blogis ka pikemalt). Kuulasin ta ingliskeelse jutu kannatlikult ära (ta oskas inglise keelt nii hästi, et ma ei raatsinud talle öelda, et mulle meeldiks jaapanikeelne etteaste hoopis rohkem), vaikselt hakkasin aga ärevaks muutuma, sest tegelikult oli mul juba päris kiire. Nii pea, kui olin oma sõbralikust giidist vabanenud, viskasin puhtad riided selga, tegin mingi rudimentaarse silmameigi (neetud, peale silmaoppi pole nii kaua ennast meikinud, et ei oskagi enam), pakkisin kingitused ja laivirekvisiidid (tegelikult küll ainult D lipud, sest valgustorud unustasin maha), nöörisin tanksaapad jalga – ja minek! Nüüd olin küll juba väga napilt graafikus. Õnneks on Shibuya vaid kahe peatuse ehk umbes kolme minuti rongisõidu kaugusel mu uuest kodust, nii et olukord oli veel enam-vähem kontrolli all. Aga paras närvide mäng oli see küll!

Jõudsin Shibuya ZEAL LINKi (Shibuya kõige tähtsam Visual-kei plaadipood) täpselt 15 minutit enne exist†trace’i in-store event’i algust. Teised fännid olid juba poes sees, aga minu sõbranna (seesama, kes mu talviselgi reisil mind aitas) ootas mind poe ukse taga. Rõõmustasime taaskohtumise ja selle üle, et mu hullumeelne plaan napilt et otse lennujaamast üritusele tulla oli õnnestunud (olin teda hoiatanud, et võib-olla ma siiski ei jõua õigeks ajaks). Veel parem – kuna üks fännidest ei saanud tulla, sain ma ühe pileti asemel kaks piletit (muidu poleks kahe piletiga midagi teha, aga kuna seekord oli programmis ka pildistamine, tähendas see võimalust teha kaks pilti). Nagu ikka, olid mu sõbrannal väga hea numbriga piletid, nii et taaskord sain nautida esirida! Täpselt Omi vastas! Omi oli mulle nii lähedal, et ma isegi ei tihanud ta poole vaadata. Huvitav oli ka seltskond, kellega koos ma esireas istusin – minust vasakul istusid kaks väikest poissi (võib-olla umbes 10-aastased või nii, küllap kellegi vanema fännitari lapsed), minust paremal aga vanemad meesterahvad. Ja nende vahel siis üks tanksaabastes välismaa tüdruk. Küll bänd võis sellisest veidrast seltskonnast üllatunud olla! In-store’i alguses rääkisid bändiliikmed lühidalt oma uuest albumist ja seejärel vastasid fännide küsimustele, mida trummar Mally paberilt ette luges. Mõned küsimused olid päris huvitavad ja naerda sai palju, aga ma kahtlustan, et need on huvitavad vaid fännidele, nii et ma ei hakka neid siinkohal edasi rääkima. Kui see nn talk’i osa läbi sai, hakati polaroid-pilte pildistama (Jaapanis öeldakse nende kohta cheki). Paraku ei olnud minu omad kõige õnnestunumad... kõige hullem – mu lemmiku, Omi nägu on poolenisti mu pea/kübara varjus. Üleüldse, kahe aasta tagune cheki exist†trace’iga oli palju parem, sest see oli suures plaanis, aga selline täispikkuses terve bändiga pilt on nii hirmus pisike... cheki ise on mõõtmetelt tavapildist umbes 4 korda väiksem, nii et kaugelt pildistades pole nägusid peaaegu üldse näha :( Aga noh... eks ta ole rohkem nagu mälestuseks. Pärast pildistamist oli aeg lühikeseks akushukai’ks ehk kätlemiseks. Seda ma natuke kartsin, sest mul polnud absoluutselt olnud aega mõelda, mida ma Omile ütlen. Ja arvestades kui kidakeelne Omi ise on, kartsin, et kui mina midagi ei ütle, siis me lihtsalt seisame piinlikus vaikuses. Õnneks oli mu hirm asjatu – Omi võib küll olla super häbelik suure publiku ees rääkides, aga fännidega näost näkku suhtleb ta täiesti loomulikult. Ma jõudsin vaevalt ohisashiburi! öelda, kui Omi ütles, et tal on väga hea meel mind jälle näha (ja mulle tundus, et ta mõtles seda täitsa siiralt). Samuti tahtis ta teada, kas ma nüüd pikemaks Jaapanisse jään – ma isegi ei mäleta, mis ma talle vastasin või mida me veel rääkisime, aga mul on ähmane tunne, et meie vestlus oli päris normaalne :) Leidsin ka ühe uue sõbra exist†trace’i fännide perest, nii et igati edukas üritus (üldse mul on nii hea meel, et exist†trace’i fännid mind nii hästi vastu on võtnud – paljude teiste Visual-kei bändide fännide kohta ma sama öelda ei saa...)

Ma tean, et olen seda videot siin blogis juba jaganud, aga see on nii hea, et tasub uuesti jagada ja vaadata. Niisiis, minu naiste kõige värskem muusikavideo. 

Aprill 2016 (mul on nii kahju, et ma Omi ära varjasin... aga võib-olla peitis ta ennast meelega mu selja taha?)

Juuni 2014 (fotostuudios tehtud koopia polaroid-fotost, aga eksole, poolest kehast foto näeb palju parem välja?)

Nii kui exist†trace’i üritus lõppes, läks mul jälle kiireks. Tundub uskumatu, aga samale päevale oli langenud ka mu teise lemmikbändi, D, laiv! See tundub seda uskumatum, et mu talvise reisi ajal juhtus täpselt sama asi – ka siis jooksin exist†trace’i ürituselt otse D laivile, kuhu ma jõudsin täpselt 5 minutit enne väravate avamist. Kui aga talvel toimusid D ja exist†trace’i üritused samas linnaosas, teineteisest paariminutise jalutuskäigu kaugusel, siis seekord tuli mul päris äärelinna sõita, sest seekordne laiv toimus Sanrio Purolandis. Just-just, mu lemmikrokkbänd korraldas laivi Hello Kitty teemapargis! Sellise harukordse üritusega kaasnes muidugi ka hunnik tarbetut collaboration merch’i (hellõukitistatud D bändiliikmed T-särkidel, võtmehoidjatel, käterätikutel, ee... kindlasti millelgi veel, aga kuna ma ise midagi ei ostnud, siis ma ei tea). Hello Kitty maskotid astusid koos bändiga ka laval üles (see oli päris nunnu, kuidas Asagi neid maskotte musitas). Mul oli fännklubi pilet, nii et sain lavale päris lähedale (arvestades, et saal oli väga suur, siis paar meetrit lavast pole paha). Kuna ma olin selleks ajaks reisist ja kõigest muust juba päris väsinud, siis ega mul sellest laivist väga mälestusi pole... aga mäletan seda, et Asagi oli väga-väga vinge! (nii vinge, et unustasin teisi bändiliikmeid üldse vaadatagi). Lisaks meeldivad mulle tohutult nende uued steampunk-stiilis kostüümid. Tõdesin uhkusega, et D on endiselt tippvormis (mida ma küll iseenda kohta öelda ei saanud – olin nii väsinud, et ühel hetkel unustasin furide tegemise täiesti, hoidsin lõdvalt D lippe käes ja vahtisin üksisilmi Asagit). Pärast laivi oli programmis ka chekide pildistamine koos bändiliikmete ja Hello Kitty maskotiga, aga sellest said osa võtta vaid need, kes olid ostnud vähemalt 13 000 jeeni (umbes 100 euro) eest nänni. Süda tilkus verd küll, aga nii hull fangirl ma siiski pole, et osta 100 euro eest Hello Kitty/D träna lihtsalt selleks, et istuda korraks Asagi kõrvale ja lasta see hetk üles pildistada. Nope, siin kavatsesin ma ennast talitseda. Sellegipoolest võisin päevaga enam kui rahul olla – mu esimene päev Jaapanis ja ma olin juba kohtunud oma kahe kõige lemmikuma bändiga, hoidnud Omi kätt ja vaadanud Asagi punasesse silma. Paremat tagasituleku kingitust poleks ma osanud tahtagi. 

Asagi koos oma uute "fännitaridega" ;)
Allikas: http://v-kei.jp/news/?newsId=3530

Steampunk-Asagi (muide, kaabu küljes on jänesekõrvad ja selja taga mantli küljes on sabatups ka - ühesõnaga, jänkutemaatika läheb edasi)

Järgmine päev algas see-eest väga asiselt. Eelmisel päeval sisse kolides olin saanud hunniku pabereid käsuga need ära täita ning linnavalitsusse viia (uue elukoha registreerimise ja terviskindlustuse paberid). Kui eelmise Jaapani-aasta alguses Higashi-Kurumes tegime kõiki neid bürokraatlikke toiminguid teiste välisüliõpilastega koos, pealegi veel Jaapani tudengite sõbralikul juhendamisel, siis nüüd olin täiesti üksi (tegelikult olen senimaani, sest terve nädalaga pole mul õnnestunud tuvastada mitte kedagi siit ühikast, kes minuga samas osakonnas uurimistööd teeks – ühesõnaga, kursakaaslasi kui selliseid mul pole). Sain oma asjad üllatavalt ladusalt korda (ma vähemalt eeldan, et kõik sai korda...) – kuna olin üksinda, siis mitu korda kiiremini, kui tookord kaks aastat tagasi kambakesi linnavalitsust külastades. Kuna linnavalitsuses läks üle ootuste kiiremini, otsustasin ka paaris plaadipoes ära käia. Shibuya Tower Recordsist ostsin exist†trace’i uue plaadi, millega sain ka pileti nende in-store event’ile (see toimub küll alles millalgi aprilli lõpupoole). Tower Recordsist sõitsin edasi Shinjukusse, et sealtki ühest muusikapoest seesama exist†trace’i plaat osta (eks ikka in-store event’i pileti pärast).

Aga kui ma juba Shinjukus olin, otsustasin enne veel ühest teisest plaadipoest korraks läbi hüpata. Nimelt pidi samal päeval ühes plaadipoes toimuma in-store event Asagi sooloplaadi puhul (just nii, Asagi annab sooloplaadi välja). Kuna ürituseni olid jäänud vaid mõned tunnid, olin üsna kindel, et in-store event’i piletit ma enam ei saa, aga ega mul polnudki plaanis sellel üritusel osaleda. Olin otsustanud olla meelekindel ja mitte lasta Asagil ennast rahast lagedaks teha (pealegi ei hooli ma temast üldse). Niisiis ei kavatsenud ma midagi osta, mõtlesin lihtsalt korraks vaatama minna, kuidas Asagil sooloplaatide müük edeneb, pealegi polnud ma varem Shinjuku Little Hearts’is käinud – see osutus hästi pisikeseks Visual-kei plaadipoeks Shinjuku ALTAs, kohe nii pisikeseks, et mul oli raske ette kujutada, kuidas seal mahub in-store’i korraldama. Arvasingi, et mul on ehk valed andmed – kas tõesti saab siin toimuda fännide kohtumine Asagiga?! Kui müüja käest seda küsisin, teatas ta aga naeratades, et tuleb küll täna Asagi neile poodi ning et pileteid on ka veel. Neetud küll. Alistusin oma saatusele ja broneerisin need va plaadid ära, millega olin lunastanud ka in-store event’i pileti (nii nagu D, annab ka Asagi oma plaadist välja neli erinevat versiooni – ostad kaks, saad pileti üritusele). Tolle päeva in-store’il pidi poodi ilmuma Valge Asagi. Tal on selle sooloalbumi raames kolm erinevat kostüümi ehk karakterit – must, valge ja hall. Vot sellised:

Väike pooleteiseminutiline "treiler" on ka juba üleval (ma olen seda juba umbes sada korda vaadanud): 

 
Mu lemmik on loomulikult must ja ma isegi natuke kartsin näha Asagit blondi parukaga ja üleni valges, aga ta kandis selle koosluse üllatavalt hästi välja! Asagiga tehtud cheki ei saanud aga kõige parem, sest ma kandsin täiesti valesid riideid – mitte ainult, et ma polnud valges, aga ma kandsin pintsakut, mis tegi mind pildi peal kohutavalt paksuks D: Aga tegelikult oli mul ikkagi hea meel teda näha, isegi kui tema mind ei mäleta (ma ei saa kunagi aru, kas ta teab, kes ma olen või mitte) ja lõppkokkuvõttes ma ei kahetse, et sellel üritusel käisin. Samuti kohtusin seal mitme vana sõbraga (muide, ka ühe vaenlasega). 

D fangirlist sõbranna Kyokaga.

Valge Asagi ja Must Liisi

Natuke akadeemilist juttu ka. Natukene, sest esimesel nädalal polegi ülikoolis nagu väga midagi toimunud. Nagu ma ütlesin, pole ma isegi kohtunud teiste oma osakonnas õppima asuvate research studentitega (ei tahaks nagu uskuda, et ma ainuke olen). Ma ei tea veel isegi seda, millal mul õppetöö ametlikult algab... Paari päeva pärast on aga jaapani keele tasemetest, mis otsustab, millise raskusastmega keelerühma ma pääsen (rangelt võttes peaksin praegu selleks testiks õppima, mitte blogi kirjutama...). Päev pärast seda on orientatsioon research studentitele (loodetavasti seal kohtan siis oma „kursakaaslasi“ ka). Senimaani on aga olnud lihtsalt bürokraatlikud värgid, nagu e-konto avamine ülikooli infosüsteemide kasutamiseks, kõikvõimalikele paberitele allakirjutamised, pangakonto avamine (mul õnnestus oma kahe aasta taguse kontoga edasi lasta). Üliõpilaspileti sain ka! See on kiibiga ja puha – kuuldavasti saan sellega Todais avada uksi, mis on mõeldud vaid meie osakonna üliõpilastele. Aga enamik vist ei tea üldse, mis osakonnas ma õpin/uurimistööd teen? Ausalt öeldes, ega ma isegi täpselt ei tea :D See on üsna uus uurimisasutus/graduate school (=magistriprogramm?) sellise ähmaselt peene nimetusega nagu Graduate School of Interdisciplinary Information Studies (keda huvitab, võib inglise keeles lähemalt lugeda siit või siit). Nimetusest ei maksa ennast eksitada lasta – ei, ma ei ole informaatika peale üle läinud, tegelikult kuulub mu uurimistöö hoopis soouuringute valdkonda (täpsemalt kirjutan mõni teine kord). Aga sattusin ma sellisesse omapärasesse akadeemilisse osakonda sellepärast, et leidsin sealt professori, kes uurib täpselt selliseid asju, mida mina uurida tahan (tal on igasuguseid soouuringutega seonduvaid huvitavaid uurimisteemasid, mh näiteks õudusfilmid feministlikust perspektiivist). Selliste akadeemiliste huvidega professorit polnud Jaapanist üldse lihtne leida, sest miskipärast kipuvad Jaapani soouurimuslikud teemad olema väga praktilise iseloomuga, a’la palgalõhe või naiste diskrimineerimine töökohal (mille vastu minul aga üldse huvi pole, sorry naised!). Nii et ilmselt pole kokkusattumus, et see professor on hoopis ameeriklane (ta on meie osakonnas vist ainuke välismaalasest õppejõud). Olen temaga korra kohtunud ka – väga sõbralik ja tore inimene tundub! Ülikool ise on ka senimaani väga positiivse mulje jätnud, ülikooli kampus on aga lihtsalt wow! See nõuab fotograafilist tõendusmaterjali, mida mul hetkel pole, aga niipalju võin öelda, et sellise ülikooli kampuses ringiliikumine on puhas esteetiline nauding. (Võtan ühe photoshooti ette, kui kolmapäeval jaapani keele testi tegema lähen.)

Aga täna oli mul masetsemise ja enesehaletsemise päev (õigus küll, eile oli ka...). Veel aasta tagasi, kui mu elu ainsaks mõtteks oli saada tagasi Jaapanisse, poleks ma arvanud, et selline asi on võimalik – olla Jaapanis ja olla masenduses, sest... Jaapan! Aga mina olen sellega ometi hakkama saanud. Võib-olla just sellepärast, et ma poolteist aastat ainult Jaapanisse naasmise nimel olen elanud, on teatud pettumus paratamatu, sest fantaasiates on ikka kõik idealiseeritud. Täna raputas mind mu Jaapani-unelmatest lahti kõige lihtlabasem rahaprobleem („Neetud raha. Alati peab ta põrguline su tuju ära rikkuma“). Olles nädal aega siin elanud, on saanud enam kui selgeks, et pean kindlasti mingi lisatuluallika leidma – vaatamata sellele, et saan stipendiumi, mis on mitu korda suurem kui mu viimane kuupalk Eestis... Aga kõik on suhteline – see, millega Eestis elas mitu kuud ära, saab Tokyos juba paari nädalaga otsa. Pool stipendiumist läheb üürile, arvestatav osa ka igapäevasele transpordile, sest ülikooli tuleb päris kaugele sõita ja minule soodustust ei anta, kuna ma olen research student ehk rohkem nagu külaline ülikoolis, mitte päris õige tudeng (nagu mul sellepärast sõidule vähem kuluks, eksole!). Kätte jääb sellest stipendiumist ikka kuradi vähe. See on täpselt selline stipendium, mis laseb üüri ära maksta, sõita kooli ja kodu vahet... ja kiirnuudlidieeti pidada. Ma muidugi ei tohiks viriseda, sest ega ma siia lõbureisile ei tulnud – ma peaksingi istuma oma toas ja õppima, õppima, õppima (võib-olla on see stipendium meelega selline natuke kesine, et hoida välismaa tudengeid suurlinna ahvatluste lõksu langemast).

Konkreetselt nukrutsesin täna sellepärast, et olin sunnitud rahalistel põhjustel loobuma exist†trace’i laividest Osakas ja Nagoyas. Mitte et kontserdipiletid ise oleksid kallid, aga Jaapani-sisene transport on kallis. Tundub uskumatu, et riigisiseselt ühest linnast teise reisimine võib maksta mitusada eurot, aga nii see on. Ja ometi kõik teised fännid, keda ma tean, reisivad oma lemmikbändi pärast mitu korda kuus Tokyo-Osaka või Tokyo-Nagoya vahet. Täiesti ulme – kust nad selle raha võtavad?! Nende kuusissetulek on kindlasti kordades suurem kui mul. Isegi mu kümme aastat noorem D fännist sõbranna, kes alles paar nädalat tagasi lõpetas keskkooli ehk kellel puudub igasugune eriharidus, teenib oma värskel töökohal mitu korda rohkem kui mina mitmekordse kumlaudurina Eestis. Kurb on, et ma ei saa koos oma sõpradega käia meie ühiste lemmikbändide laividel... lihtsalt sellepärast, et mul polnud õnne sündida Jaapanis. Ja selliste masendusmõtetega läksin täna Shinjuku parki, lootuses veel mõningaid hiliseid õitsevaid kirsse näha. Nägingi... teatud määral. Paraku oli suurem osa kirsse ära õitsenud (mida oligi arvata) ja see vaatepilt masendas mind veel rohkem kui rahamure. Kuidagi sümboolne tundus ka – et see siis ongi minu Jaapani-unistusest järele jäänud... äraõitsenud kirsipuud ja tiigivees hulpivad kirsiõied. Taevas oli ka sobivalt pilves, mis veelgi rõhutas päeva masendusmeeleolu (tegelikult on suurem osa minu siinoleku ajast ilm pilves olnud – võtsin selle pimeduse ehk Eestist kaasa?). Sellele vaatamata oli park rahvast paksult täis (nagu võib ka piltide pealt näha). Pargi väravate taga aga seisis grupp noori vikerkaarevärviliste siltidega, millel oli kirjas „LGBT Free Hugs“. Võib-olla oleks mulle üks lesbikallistus ära kulunud? Aga see „tasuta“ osa muutis mind umbusklikuks – ma pole harjunud sellega, et Tokyos midagi tasuta saab. 

Lõpetuseks mõned kurvad kirsiõite pildid. Pildi peal polegi vist nii hirmus kurb, aga mäletades liigagi hästi kahe aasta tagust vägevat hanamit, kui ma mitu päeva järjest hommikust õhtuni täies õies kirsse nautisin... siis natuke nukker on küll. Ütleme nii, et sel aastal imetlesin kirsside asemel bände (bandomi). Tegelikult on bändid väga kirsiõite sarnased – nemadki õitsevad lühikest aega (täiesti kohutav kui paljud mulle tuttavad bändid on sel aastal laiali läinud – ja praegu on alles aprillikuu!).

Komaba-Todaimae jaama lähedal.

Shinjuku park (eksole kurb selline poolpaljas kirsipuu?)

Oleksin võinud seda pilti muidugi töödelda, et see rõõmsam välja näeks, aga tegelikult täpselt nii tinaselt hall taevas oligi.

Ma ei tea, miks nii pikk blogipostitus nüüd tuli. Mõnikord süüdistatakse mind grafomaanias, aga see on vale – tegelikult olen ma writer’s blocki all kannatav masohhist. Ausõna, edaspidi ma enam nii pikalt ei kirjuta.