exist†trace'i live 26/12/2016 @ Shibuya O-WEST

Tegelikult olen senimaani ikka veel sissejuhatust kirjutanud, sest mu reisi põhiline eesmärk ei olnud mitte vaatamisväärsustega tutvuda ega ka mitte sõpradega kokku saada (ehkki ka need tegevused on toredad), vaid – laivid! Tõtt öelda... kui ma oma eelmist Jaapani-perioodi meenutan, tundub tagantjärele, et ka siis olid laivid mu Jaapanis viibimise peamiseks põhjuseks. Kuna lõpuks kirjutasin oma laivi-kogemustest ja lemmikbändidest Jaapanis väikese uurimistöö ja Eestis koguni ülikooli lõputöö, siis ega see väga liialdus vist polegi. Ilma igasuguse kahtluseta on mu Jaapani-aasta kõige eredemad mälestused seotud mu lemmikbändidega... kuna ma aga blogipidamisel väga laisk olen olnud, siis esialgu on need eredad mälestused vaid mu enda peas (võib-olla kunagi ikka blogis ka).

Aga! Ilma pikema sissejuhatuseta – 26. detsembril oli mu aasta kõige oodatum live-kontsert (ühtlasi mu aasta teine kontsert, haha, olen ikka kuival olnud küll), mu lemmikbänd exist†trace'i aastalõpu laiv Shibuya O-WEST'i-nimelises live-house'is (mulle vägagi nostalgiline kontserdipaik, muu hulgas seetõttu, et kui ma seal kaks aastat tagasi esimest korda käisin, siis oli see ühtlasi mu esimene kord sedasama exist†trace'i laivis näha). Tegelikult oligi see exist†trace'i laiv mu reisi kõige otsesemaks tõukeks. Kui ma poleks suvel suurest Jaapani-igatsusest põhjustatud meeltesegaduses selle kontserdi piletit ostnud... siis ilmselt oleksin ka oma reisiplaanidest loobunud (sest rahalises mõttes oli see reis ikka üks väga ebamõistlik ettevõtmine küll). Ahjaa, meile siin võib tunduda kummaline, aga Jaapanis ostetakse kontserdipiletid sageli pool aastat ette – tähendab, tõelised fännid (ehk need, kes tahavad maksimaalselt head = lavale lähedast kohta saada) ostavad kontserdipiletid pool aastat ette, ehkki tavapileti võib enamasti veel ka kontserdipäeval saada. Igatahes, kui exist†trace'i detsembrikuu laivi fännklubi piletite müük millalgi keset suve välja kuulutati, otsustasin (suht impulsi ajel), et ma lähen sellele laivile, maksku mis maksab (sest mul oli kõrini niisama ootamisest!). Kuidas või mis raha eest, ma veel ei teadnud, aga... uskusin, et kui kontserdipiletid ükskord ostetud, küll saab siis kuidagi ka lennukipiletid ostetud (naljakas küll, aga sai tõesti).   

Kurat, ikka veel sissejuhatus (ma ikka ei oska blogi kirjutada! vabandust selle laialivalguva nagu-torust-tuleb stiili pärast). Igatahes! Nüüd ma kavatsen lõpuks laivist ka kirjutada :D Arvestades seda, kui oodatud see exist†trace'i laiv minu jaoks oli, tundub muidugi irooniline, et öösel vastu 26. detsembrit ei maganud ma silmatäitki. Just nii, läksin aasta oodatuimale üritusele täiesti magamata peaga. Bloody brilliant küll. Aga jah, nagu ma eelmiseski postituses kirjutasin, veetsin terve öö kontserdiks valmistudes, täpsemalt fänni- ja muid kirju kirjutades. Hommikuks olid kirjad-kaardid küll valmis ja kingitused samuti komplekteeritud (põhiliselt eesti maiustused, mida mul pool kohvrit täis oli), aga magama jääda ma enam ei julgenud. Alles eelmine päev olin äratuskella kuulmata pea kaheksa tunni jagu sisse maganud, nii et ma lihtsalt ei võinud ennast enam usaldada. Parem minna kontserdile magamata peaga, kui magada sisse ja avastada, et polegi enam kusagile minna. Aga ega mul tukastamiseks nii väga aega polnudki. Kui oled magamata peaga, liigub aeg kuidagi teistmoodi... (või on asi selles, et magamata inimene liigub ise nagu aegluubis). Oligi aeg live-house'i poole teele asuda. Ei, tegelikult oleks seda tulnud vähemalt pool tundi tagasi teha! (kirusin ennast ja oma harjumust asju viimasel minutil teha). Teel live-house'i poole sain lõpuks mahti ka närvi minna. Taaskohtumine bändiga, keda ma polnud poolteist aastat näinud. Taaskohtumine kitarristiga, kellega mul poolteist aastat tagasi oli olnud maailma kõige täiuslikum hüvastijätt. Kõik need kirjad, mis ma sellele kitarristile pooleteise aasta jooksul saatnud olin... kiri, mis ma sellelt kitarristilt vastu sain. Ahh, mu vaesed närvid! Mõtlesin peaaegu kahjutundega ajale, kui ei tundnud veel ühtegi oma kaasfänni, polnud rääkinud ühegi bändiliikmega ning nautisin anonüümse kontserdikülastajana exist†trace'i muusikat. Muusika on lihtne, inimsuhted keerulised.

Lõpuks jõudsin väga-väga napilt õigeks ajaks live-house'i juurde (umbes 5 minutit enne uste avamist – küll mulle ikka meeldib oma närve proovile panna!). Sõbranna, kes mulle fännklubi pileti oli ostnud, võttis mind kohe oma tiiva alla, andis mulle mu pileti (mis oli väga hea numbriga – pilet numbriga 21 tähendas, et sain kahekümne esimesena kontserdisaali) ja suunas mind live-house'i ukse taha järjekorda, sest kohe-kohe hakatigi inimesi sisse laskma (hirmus mõelda, kui napilt ma ikka jõudsin!). Aga live-house'is sees oli hea tunne! Nagu ma ütlesin, see on üks mälestusi täis koht. Umbes-täpselt kaks aastat tagasi olin käinud siin mingil imelikul tüdrukute rokkbändide laivil, kus esimest korda ka exist†trace'iga kohtusin. Seekord sain oma piletiga umbes kolmandassse ritta, mis oli minu jaoks enam kui küll – lähemale poleks tihanud minnagi, sest... ma natuke kartsin oma kitarristiga silmitsi seista. Seda distantsi mul aga hoida ei lastud – nii pea, kui mu sõbranna kontserdisaali pääses, kamandas ta mind esiritta (üldiselt määrab kauguse lavast küll piletinumber ehk see mitmendana sa live-house'i pääsed, aga on ka fänne, kellele kehtivad natuke teised reeglid... nähtavasti on minu sõbranna fännide hierarhias väga kõrgel kohal, sest tema sõna maksis). Ma küll tõrkusin natuke, et mis nüüd mina... ma ei oska uute laulude furisidki (need on need kindlaksmääratud liigutused, millega Jaapani fännid V-kei laividel bändidele kaasa elavad). Aga muidugi ei võetud mu vastuväiteid kuulda... olin esireas, poole meetri kaugusel lavast... sellest kohast, kuhu õige pea pidi ilmuma Omi, maailma kõige vingem kitarrist. (Miks see kaasfännist sõbranna minu vastu küll nii lahke on, ma tõesti ei tea... ka tema on Omi fänn, kas ta ei peaks mitte armukade olema?)

Laivist endast ma väga kirjutada ei oskagi... see oli lihtsalt kirjeldamatu! (kardan, et muusikareporterit minust ei saa). Parimad laivid tegelikult ongi sellised – neid ei ole võimalik verbaalsete vahenditega kirjeldada. Ja üldse... rokk-kontserdid polegi mõeldud kirjeldamiseks, vaid ikka kuulamiseks-kogemiseks. Nii et ma parem ei ütle midagi, vaid viskan hoopis mõned videod. Nii palju võin öelda, et kuradi kiiresti sai see laiv läbi, ehkki tegelikult kestis see vähemalt poolteist tundi... võib-olla et koguni kaks tundi? Aga kuradi kiiresti sai läbi. Pärast laivi oli korraga väga õnnelik ja väga kurb tunne. Nagu pärast karbitäie šokolaadikommide lõpetamist :D

Aga nüüd mõned videod. Kõigepealt üks väga hea headbangimise pala, mis oli ühtlasi ka laivi avalooks (ehk esimene exist†trace'i lugu, mida ma üle pooleteise aasta laivis kuulsin). Olin selle valiku eest väga tänulik, sest nii ei pidanud ma Omile otsa vaatama.

Järgmine lugu oli samasugune metsik headbangimine (alles seal exist†trace'i laivil ennastunustavalt juukseid pildudes tundsin lõpuks, et olen päriselt tagasi Jaapanis... tagasi kodus) Aga blogger kiusab mind ega lase videot otse kleepida (ma ei tea, miks blogger mõndasid videoid youtube'ist üles ei leia, see on nii imelik ja ärritav). Videolink on siin: https://www.youtube.com/watch?v=Hdj7ik5ssxQ

Neil on tegelikult väga ilusaid ballaade ka. Üks mu lemmikuid on "unforgive you" (seda nad kahjuks tollel õhtul ei esitanud).

Samuti on nad eksperimenteerinud popmuusikaga. Nii mõnedki vanadest fännidest on neile sellist muusikalist "kõrvalehüpet" pahaks pannud, aga minule nende stiililine mitmekesisus meeldib (laividel on eriti tervitatav, kui saab vihaste metal-palade vahel natuke puhata ka). Metal/hard rock-lood lajatavad seda võimsamalt, kui neile eelneb näiteks selline poplauluke:

Jaapani laividel üldiselt pildistada ei lubata – mulle on see reegel ääretult sümpaatne, sest Eestis mind kogu aeg häirib see, kuidas inimesed ei oska rokk-kontserte (või mis tahes muud nähtust) vahetult nautida, vaid vaatavad kõiki üritusi läbi oma nutitelefoni kaamerasilma, unustades esinevale artistile isegi kaasa elada. Ühesõnaga, mul endal pole ühestki oma Jaapani laivist mitte ühtegi pilti, aga kuna tegemist oli suuremat sorti laiviga, siis oli kohal professionaalne fotograaf, kelle pilte võib näha siit ja siit.

Pärast laivi ei raatsinud sugugi live-house'i territooriumilt lahkuda. Kaasfännidega vesteldes selgus, et neil polnud plaaniski veel koju minna – kõige tulihingelisemad fännid olid otsustanud jääda live-house'i ukse taha bändi ootama, et bändiliikmetega hüvasti jätta ja neile kingitused üle anda (mina olin enda omad juba bändi meeskonnale edastanud). Olin sellisest kombest varemgi kuulnud (keda V-kei alane terminoloogia huvitab, siis sellist bändi ootamist live-house'i ukse taga nimetatakse demachi'ks), aga teadsin ka seda, et enamik Visual-kei bände on selle ära keelanud. Exist†trace aga mitte! Niisiis osalesin esimest korda elus sellisel bändi ootamisel (veel üks võimalus näha Omi-samat!). Bändi oodates tegime teiste fännidega koos pilti ka. Kuna tavaliselt olen ma kõigil rokk-kontsertidel käinud üksinda (olgu need siis Eestis, Jaapanis või mõnes kolmandas riigis), siis oli mul loomulikult väga hea meel selle sooja vastuvõtu üle, millega exist†trace'i fännid mind tervitasid. Muide, exist†trace kutsub oma fänne perekonnaks, täpsemalt "Igu perekonnaks" (Igu on lühend exist†trace'i nime jaapanikeelsest hääldusest) – minu meelest väga sobiv hüüdnimi, kuna mina ei ole veel kohanud bändi, kelle fännid oleksid üksteise vastu nii sõbralikud. Rääkimata sellest, et nad minusuguse välismaalase ka oma perekonda võtsid! Tõesti, muusika ühendab inimesi, ületades riigi- ja rahvusepiire. Välja arvatud muidugi juhul, kui mõni inimestest on armukade maniakk, kes peab bändi oma eraomandiks :D

Selliseid fänne on paraku ka exist†trace'i fänkonnas. Fänne, kes peavad ennast teistest paremaks, kes arvavad endal olevat rohkem õigust bändile/oma lemmikbändiliikmele kui teistel fännidel – veel enam kui need teised on mingid välismaalased! Üks selline tüüp on ka Igu perekonnas. Minu õnnetuseks: 1) me oleme mõlemad suured Omi fännid, 2) sarnaselt mu sõbrannaga paistab ta fänkonnas olevat kõrgel positsioonil. Ka mu sõbranna on Omi fänn, aga kui sõbranna näeb seda meie ühise huvina (sest muidu ta ei aitaks mul lava ette pääseda), siis see armukade tüüp näeb mind tüütu rivaalina (vähemalt nii mulle tundub ja mul on alust uskuda, et mu kõhutunne ei peta mind). Õnneks kohtab exist†trace'i fännide seas sellist ebameeldivat rivaalitsemist siiski suhteliselt harva (mainitud armukade tüüp on selgelt ekstreemne eksemplar, mitte mingi tüüpiline fänn). Küllap on see seotud sellega, et exist†trace on tüdrukute rokkbänd, kelle fännide seas on nii noori kui ka vanu, nii mehi kui ka naisi (üllatavalt võrdses proportsioonis), ühesõnaga väga erinevaid inimesi. Suured mehed üldiselt ei lähe väikeste tüdrukutega oma lemmikartistide pärast kaklema :D (vastupidi, mulle meenub, kuidas kaks aastat tagasi ühel exist†trace'i laivil keegi vanem meesterahvas loovutas mulle Omi medika, mida mul endal polnud õnnestunud kinni püüda)

Visual-kei meesbändide fänkonnad on hoopis teistsugused... reeglina koosnevad need peamiselt noortest naisfännidest, kellest suurel osal on lisaks huvile bändi muusika vastu ka romantiline huvi mõne konkreetse bändiliikme vastu. See muidugi ei tähenda, nagu oleksid meesartistide naisfännid kõik omavahel rivaalid, kelle vahel igasugune sõprus on välistatud – arvan, et enamik fänne annab endale siiski aru, et laval olevad artistid on "reaalsete" meestena neile kättesaamatud ning tunnevad ennekõike rõõmu ikkagi nende artistide loomingust. Sellegipoolest on ka armukadedate maniakkide osakaal märkimisväärne :D Ma isegi olen selliste armukadedate fännide pahameelt kogenud... enamasti küll teiste välismaa fännide, aga ka Jaapani fännide poolt (ehkki Jaapani fännid on oma hukkamõistu väljendamisel palju umbmäärasemad kui välismaalased, nii et teinekord ei saagi väga hästi aru, mida nad mõtlevad... et kas nad on vaenulikud või... ehk lihtsalt häbelikud?). Sageli tundub mulle, et Jaapani fännid panevad mulle pahaks seda, et välismaalasena torkan ma publiku seast rohkem silma kui teised, st Jaapani fännid (välismaalase paratamatu eelis bändiliikmete tähelepanu võitmisel, pole minu süü...). Välismaa fännid aga panevad mulle pahaks seda, et sagedase külalisena Jaapanis pääsen ma nende iidolitele lähemale kui enamik teisi Euroopa või Ameerika fänne, kellest suurem osa fännab vaid kaudselt, interneti vahendusel. Mul on facebookis päris palju selliseid kaasfännidest online-sõpru. Ühest jäin ilma, sest ta ei suutnud leppida sellega, et ma poseerisin oma facebooki profiilipildil koos tema lemmikartistiga. Nii ta mulle ütleski – et ta vihkab mind mu profiilipildi pärast. Ma muidugi mõtlesin, et ta teeb nalja, aga siis avastasin, et ta on mind oma sõbralistist eemaldanud. Väga konkreetne tüdruk :D (muidugi, eks ma ise võiksin ka hoiduda selliste piltide avalikustamisest, mis mulle suure tõenäosusega kaasfännide viha kaela tõmbavad, aga ei, meelega valan õli tulle, sest mis oleks elu ilma õukonnaintriigideta)

Aga aitab sellest kõrvalepõikest! (Ma tõesti loodan, et Visual-kei fännidest nüüd liiga negatiivset pilti ei maalinud, sest üldiselt on nad ikka head ja ilusad inimesed – mis sest, et vahepeal sekka mõni armukade maniakk satub.) Ma ei rääkinud, kuidas lõppes mu elu esimene demachi ehk bändi varitsemine live-house'i ukse taga. Tõtt öelda, ega suurt midagi rääkida polegi, sest see kukkus haledalt läbi. Kõigi fännide meelehärmiks õnnestus bändiliikmetel kusagilt tagaukse kaudu minema lipsata, nii et kui keegi neid ükskord märkas, siis olid nad juba autos sees ja hakkasid minema sõitma. Miko küll lehvitas fännidele eemalduva auto aknast, aga see polnud see... paratamatult oli kuidagi pettasaanud tunne. Eriti minul – see oli minu elu esimene demachi! Aga muidugi oli kõigil lüüasaanud tunne. Kuna olime pea tund aega väljas külma käes oodanud, tekkis kellelgi idee üheskoos kusagile jooma minna (eks see oli vist rohkem pettumuse kui külma leevendamiseks). Igatahes välismaalane võeti ka kaasa! Läksimegi siis umbes kahekümnekesi (mina ainsa välismaalasena seltskonnas) mingisse Jaapani stiilis kohta exist†trace'i aftekale. Kuna ma teist õhtut järjest viimasest rongist maha jääda ei tahtnud, siis ma kahjuks väga kauaks sinna istuma jääda ei saanud, aga tore oli ikkagi! Mind võeti väga hästi teiste fännide poolt vastu, kõik tahtsid minuga rääkida ja minuga sõbraks saada. Teatud eranditega muidugi... khm, üks teatud armukade tüüp ignoreeris mind täiesti (huvitav, kas ta millalgi minuga lepib ka või satume päris konflikti?). Vaatamata mõnele tõrvatilgale meepotis oli siiski üks ülimalt vinge õhtu (boonuseks veel see, et seekord õnnestus mul – väga napilt – viimasest rongist mitte maha jääda, hurraa! arvestades, et ma olin täiesti söömata, magamata, aga ploomiveini tarbinud, võib seda pidada saavutuseks, mille üle tasub uhkust tunda). 

Lõpetuseks mõned  "perekonnapildid" ka ;) 

Koos ilusate ja heade Jaapani fännidega :)

Suur "perekonnapilt" live-house'i juures (taustal on bändile suure laivi puhul kingituseks saadetud lillepostamendid - põhilisteks saatjateks on teised bändid, kellega exist†trace on koostööd teinud, aga üks postament on ka Jaapani fännklubilt, mille liiga minagi olen)

"Igu perekonna" aftekal. "19" on exist†trace'i numbriline lühend (numbrid 1 ja 9 häälduvad jaapani keeles nagu "igu"). Üks fänn meisterdas need ühekordsed kleeps-tätoveeringud, mida siis enne laivi kõigile soovijatele jagati. Jaapani fännid on ikka põhjalikud!

Ja päris lõpetuseks veel paar exist†trace'i lugu, sest head muusikat pole kunagi liiga palju. Kuulake, vaimustuge ja minge laivile!