n vaadet Fuji mäele

Sain eelmisele blogipostitusele üllatavalt palju tagasisidet. Aitäh! Nii hea on teada, et kodust ikka kaasa elatakse. Muidugi ei jää mul nüüd üle muud, kui seda blogi jätkata. Lubasin, et hakkan jõudumööda pilte üles riputama, nii et nüüd tuleb vähem juttu ja rohkem pilte. Ausalt öeldes polekski ma hetkel võimeline pikka juttu kirjutama, sest olen täna pea hommikust õhtuni laua taga istunud ja üritanud oma jaapanikeelset akadeemilist kirjandust lugeda. Tegelikult ei olegi asi nii hull, kui ma alguses kartsin, ehkki tempo on muidugi aeglane, sest pean lugedes pidevalt sõnastikku lappama (kuigi elektroonilist sõnastikku vist ei „lapata“?). Aga siiski pole tempo lootusetult aeglane, nii et oma põhilise allika peaksin vaheaja jooksul läbi töötatud saama küll. Ja nagu ma arvasingi – iseseisev lugemine ja uurimine on palju põnevam kui ükskõik milline eelmisel semestril võetud loeng. Muidugi on natuke vara rõõmustada, kuna jaapanikeelset kirjandust, mis ootab läbitöötamist, on veel lademetes, samuti pole mind senimaani tabanud jumalik inspiratsioon ja näidanud kätte kõige paremat meetodit mu mitte just kõige akadeemilisema teema käsitlemiseks. Aga mida ma tahtsingi öelda… et olen sellest jaapanikeelse kirjandusega jõukatsumisest nii väsinud, et täna pikka juttu ei tule (ja ometi suutsin ma seda mõtet hämmastavalt paljusõnaliselt väljendada).

Oh, juba mul ongi juhe koos ja ma ei mäleta enam, millest täna rääkida tahtsin… ahjaa, tahtsin riputada ühte postitusse üles pildid oma kahest mägireisist – novembrikuisest matkast Takao mäe otsa ja detsembrikuisest bussireisist Fuji mäe piirkonnas. Et miks Takao otsa ronisime, aga Fuji ümber niisama bussis tiirutasime? Noh, küllap vist sellepärast, et Takao mägi on vaid 599 meetrit kõrge ja kõigile jõukohane –Takao mäe puhul saabki rääkida vaid mägimatkast, mitte mägironimisest, sest selle tippu saab vabalt ilma igasuguse varustuseta lihtsalt jalutada. Fuji mägi on kordades kõrgem (3776 meetrit ja sellega ühtlasi Jaapani kõrgeim tipp) ja sellevõrra ka raskem ja teatud juhtudel ilmselt ka natuke ohtlik („natuke ohtlik“ tähendab, et aasta kohta ikka paar hukkunut tuleb). Ühesõnaga, tavalise kooliekskursiooniga Fuji otsa ei roni. Pealegi on Fuji mägironijatele avatud vaid suvel (juulis ja augustis, kui ma ei eksi). Niisiis, kui Takao saime kerge vaevaga „vallutatud“, siis Fujit saime vaid imetleda. Sellele vaatamata jättis Fuji mulle vist siiski sügavama mulje. Asi selles, et Fuji ei ole lihtsalt mägi, vaid võiks vist öelda – ikoon. Jaapani kõige-kõigem mägi, peaaegu et Jaapani enda sümbol. Küllap on kõik vähegi Jaapani kultuuriga kokku puutunud inimesed näinud mõnda Hokusai puulõike-tehnikas gravüüri sarjast „36 vaadet Fuji mäele“. Kõige tõenäolisemalt neid kahte:

Nii et võib vist öelda küll, et Fuji mägi pole mitte ainult looduslik, vaid ka kultuuriline vaatamisväärsus. Ja ilmselt on Fuji mäe siluett igale Jaapani-sõbrale väga eriline ja armas vaatepilt. Aga mis ma ikka lobisen (ütlesin ju, et olen verbaalselt väsinud). Parem lasen teil pilte vaadata. Need on küll tehtud liikuvast bussist ja mu suhteliselt kehva kaameraga, aga minu meelest on Fuji mägi isegi mu kehvadel amatöörfotodel ilus. Ahjaa, ütlesin küll, et tahtsin panna üles pilte mõlemast mägireisist, aga kuna paljud Takao mäe piltidest on veel mu kursaõe telefonis, siis ei hakka praegu enda pilte kah üles panema, vaid riputan need üles hiljem, kui kõik pildid kätte olen saanud (kui kursaõde Kyotost tagasi tuleb, hakkan teda ahistama). Fuji on tegelikult üksinda nii võimas, et võib-olla oleks lausa kohatu ta teise niivõrd palju pisema mäega ühte postitusse suruda.

Ja kui ma tavaliselt vaatan natuke viltu neile, kes reisil olles pidevalt fotosid klõpsutavad (sest teinekord lähevad sellised „fotograafid“ nii äärmusse, et nad oma silmadega justkui ei näekski midagi, vaid kogeksid kõike nagu kaamera vahendusel), siis seekord langesin ise sama pahe küüsi ja tegin Fuji mäest vähemalt 100 pilti (kõiki ma blogisse üles riputama muidugi ei hakka). Õigustan ennast sellega, et enamik pilte on tehtud bussiaknast ja bussis ei olnud suurt midagi, mida oleks pidanud ilmtingimata vahetult kogema. Aga oh, ma pole ikka veel piltideni jõudnud. Niisiis, pildid.

Ilmaga vedas hullupööra - oli selge ja Fuji mägi kogu ekskursiooni vältel selgelt näha (pilvise ilmaga võib juhtuda, et ei näe mitte midagi!)

Isegi argiste asjade taustal on Fuji mägi ilus.

Leia pildilt Fuji mägi ;)

Lahe muhk (ehkki ma kahtlustan, et "muhk" pole korrektne geograafiline termin, haha)

Isegi Fujita maastikku ei raatsinud pildistamata jätta.

Sildteed mägisel maastikul ja mets, mets, mets... 

Esimest korda elus nägin ka teeistandust (mis sest, et vaid bussiaknast)

Ei suutnud kiusatusele vastu panna. Tundus, et peab ikka iga nurga alt Fuji mäge pildistama. Vabandust, et dramaatilisemaid pilte pole. 

Ja siis vahepeal hüppasime läbi mandariiniistandusest, kus võisime poole tunni jooksul süüa otse põõsastelt nii palju mandariine, kui vähegi jaksasime. Täielik paradiis! Maitsvaimad mandariinid, mida ma elu sees söönud olen. Rääkimata sellest, et lihtsalt vägev oli detsembrikuus otse põõsalt värskeid vilju noppida.

Sume detsembri õhtupoolik mandariiniistanduse kohal

Enne kojusõitu peatusime aga ühes pühamus, kusjuures piinlik tunnistada, aga ma isegi ei tea, mis pühamu see oli... üldse olen senimaani hämmastavalt palju käinud templites ja pühamutes, ilma et mul oleks õrnematki aimu, kus ma parasjagu olen. Mis ma oskan enda õigustuseks öelda... Tihti lihtsalt veetakse kusagile kaasa ja ega keegi sealjuures vaevu seletama, et mis ja kus ja mille poolest see või teine pühamu või tempel eriline on. Ja siis ma olen lihtsalt nautinud templite-pühamute ilu nagu päikeseloojangut või mõnda muud loodusnähtust, vaevamata oma pead ajaloo, kultuuri või üleüldse asjade tähendusega. Aga peaks vist vaevama? Nojah, eks selle pühamu identifitseerimine jääb mulle kodutööks.

Minu isiklik lemmik: loojangukumane Fuji mägi