Nonii. Nüüd on küll
viimasest sissekandest kaua aega möödas. Peaaegu et kaks aastat. Vaatan, et
viimases sissekandes olen lubanud nädalavahetusel (millal iganes see ka polnud)
veel kirsiõite pilte lisada... (vabandan nende ees, kes pilte ootama jäid). Tegelikult
olen blogi kirjutamise pooleli jätnud just siis, kui kõige huvitavamad asjad
juhtuma hakkasid. Oma aasta kõige olulisemaid inimesi ja sündmusi pole ma blogis
mainidagi jõudnud... Nii et kokkuvõttes pean selle minu-aasta-Jaapanis blogiettevõtmise
läbikukkunuks tunnistama. Aga just sellepärast tahan uuesti proovida! Pealegi
pole mu aeg Jaapanis veel kaugeltki mitte läbi. Alguses oli plaan minna vaid
aastaks, aga nii kui see aastane stipendiumiperiood läbi sai, hakkasin tagasi
Eestis olles mõtlema selle peale, kuidas uuesti Jaapanisse saada. Pole liialdus
öelda, et viimased poolteist aastat on see üks küsimus olnud ei rohkemat ega
vähemat kui mu elumõte (üks väga obsessiiv-kompulsiivne mõte, mis mind kohati
päris hullumeelsuse piirile on tõuganud...). Aga
lõpuks ometi on mul tagasisõidupilet käes! Aprillis sõidan ma jälle tudengina
Tokyosse, aga seekord mitte üheks, vaid (vähemalt) kaheks aastaks! Tagasisõidupilet
juba taskus, aga ma pole veel eelmise korra piltegi ära sorteerinud... (mul on
koguni illusioon, et kirjutan oma eelmise korra Jaapani mälestused millalgi
siia blogisse, enne kui vanadusnõtrus need mult röövib, aga eks ole näha... kas
saan laiskusest võitu). Ja kui ma kevadel uuesti Jaapanisse lähen, katsun ka
seda blogi aktiivsemalt uuendada.
Aga enne seda on mul
üks uuem võlg likvideerida, sest tegelikult olen ma praegugi värskelt Jaapanist
tulnud ja rahvas ("rahvas" = üks sõbranna + ema) nõuab reisimuljeid.
See, miks ma otsustasin oma viimased (k.a. veel olematud) säästud kulutada
kolmenädalasele Tokyo-reisile, ehkki ma paari kuu pärast niigi Tokyosse
elama-õppima lähen, on üks omaette lugu (a fangirl's gotta do what a fangirl's
gotta do). Igatahes olin 24. detsembrist kuni 12. jaanuarini oma unistustemaal
Jaapanis. Pärast pooleteiseaastast eemalolekut ja piinavat Jaapani-igatsust oli
24. detsembri hommikul Narita lennujaamas ärkamine nagu maailma parim
jõulukingitus. Jah, nii ma seda planeerisin – tahtsin sel aastal jõuludeks ei
midagi vähemat ega rohkemat kui tervet Jaapanit! Aga nagu reisil ikka, ei lähe
kõik alati (või noh, peaaegu kunagi) päris 100% nii, nagu planeeritud. Näiteks ei
näinud mu plaanid ette, et ma lähen sellele reisile täiesti magamata, pakkides
kohvrit unesegase peaga veel paar tundi enne, kui pidin lennujaama poole
startima (ega seda, et kui stardin, siis mu püksid rebenevad, haha). (Üldse on
mul halb harjumus teha asju äärmuslikult viimasel minutil. Luban ennast 2016.
aastal parandada.) Ühesõnaga, reisi algus oli pehmelt öeldes konarlik, liiatigi
pakkisin viimase minuti paanikas täiesti valed riided endale kaasa – üle poole
kaasavõetud riietest ei kandnud ma kordagi, samas kui nii mõndagi mahajäänud
riideeset igatsesin kuni reisi lõpuni. Jalanõude valik oli ka täiega puusse –
võtsin kaasa oma kõige raskemad tanksaapad (need metallpannaldega aipid,
millega ma tavaliselt vaid metal-livedel käin) ja kõige kõrgema kontsaga saapad
(mis sest, et need on mulle natuke väikesed). Oleks võinud võtta kaasa ka oma
igapäevased tanksaapad – need, mis ei pigista ja mis sobivad kõikide mu
riietega, aga suurem osa mu kohvrist oli täidetud kommide ja muu suveniirse
kraamiga mu lemmikbändide liikmetele, nende bändide kaasfännidele ja teistele
sõpradele-tuttavatele. (Oma valet saapavalikut sain hiljem reisi jooksul veel
palju kordi kahetseda, kui iga õhtu valust hambaid kiristades linna pealt koju
komberdasin.)
Oli päris ime, et ma
lõpuks normaalselt lennujaama jõudsin (isegi passi ja raha kaasa võtsin!). Aga
omadega läbi olin ma küll. Omamoodi muidugi sümboolne, et ma nii magamata ja
viimasel minutil pakkides nii tähtsale reisile läksin, sest poolteist aastat
tagasi, kui ma Jaapanist tagasi Eestisse lendasin, oli täpselt sama lugu – ma polnud
öösel minutitki maganud, sest olin kuni hommikuni pakkinud (mulle tegelikult
sobibki nii paremini, sest tänu magamatusele olen piisavalt zombie, et lennujaamas
mitte nutma hakata, haha). Nii kauaoodatud reis, aga ma ei tundnud vähematki
rõõmu ega ootusärevust... (sest olin magamatusest lihtsalt nii tuim). Ainuke,
mida ma tõeliselt ootasin, oli ümberistumine Helsingis, et ma lõpuks ometi lennukis
magada saaksin! Lend Helsingist Naritasse kestab umbes kümme tundi. Kümme tundi
und! Millal ma viimati nii kaua magada sain...? Ja tõesti, need kümme tundi kasutasin
ma maksimaalselt ära – arvan, et jäin magama veel enne, kui lennuk õhkugi
jõudis tõusta. Nii et kui ma muidu üldiselt naudin lennukisõitu, siis seekord puuduvad
mul sellest erilised mälestused. Või siiski – toit! See oli erakordselt halb
(sõitsin muide Finnairiga). Esimesest toidukorrast loobusin täiesti, sest kui taimetoitlane
äratada üles küsimusega: "Chicken or pork?", siis ilmselgelt on
esimeseks reaktsiooniks kindel "ei!" mõlemale variandile. Alles pärastpoole taipasin, et küllap oleks
liha kõrval ka midagi taimset olnud, mida ma süüa oleksin saanud (tegelikult
olin väga näljane, sest polnud päev läbi mitte midagi söönud). Aga mind lihtsalt vihastas
(unesegase peaga on mind muidugi lihtne vihastada ka), millise
iseenesestmõistetavusega anti mulle valik kahe lihatoidu vahel. Teise
toidukorra võtsin küll vastu, aga ega seal suurt midagi süüa polnud... (milline
tohutu kontrast toidu kvaliteedi osas võrreldes Japan Airlines'iga, millega ma
tagasi sõitsin!).
Kui ma lõpuks Narita
lennujaamas maandusin, olin küll puhanud, aga näljane ja pahur – pahur aga mitte
sellepärast, et olin näljane, vaid et olin puhanud. Asi selles, et puhanud
peast hakkasid mulle meenuma kõik need vajalikud asjad, mida ma olin unustanud
kaasa pakkida! Kuidas ma olin fantaseerinud sellest hetkest, kui ma 24.
detsembri hommikul pärast pooleteiseaastast eemalolekut Jaapani pinda puudutan!
Milline ülev hetk! (sellele mõtleminegi tõi liigutuspisara silma XD) Ja kui see
hetk kätte jõudis, suutsin mõelda vaid ühest pluusist, mille oma Tallinna
korterisse voodi peale olin unustanud. Olin kuri enda peale, et pakkimise nii
viimasele minutile olin jätnud. Kuidas ma nüüd ilma selle pluusita oma reisi
nautida saan?! Veel hullem – selle pluusi pärast oli mu pühalik Jaapaniga
taaskohtumise hetk triviaalsetest mõtetest rikutud. Kuidagi ei tahtnud asjad
minu plaani järgi minna! Aga vähemasti nii palju läks plaanipäraselt, et kui
olin passi- ja muudest kontrollidest läbi, siis oma esimeseks eineks Jaapanis
ostsin lennujaama kioskist tuunikala-majoneesi onigirit (noh, see riisikook) ja
külma rohelist teed (onigiri polnud küll päris see mu lemmiksort, aga selleks
hetkeks olin juba leppinud, et reisil ei saagi kõik 100% plaanipäraselt minna).
Oma ööbimis- ja
peatuspaika jõudsin üllatavalt probleemideta. Üllatavalt ses mõttes, et mul
polnud tol hetkel veel GPS-i ega midagi, olid vaid sõbra juhtnöörid stiilis
selle-ja-selle poe juures pööra paremale, siis kõnni 5 min, kuni näed seda-ja-seda poodi. Noh, umbes midagi sellist. Mul tegelikult suhteliselt viimasel minutil plaanid
muutusid – alguses kavatsesin veeta kogu reisi ehk kolm nädalat ühes odavas
hostelis (sest ma olen cheapo), aga siis sattusin oma reisiplaanidest ühele oma
Jaapani sõbrale rääkima (õigemini küll tuttavale, sest tol hetkel olime vaid
ühe korra kohtunud) ja tuli välja, et tema lendab Euroopasse täpselt samal kuupäeval,
kui mina Jaapanisse! Ja kuna tal korter kaheks nädalaks vabaks pidi jääma,
pakkus ta mulle, et võib selle mulle sümboolse hinna eest oma reisiperioodiks
välja uurida. Nii et kuni 4. jaanuarini elasin päris ehtsas Jaapani kodus!
(sellist võimalust mul eelmisel korral polnudki) Pärast seda aga kolisin ümber hostelisse
(mis oli täiesti juhuslikult vaid 5 min rongisõidu kaugusel sõbra kodust). Kes
imestab, et miks sõber mind ometi reisi lõpuni enda juurde ei võtnud, siis – te
peaksite nägema kui väikesed võivad olla Jaapani korterid! Pigem ma imestasin,
et kuidas selline vaevalt tuttav inimene mind sedavõrd usaldab, et laseb mul
oma kodus mitu nädalat elada. Igatahes on mul hea meel, et ta mulle oma kodu
laenas! Ikka väga mugav oli oma korteris elada, võrreldes selle viimase
nädalaga, mis ma hostelis veetsin (mitu inimest ühes toas).
Kui see kellelegi
midagi ütlema peaks, siis see piirkond, kus ma kaks nädalat elasin, oli Higashi-Mukōjima Sumida-ku's, suhteliselt Skytree lähedal. Mulle seal kandis päris meeldis, ehkki
kesklinnast oli see natuke kaugel (rongiga u. 40 min Shibuyasse). Mu kodule
(tähendab, sõbra kodule) kõige lähemast, Hikifune rongijaamast polnud enamik mu
Jaapani sõpradest kuulnudki, sest see on lihtsalt nii ebaoluline pisike jaam
kusagil kolkas, kuhu enamikul pole kunagi asja olnud. See oli selline vaikne (Tokyo
kohta) ja natuke vanamoodne koht – suuri poode seal väga polnud, aga olid
sellised pisikesed poed tänava ääres. Tahtsin seda omapärast tänavapilti jäädvustada, aga kuna mul oli selleks tervelt kaks nädalat aega, siis lükkasin pildistamist edasi, kuni enam polnudki seda võimalust. Aga edasi lükkasin
seda pildistamist sellepärast, et... see oli lihtsalt nii ebaturistilik koht, et
ma tundsin, et rikun inimeste privaatsust suvaliselt pilte klõpsima hakates. Üldse
tundsin ennast seal palju rohkem välismaalasena kui oma eelmises Tokyo-kodus,
Higashi-Kurume's, kus (nagu ma nüüd aru saan) oli ebatavaliselt suur
välismaalaste kontsentratsioon – mitte ainult mu kaasvälisüliõpilased, aga
mingid võõrad välismaalased ka. Tolles vaikses Sumida linnakeses ei kohanud ma aga
kogu selle kahe nädala jooksul, mis ma seal elasin, mitte ühtegi teist
välismaalast. Mitte ühtegi! Samuti taipasin mingil hetkel, et see on pigem
vanainimeste piirkond – nii palju vanainimesi pole ma kusagil mujal Tokyo tänavapildis veel näinud! (see oli natuke masendav lausa) Kujutan
ette, missuguse võõrkehana minusugune tanksaabastes välismaalane seal paista
võis (loodan, et ühtegi Jaapani vanainimest kogemata ei traumeerinud). Aga pildid!
Unustasin pildistada, aga Google'i pildiotsing tuleb abiks. (Loodan, et fotode autorid ei pahanda, et nende loomingut "laenan").
Aga ma pole ikka veel
jõudnud kaugemale sellest, mida ma Narita lennujaamas sõin (sellises tempos
kirjutades on mu blogi jätkumine küll enam kui küsitav). Ah ei, sõbra korterisse
sain ka ennast ilusti sisse seatud. Ja kui Narita lennujaamas olin oma
ebaõnnestunud kohvripakkimisest (ehk sellest, et mu unistuste reis ei olnud
perfektne) veel üsna pahuras meeleolus, siis teel Naritast sõbra korterisse
hakkas see meelekibedus vaikselt üle minema. Lõppude lõpuks – ma olin Jaapanis!
Vaikselt hakkas see teadmine mulle kohale jõudma. Poolteist aastat olin Eestis
ennast nagu vangina tundnud, aga nüüd võisin minna, kuhu vaid tahtsin! Jaapan,
mis vahepeal oli muutunud mingiks abstraktseks fantaasiaks, oli järsku nii
reaalne ja käegakatsutav (selle tõestuseks ostsin endale veel ühe
tuunikala-majoneesi onigiri ja nattō-maki). Ilm oli ka ilus – sooja üle 10
kraadi, taevas täiesti selge ja suviselt sinine, päike paistis
(nii intensiivselt, et pidin lausa kahetsema, et päikeseprille kaasa ei võtnud). Tõesti,
sellistes tingimustes oli raske pikemalt mossitada.
Kuna see maha unustatud
lemmikpluus mind aga endiselt painas, siis otsustasin esimese käiguna sõita
Harajukusse, sest seal asub nii mu lemmikriidepood kui ka lemmikmuusikapood
(Closet Child, tervitused Annile, kes mulle seda kohta tutvustas). Üldse on Harajuku
minu jaoks üks kodusemaid kohti Tokyos – kodusemaid selles mõttes, et ma olen seal
palju käinud (mingil... põhjusel) ja tunnen seda kohta seetõttu suhteliselt hästi,
samas ei saa ma öelda, et ma ennast seal tingimata väga hästi tunneksin (natuke
liiga ülerahvastatud, kärarikas ja kommertslik on see Takeshita tänav
seal). Ometi tõmbab mind sinna kogu aeg tagasi! Nii et tundus väga loomulik ja
iseenesestmõistetav, et ma oma esimesel õhtul just Harajukusse sõitsin (vajadus
garderoobi täiendada oli tegelikult vaid ettekäändeks). Omamoodi veider tunne
oli tagasi olla – kõik oli liigagi samamoodi, nagu viimane kord. Isegi
klienditeenindajad mu lemmikpoodides olid täpselt samad! Ka seest olid poed
täpselt samasugused. Veidralt ebareaalne tunne oli. Unustasin peaaegu ära, et olin
vahepeal üldse Eestis tagasi olnud. Võib-olla olin seda vaid unes näinud? (Aga
oli see vast üks õudusunenägu!) Või vastupidi – ma olen endiselt Eestis ja näen
vaid und, et olen tagasi Jaapanis? See veider unenäoline tunne kummitas mind
veel vähemalt nädal aega, kui käisin oma vanades kohtades ja kõik tundus nii
tuttav, nagu oleksin seal alles eile olnud. Igatahes õnnestus mul oma
lemmikriidepoes sooritada edukas ost (asendasin mitu mahaunustatud riideeset palju vingematega), muusikapoes tegin ka ühe väikese sümboolse ostu (paar D tour pamphlet'i, mida mul kollektsioonis veel polnud). Kõik oli täpselt nagu poolteist aastat tagasi – ka siis oli mul
tavaks ravida oma kurvameelsust neis kahes poes kukrut kergendades. Kõik toimis
täpselt nagu vanasti! Oma traditsioonilise Harajuku-külastuse lõpetasin kreppi
süües. Olin natuke pettunud, et mu vana lemmikut enam menüüs polnud, aga see-eest
pakuti spetsiaalset jõulu-kreppi (täidiseks kiivi, maasikad, brownie). Õhtu
lõpetasin Omotesandō illuminatsiooni nautides (ehkki ma ei tea, kas eesti
keeles kasutatakse sellist sõna nagu "illuminatsioon"? Kahtlustan, et
ei kasutata, sest noh... meil pole midagi nii suurejoonelist, mis
illuminatsiooni nime vääriks).
Jõulu-krepp |
"Illuminatsioon" ühe kaubanduskeskuse katusel |
On selline tore pargi/oaasi moodi koht ühe kaubanduskeskuse katusel (OmotesandoTokyu Plaza), mis jõulude puhul ära "illumineeritud" oli. Päris jõulumeeleolu tuli kohe. |
Omotesando "illuminatsioon" |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar