久しぶり、皆！お待たせしました。Uskumatu, et viimasest sissekandest on möödas juba üle kolme nädala. Mõni ime, et mind viimasel ajal selle blogi pärast survestama on hakatud. Oli mul üldse vaja seda kirjutama hakata… Ei, tegelikult oli küll vaja – mulle endale. Ja ei maksa arvata, et olen need kolm nädalat nii ennastunustavalt lõbutsenud, et pole olnud aega eesti sõprade peale mõeldagi. Tegelikult avastan ennast pidevalt mõttelt, kuidas ühest või teisest asjast pärastpoole blogis kirjutada. Nii et mu peas on juba romaanipaksune blogi valmis, aga alati saab päev enne otsa, kui jõuan oma mõtteid kirja panema hakata. Nüüdki on tänane päev juba otsas, sest Jaapani aja järgi on praegu juba homme ja arvestades, mis juhtus täna hommikul, ei tohiks ma praegu üldse arvuti taga istuda, vaid peaksin juba ammu magama. Aga et facebookis sai hetk tagasi lubatud, et kirjutan kas või paar rida, siis ei saa enne magama minna, kui olen oma lubaduse täitnud.

Millest siis kirjutada? Juhtunud on selle kolme nädala jooksul nii mõndagi: olen kogenud oma elu esimest maavärinat (tagasihoidlik 3-magnituudine värinakesekene – paariks sekundiks oli lihtsalt tunne, nagu oleks kergelt õõtsuvale laevale sattunud), kohtunud oma juhendajaga ja nihverdanud oma uurimistöö pealkirja sisse mõiste „Visual-Kei“ (väga lihtsustatult öeldes on mu teemaks soolisus Jaapani rokkmuusikas), roninud esimest korda elus mäe otsa, söönud esimest korda elus takiyakit ja takoyakit (sarnasele kõlale vaatamata on need täiesti erinevad toidud, viskan pärastpoole erinevuse demonstreerimiseks mõned pildid kah üles) ja veel paljusid teisi Jaapani toite, hankinud endale riisikeetja (ja päästnud ennast seeläbi kiirnuudlimürgitusest), tellinud arutult palju jaapanikeelseid raamatuid ja ostnud pileteid J-rock kontsertidele… ja olnud puudutatud jaapanlase enesetapust (hommikune rong jäi hiljaks, kuna kusagil Seibu liinil oli keegi raudteele hüpanud – kusjuures sedasorti liiklusseisakud on Jaapanis sedavõrd tavalised, et nende kohta on lausa omaette termin: jinshin jiko ehk… hmm, ma ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida… otsetõlkes vist inimõnnetus ehk human accident inglise keeles). Lisasin loetelusse nii tumeda teema, et mul läks meelest ära, mida ma veel selle kolme nädala jooksul teinud olen. Ahjaa, kirjutanud oma blogisse pikima lause, mis ma senimaani kirjutanud olen.

Kõigest eelmainitust tahaks millalgi ka pikemalt kirjutada, aga praegu õpetaksin teile hoopiski natuke jaapani keelt. Olen juba nii unine, et ei suuda oma mõtteid korralikult lauseteks vormida, aga pole hullu, kuna tegelikult võtab mu viimaste nädalate Jaapani elu päris hästi kokku üksainuke sõna: 寝不足 (hääldus: nebusoku) ehk magamatus. Jep, ma olen sellega viimasel ajal päris palju tegelenud. Ja kui mõelda sellele, et homme... ptüi! see tähendab, täna, pean tõusma kell 6 ja praegu on kell juba 2 peal, siis võib vist öelda, et tegelen sellega praegugi. Nüüd kõik kindlasti kujutavad ette, kuidas ma iga päev usinalt hommikul vara kooli lähen ja sama usinalt hiliste öötundideni õpin, aga paraku… paraku on nii, et mu magamatuse peamiseks põhjuseks pole mitte rohke koolitöö, vaid pigem koolivälised tegevused, nii et ükskõik kui vähe mul koduseid töid ka poleks, ikka on kuidagi raske kõige muu kõrvalt nende jaoks aega leida. Väidetavalt magasid ka Napoleon, Margaret Thatcher, Michelangelo ja teiste seas ka Jaapani mangageenius Osamu Tezuka vaid neli tundi ööpäevas, aga lihtsureliku kurnab selline ööpäevarütm pikapeale siiski ära. Ja ühel hetkel järgneb nebusokule paratamatult 朝寝坊 (asaneboo) ehk hommikune sissemagamine. Nagu juhtus minuga muide täna hommikul (veel üks asjadest, mida ma selle kolme nädala jooksul Jaapanis esimest korda olen teinud). Kell oli mul helisama pandud kella kaheks (jah, öösel kella kaheks, sest mul oli veel mitme tunni jagu kodutööd teha, tahtsin vaid tunnikese tukastada), aga kui ma ärkasin, oli kell juba seitse! Kuidas mul õnnestus äratuskella mitte kuulda, ma ei tea, sest mu telefoni äratuskell on muidu vägagi järeleandmatu (khm, vihje eelmisele postitusele). Sain kohe aru, et midagi on valesti, mitte niivõrd selle järgi, et mu tuba oli hommikust päikesesära täis, vaid selle järgi, et tundsin ennast ebanormaalselt puhanuna. Muidugi – olin ühe tunni asemel maganud tervelt viis tundi! Milline luksus! :D Praegu tundub juba naljakas, aga terve tee kooli mõtlesin paaniliselt, mida teha selle ühe ainega, mille kodust tööd ma öösel teha ei jõudnud. Võin öelda, et stipendiumist ilmajäämine ega riigist väljasaatmine mind siiski veel ei ähvarda. Mis muidugi ei tähenda, et peaksin oma nebusoku harjumust jätkama. Kohe praegu panen tänaseks punkti. Et magada neli tundi. Just nagu Napoleon.