Tunniplaani järgi peaksid meil homme algama loengud ja olin selle kurva tõsiasjaga juba leppinud, kui postkasti kontrollisin ja sealt rõõmustava meili leidsin: Jaapani ilmajaama ennustuse kohaselt tabab meid homme taifuun ja kool jääb ära! Hurraa! Ma ei tea, kas taifuuni üle sobib niimoodi rõõmustada, aga mis seal salata, kuna see on mu elu esimene taifuun, siis olen ikka natuke elevil küll. Ja ülikooli poolt välja kuulutatud n-ö taifuunipüha muudab selle sündmuse lausa pidulikuks (huvitav, et Jaapanis kehtivad ilmastikust tingitud vabastused kõikidele vanuseastmetele, mitte nagu Eesti külmapüha, millele on lootust vaid kõige noorematel, gümnasistidel ja üliõpilastel aga mitte iialgi). Samuti annab üks ekstra vaba päev mulle võimaluse täna õhtul blogi kirjutada (muidu oleksin pidanud täitma selle õhtu ettevalmistustega esimeseks koolipäevaks).

Viimasel ajal on mulle peavalu hakanud valmistama selline lihtlabane teema nagu toitumine. Alguses polnud viga – käisin oma uute sõpradega palju väljas söömas ja esimesel nädalal sõin nagu kuninga kass. Muide, huvitaval kombel pole väljas söömine Jaapanis (isegi mitte Tokyo südalinnas) üldse nii hirmus kallis, kui maailma ühest kõige kallimast linnast oodata võiks (üldse olen selles Tokyo „kalli linna“ staatuses kahtlema hakanud – küllap kehtib see vaid mõnedes valdkondades nagu näiteks elamispind või transport, riided ja toit on aga üpriski mõistliku hinnaga). Üldiselt saab siin kindlasti väiksema raha eest kõhu täis kui Eestis (vähemalt otsustades nende söögikohtade põhjal, kus minul on senimaani õnnestunud käia). Samuti oli esimesel nädalal mitmeid tutvumispidusid ja noh… niisama pidusid (iga päev! juba ära hakkas tüütama…), kus pakuti omatehtud omamaiseid toitusid. Ühe ürituse raames tuli minulgi midagi eestilikku valmistada ja kuna verivorsti, kama ega hapukapsast kusagilt võtta polnud, ei jäänud mul üle muud kui teha oma lapsepõlve sünnipäevapidude klassikat, kartulisalatit. Kui muidu polegi toit nii hirmus kallis, siis see „eesti klassika“ läks küll kenakese kopika maksma, sest köögiviljad (sh kartul) on üldiselt mitu korda kallimad kui Eestis ja hapukurk on lausa delikatess. Hapukoort ma aga ei leidnudki (selle asendasin majoneesi ja jogurtiga). Vastutasuks olen aga loendamatu arv kordi teistegi kulul süüa saanud – küll Jaapani, küll Hiina või Vietnami toitu. Aga see kõik oli esimesel nädalal. Nüüd, kui käes on hall argipäev ja ma peaksin justkui ise süüa tegema hakkama, olen natuke nõutu, sest enamikku nendest toitudest, mida aastate jooksul veganina olen harjunud sööma, ma Jaapanist ei leia. Või õigem oleks küll öelda – ei leia selle hinna eest. Näiteks kaerahelbeid pole ma veel üldse kohanud, õunad on aga kordades kallimad kui need meie poodides müüdavad Poola õunad. Ja kuna endiselt on iga päev ka üpriski kiire, pole mul olnud aega alternatiivide üle väga pead murda, nii et olen läinud kergema vastupanu teed ehk toitunud põhiliselt kiirnuudlitest ja saiakestest. Nüüd, kui olen juba üle nädala sellisel nisudieedil olnud, tunnen aga, kuidas see vastu hakkab. Kui poes juba kaugelt kiirnuudlite riiulit näen, hakkavad põlved värisema ja süda läheb pahaks (ok, võib-olla ma natuke liialdan, aga tõesti mul on neist nuudlitest villand). Muide, ega ma siin sellest saladust pole teinud, et olen endine taimtoitlane. Nii huvitav on inimeste reaktsioone vaadata! Hiina tüdrukud ei saanud alguses üldse aru – mis mõttes… taimtoitlane? Kas sa sõid tõesti ainult taimi?! Aga… kas liha siis maitsev pole? Ühesõnaga, nad olid täiesti süütult hämmeldunud, kuidas selline asi üleüldse võimalik on. Teised jällegi on arvanud, et mu taimtoitluse taga on religioossed põhjused (peamiselt, et olen budist). Sellist skeptilist või lausa taimtoitlusevaenulikku suhtumist, nagu Eestis, ma veel kohanud pole. Küllap asiaadid lihtsalt ei mõista mu taimtoitluse taga olevat maailmavaadet, seepärast ei oska nad seda ka kritiseerida.

Tegelikult polnud mul üldse plaanis toidu kohta üle paari lause kirjutada, aga toit lihtsalt on selline emotsionaalne teema… Igal juhul on mu toidumured nüüd murtud, sest pärast eilset linnaskäiku otsustasin hoopis dieeti pidama hakata! Mitte et ma eile esimest korda südalinnas oleksin käinud (mis tuletabki meelde, et ma pole oma eelmiste Tokyo-reiside kohta veel midagi kirjutanud… peaks seda millalgi tegema, enne kui vanadusnõtrus peale tuleb). Aga just eile sattusin poodidesse, mis mulle need dieedimõtted pähe panid. Jah, pärast Harajukus käiku tundub toidu ostmine tõepoolest raharaiskamisena. Süüa võib Eestiski (ja kas ma pole seda juba kõik need aastad teinud?), selliseid riideid nagu Harajukus, Eestist aga ei leia. (Teadmiseks neile, kes ei teadnud: Harajuku on see piirkond Tokyo südalinnas, kus võib kohata kõige pöörasemalt riietuvaid inimesi ja mis veel parem – ka endale neid pööraseid riideid osta, sest Harajuku kubiseb väikestest pööraste riiete poodidest.) Samuti leidsin muusikapoe, mida võiksin (kui mul vaid piiramatult raha oleks) lausa kärutäite kaupa tühjendamas käia, sest see sisaldab kõike seda, mis senimaani mulle kättesaamatu on olnud – Jaapani muusika! Füüsilisel kujul, CD-plaatidena, mitte failidena arvutis või youtube’i linkidena internetis. Eks muidugi saab Eestistki Jaapani online-poodide kaudu endale plaate tellida, aga see on nii üle mõistuse kallis (postikulu on tavaliselt suurem kui asja enda hind), et ma ise pole senimaani ühtegi plaati sel teel soetanud. (Need paar plaati, mida mul endal on õnn omada, on saadud kontsertidelt või ostetud otse sõprade käest). Ja nüüd järsku on mul võimalus ilma absurdse vahendustasuta tavalisest muusikapoest oma lemmikbändide muusikat osta! Jah, kindlasti jätan sinna muusikapoodi arvestatava osa oma stipendiumist. Ühesõnaga, olles näinud neid muusika- ja riidepoode, ei raatsi ma küll enam toidu peale raha raisata :P (Ma igaks juhuks ääremärkusena mainin, et see dieedijutt oli siiski iroonilises võtmes kirjutatud. Igaks juhuks mainin, sest mõnikord ei saa inimesed aru, kui ma mõtlen midagi irooniliselt või vastupidi – olen siiramast siiram ja seda peetakse irooniaks. Aga igal juhul ei maksa karta, et ma nüüd mingile näljadieedile läheksin. Sõin täna täpselt samamoodi kiirnuudleid ja saiakesi nagu ka eile ja üleeile. Lisaks sõin ära oma viimase Kalevi šokolaadi, mida olin hoidnud kellelegi kinkimiseks.)

Aga ma polegi veel kirjutanud, miks ma eile linnas käisin. Jah, see väike reis päädis küll tõdemusega, et edaspidiste ostude tarvis tuleb toidu pealt koomale tõmmata, aga ega ma tegelikult üldse niisama poodlema ei läinud. Tegelikult käisin oma uue hiinlannast (täpsemalt shanghailannast) sõbrannaga avaldamas austust ühele Jaapani J-rock legendile, hide’le. Kuna ma ei viitsi mingeid entsüklopeedialikke seletusi kirjutada, siis tahaksin jälle öelda, et valgustagu teid wikipedia, kes hide’st kuulnud pole, aga kuna hide kohta eestikeelset wikipedia-sissekannet pole (ja mu ema inglise keelt ei oska, haha), siis paari sõnaga – hide on rokilegend, kes on tuntud peamiselt kui Jaapani Visual-Kei/metal-bändi X Japan kitarrist (mu ema kusjuures teab, mis on Visual-Kei), ehkki X Japan’i kõrval tegi ta ka edukat soolokarjääri. Mis aga ühest rokilegendist rokilegendi teeb, on – paraku küll! – see, et ta on surnud. Piisavalt noorelt ja piisavalt traagiliselt. (Mõelge selle peale, kui John Lennon või Freddy Mercury oleksid elus… kas neil oleks siis sellist ikoonistaatust, nagu neil praegu on?) 

hide (kodanikunimega Hideto Matsumoto)

Ja üks audiovisuaalne stiilinäide hide loomingust: 

Niisiis käisin oma Hiina sõbrannaga (kes on selles ühikas peale minu ainuke J-rock fänn) hide’ga seotud kohtades ja üritustel. Põhiline eesmärk oli näha filmi „hide alive the movie“ ja käia filmile pühendatud kohvikus. Kohvikus mängis taustaks loomulikult hide muusika, müüdi hide nänni (T-särgid ja tassid, aga nii maniakaalne fänn ma siiski pole, et maksaksin ükskõik millist hinda ükskõik mille eest, mille peale on trükitud „hide“) ja mis eriti huvitav – kohviku menüüs olevad söögid-joogid olid kõik nimetatud hide laulude järgi. Kahjuks kohvikus sees pilti teha ei tohtinud, nii et mul pole ühtegi fotot „pink spideri“ nimelisest imeilusast kokteilist. Lisaks kohvikule (mis oli muide üldse viimast päeva avatud) käisime ka hide-teemalises poes. 

hide-"palverännaku" algus: kuulus Shibuya ristmik

Ahvatlusi täis muusikapood

Shibuya tänavamelu

Hide kohviku reklaam tänaval  (sees kahjuks pilte teha ei tohtinud)

"Lemoned", hide pood Harajukus

hide poe lävel (küll on kahju, et nad sees pildistada ei lubanud)

Natuke fännikraami: hide raamat ja bändi X Japan singel "Endless Rain"
(ma olin 1-aastane, kui see singel esimest korda välja anti)

Kohati hakkas mulle küll tunduma, et see hide-kultus on natuke üle paisutatud… Eriti, kui ma vaatasin, millise kirega mu hiinlannast J-rock õde kõikvõimalikku hide’ga seotud kraami kokku ostis. Kas siis muusikast üksinda ei piisa? Nojah, keda ma ikka kritiseerin. Ma küll vahepeal vaatan kerge võõristusega neid subkultuuri nähtusi, aga tegelikult kuulun ju isegi sellesse. Ja kas ma ise ostsin eile ainult muusikat? Ei, ostsin ka raamatu hide kohta (ehkki põhjendasin seda ostu endale sellega, et jaapanikeelne raamat on väärt keeleõppematerjal). Ja mis seal salata, olen minagi juba mitu aastat joonud hommikukohvi ühe oma lemmikbändi, Buck-Tick’i pildiga tassist. Nii et vist ikka ei piisa muusikast üksinda – on ikka puuslikke ka vaja, mida kummardada. Aga ma ei tea, miks see jutt äkki nii (enese)kriitiliseks ja küüniliseks läks. Muusikat, palun!   

Ja veel üks, sest see lihtsalt sobib nii hästi praeguse paduvihmase ilmaga:

Mis veel ilma puudutab, siis täna on meil terve päev sadanud. Või mis sadanud – vahepeal on ikka rasket paduvihma kallanud. Ühtlasi on ka eelmises postituses mainitud suvekuumus taandunud (mille üle on mul muidugi väga hea meel, kuna ma olen äärmiselt kuumapelglik). Käisin enne siinsamas lähedal mõnesaja meetri kaugusel asuvas toidupoes ja ehkki pea kohal oli korralik vihmavari, olin koju jõudes nagu jõest läbi sumbanud. Nüüd ma saan aru küll, miks meil tunnid ära jäävad – mitte sellepärast, nagu oleks taifuun hirmus ohtlik, vaid sellepärast, et mitte keegi ei jõuaks kuivade riietega kooli ja pikka koolipäeva märgades riietes ei tahaks vist keegi veeta. Hetkel on ausalt öeldes raske uskuda, et alles üleeile valitses siin täielik leitsak. Nagu oleks suvi üleöö läbi saanud.