Tere hommikust südasuviselt kuumast Jaapanist. Huvitav, et ma polegi oma esimeses postituses maininud siinset ebasügiselikku palavust. Tegelikult oli see üks esimesi asju, mida ma Jaapani lennukist maha astudes tundsin. Kuumus, mida saadab saunalik niiskus. Võiks arvata, et niiskus natuke leevendab kuuma, aga miskipärast see nii ei toimi. Näiteks üleeile sadas pea terve öö vihma, aga hommikul oli ikka lämmatavalt palav. Üldse on terve see nädal temperatuur kõikunud kusagil 28-30 kraadi piirimail, aga täna peaks see kuumalaine jõudma haripunkti – ilmaennustus näitab 31 kraadi. Ja ei, Jaapanis pole suvi ja sügis ära vahetatud, küllap on suvel veel kuumem ja niiskem.

Nüüdsest aga lühemad (kuid see-eest loodetavasti sagedasemad) sissekanded. Kõigepealt väike ülevaade kauakardetud tervisekontrollist. Nagu arvata võiski, midagi hullu polnud, vastupidi – tegelikult oli see peaaegu et lõbus. Meie pikkust ja kaalu mõõtnud arstiga sai nii valjuhäälselt nalja visatud (pikkuse mõõtmine on ju jube lõbus tegevus?), et silmanägemist kontrollinud arst pidi tulema kolleegi noomima, et kas saaks palun vaiksemalt, hehe. Arstid olid, nagu jaapanlased ikka, lahked ja viisakad. Hiljem üks Jaapani tudeng, kes ainsa jaapanlasena oli meiega koos välisüliõpilaste tervisekontrollil (oma õige tervisekontrolli oli ta kuidagi maha maganud), tunnistas meile siiski, et arstid olnud seekord kuidagi ebatavaliselt lahked ja lõbusad ehk (nagu oligi arvata) välismaalastele saab ikka osaks eriline kohtlemine. Minu jaoks oli natuke üllatav see, et Jaapani ülikoolides on tervisekontrolli kohustuslikuks osaks kopsuröntgen. Kuigi, tegelikult peavad vist Eestiski teatud ametialade esindajad ennast iga paari aasta tagant kiiritada laskma? Ei, ega ma seda röntgeni käigus saadavat kiirgusdoosi päriselt ei karda (kusjuures meile anti mingi küsimustik ka selle kohta, et kuidas me suhtume kohustuslikku kopsuröntgenisse, kui tihti seda meie arvates läbi viia tuleks ja kas me muretseme kiirituse pärast). Liiatigi viivad Jaapani arstid seda protseduuri läbi palju delikaatsemalt kui Eesti omad – kui Eesti arstid käsutavad ülakeha paljaks, siis Jaapani arstid lubavad T-särgi selga jätta. Kangas ei jää ju röntgenikiirtele ette? Mis paneb muidugi küsima, miks Eesti arstidele meeldib oma patsiente riidest lahti koorida – kui selleks tegelikku vajadust pole... (mitte et ma tahaksin mõista anda, nagu oleksid Eesti arstid natuke kahtlaste huvidega.) Igal juhul, nüüd jääb vaid üle tervisekontrolli tulemusi oodata.

Testide tulemustest rääkides – eile saime teada ka jaapani keele placement testi tulemused. Kuna ma pole juba mitu kuud korralikult jaapani keelt õppida saanud, olin selle testi pärast üpriski mures, sest kui test läheb kehvasti, satun enda tegelikust tasemest madalamasse rühma, mis tähendab seda, et veedan aasta, korrates seda, mida ma juba niikuinii oskan, ehk aasta läheks natuke raisku. Test läks siiski üle ootuste hästi – võib-olla liigagi hästi, sest kanjis sain ma lausa 1. keeletasemesse (täpsustuseks neile, kes ei tea: kanjid on need triksatrullid, mida meil mõnikord hieroglüüfideks nimetatakse, ehkki rangelt võttes oleks korrektsem nimetus „hiina kirjamärgid“). Ülejäänud keeletundides (lugemine, kirjutamine, kuulamine, grammatika ja mis kõik veel) sain ma teise rühma. Üldse on meil 5 taset – viies päris algajatele ja esimene kõrgtasemele/edasijõudnutele. Ausalt öeldes ma ise lootsingi teise tasemesse pääseda (ehkki arvestasin ka võimalusega, et kui test kehvasti läheb, pean leppima kolmanda tasemega), kanji esimene tase tundub aga natuke utoopiline, sest päris kindlasti ei tunne ma kanjisid veel nii hästi, nagu see tase eeldab. Üldse oli testi kanji osa nii lühike, et selle põhjal küll kellegi oskusi adekvaatselt hinnata ei saa. Nii et olen natuke mures, kuidas ma selles kõrgliigas hakkama saan, samas kui mu sisemine masohhist naerab kahjurõõmsalt: see saab olema kuratlikult raske.