Tegelikult polnud mul alguses mingit kavatsust blogi pidama hakata, ehkki tellimusi selleks siit-sealt ikka tuli. Põhjusi keeldumiseks oli mitu: esiteks arvasin, et sellelaadseid blogisid on rohkem kui küll ja et mida mul ikka lisada on, mida kusagil kellegi poolt juba öeldud pole, teiseks kartsin (natuke kardan praegugi), et kui eesti keeles oma kogemusi endale omase paljusõnalisusega kirjeldama ja nende üle reflekteerima hakkan, siis jääb kogemiseks endaks selle võrra vähem aega. Kuid teiselt poolt on hirm kõigi nende väärtuslike kogemuste unustamise ees, mille vastu aitaks vaid nende kogemuste talletamine. Nii et nagu ikka, tahan mitut vastandlikku asja korraga. Loodan siiski, et mingi kompromisslahendus on võimalik ja et mul õnnestub pidada seda blogilaadset asja, ilma et liiga palju oma ajast arvutiekraani ees veedaksin või ilma et mu eestikeelsed mõtted jaapani keele kümblust häirima hakkaksid (tegelikult ma loodan, et siinne jaapani keele õpe saab olema nii intensiivne, et ühel hetkel muutuvad ka mu igapäevased mõtted jaapanikeelseteks). Siiski hoiatan, et tõenäoliselt saab see blogi olema üsnagi kaootiline ja fragmentaarne, sest kindlasti läheb mul siin elu mingil ajal nii kiireks, et heal juhul jõuan vaid mõned pildiallkirjadega pildid üles visata või vaid mõne üksiku seiga kirja panna. Nii et ärge siis väga pettunud olge, kui sissekannete sagedus muutub hõredamaks ja nende sisu kõhnemaks.

Aga aitab sissejuhatusest. Ehkki ega ma isegi hästi tea, kust ma seda blogi õigupoolest alustama peaksin, sest intensiivsed (ja kohati vägagi dramaatilised) reisiettevalmistused kestsid juba vähemalt kuu aega enne lendu. Sellegipoolest jätaksin selle n-ö eelloo vahele ja hüppaksin kohe väljalennu, 30. septembri hommikusse. Niisiis, kohvrid enam-vähem pakitud (aga siiski mitte päris, et ikka lõpuni pinget hoida, hehe), pidasime Hipuga mu Tallinna tädi juures maha veel viimase hüvastijätupeo. Kuna olin juba varem otsustanud, et Jaapani-aastaks tuleb taimtoitlusega lõpparve teha (sest praktiliselt kõik Jaapanis elanud räägivad, et taimtoitlase elu selles riigis on kui mitte võimatu, siis igal juhul raske ja nukker), siis sõin vastuvaidlematult ära tädi pakutud liha- ja kohupiimapirukad (mis olid üllatavalt maitsvad, ehkki natuke oli tunne, nagu pistaksin kinni elusaid kassipoegi). Hip mu „usust taganemisest“ veel ei teadnud, nii et tema pakkus mulle mu viimase Eestimaa einena vegan-sushit. Muidugi, enne Jaapani poole teele asumist tuleb kõht sushit täis pugida (aklimatiseerumine, noh). Igal juhul, ühel hetkel oli see hetk käes ja ma avastasin ennast koos trobikonna jaapanlastega ootamas Tallinna lennujaama fuajees lendu Helsingisse. Kui hästi järele mõelda, siis ega ma vist polnudki varem oma ihusilmaga nii palju jaapanlasi korraga näinud. Ma muidugi tegin näo, nagu ei saaks sõnakesti aru, mida nad räägivad, ja ise nautisin vaikselt nende jaapani keele kõla, kui äkitselt üks vanem jaapanlanna minu poole pöördus ja mulle kommi pihku pistis. Neid jaapanlasi ja nende kenadust küll! Võib-olla ma olen tobe, aga mul läks sellest väiksest armsast žestist tuju jube heaks. Natuke oli siiski närvipinget ka, sest mu lend jäi üle poole tunni hiljaks, nii et vahepeal hakkasin juba mõtlema, mis saab siis, kui ma ei jõuagi õigeks ajaks Helsingisse ja jään Jaapani lennust maha... Samas tundus selline väljavaade lihtsalt liiga traagiline, et täide minna ja tõepoolest, vaatamata hilinemisele jõudsin Helsingisse siiski päris korraliku ajavaruga.

Ahjaa, ma vist ei maininud, et see oli mul üleüldse esimene kord lennukiga lennata? Nii et juba teelolek ise oli minu jaoks parajalt vägev elamus. Ma polnud kunagi varem mõelnud, milline võiks olla ilm vihmapilvede kohal, aga igal juhul poleks ma osanud ette kujutada nii sini-sinist taevast ega nii suhkruvatiselt valgeid pilvi, nagu ma lennukiaknast näha sain! See pilvede kohale tõusmine tundus ka kuidagi sümboolne – oli selline tunne, nagu oleksin kõik vanad mured maha jätnud ja neist kõrgemale tõusnud (ja tõesti, senine elu Jaapanis ongi olnud fantastiliselt ebareaalne, nagu pilvede peal). Mu esimene lend kestis küll ainult pool tundi, aga õnneks sain juba paari tunni pärast taas pilvede kohale tõusta, nüüd juba pikemaks, 9 tunniseks lennuks marsruudil Helsingi-Narita. Selle lennu peamiseks atraktsiooniks oli muidugi Jaapani teenindus. Ma ei tea, kuidas toimivad Finnairi Jaapani-suunalised lennud, aga Japan Airlines'i lendu teenindas 100% Jaapani personal. Jaapani stjuardessid! Kui ilusad ja enesekindlad nad on! Mul oli alguses plaanis lennukis jaapani keelt korrata (sest pingeliste reisiettevalmistuste tõttu polnud ma seda juba pea kuu aega teha saanud), aga need va Jaapani stjuardessid (jah, nemad on kõiges süüdi!) tekitasid sellise lõõgastunud ja turvalise tunde, nagu oleks täiesti okei, kui ma üheksa tundi jutti järjest ennast hoopiski lennuki meelelahutussüsteemiga lõbustaksin. Ja seda ma tegingi – vaatasin filme (põhiliselt muidugi Jaapani omi, sisendades endale, et see on peaaegu sama hea kui jaapani keele õppimine), muu hulgas ka animet (Doraemon ja Ghost in the Shell). Ja filmide kõrvale lasin lennukitoidul hea maitsta. Juba lennukis mõistsin, kui mõttetu oleks üritada Jaapanis oma taimtoidudieeti jätkata. Ainsad valikud, mida menüüs teha sai, olid loomse toidu a ja loomse toidu b vahel. Niisiis sõin lennukis korraga kõike seda, millest viimase paari aasta jooksul hoidunud olen ehk liha, muna ja piimatooteid. Ja mis seal salata, see kõik oli väga maitsev (ehkki liha süües hakkas mu peas kummitama Rammsteini „Ich tu dir weh“ - kes laulusõnu teab, see ilmselt mõistab). Igal juhul, süüdimatult loomseid produkte vitsutades ja filme vaadates möödusid üheksa tundi... tahtsin kirjutada, et lennates, aga kuidas teisiti saaks siis aeg lennukis mööduda, haha. Tegelikult, kui oled midagi nii kaua oodanud nagu mina oma Jaapani reisi, siis üheksa tundi on ikka väga lühike aeg. Nii et kui ma ühel hetkel oma kohvritega Narita lennujaamas seisin, oli päris raske uskuda, et see aastatepikkune ootamine on läbi ja et siin ma nüüd siis olen (selline tunne, nagu esimest korda oma lemmikbändi laivis näha).

Ah, aga ma ei saa endale lubada kõigest nii pikalt kirjutada. Vaatan, et olen juba päris mitu tähemarki kirja pannud, aga olen ikka veel 1. oktoobri hommikus. Nii et üritan nüüd lühidalt kokku võtta oma viimase pooleteise nädala muljed. Esimene Jaapani päev oli muidugi päris raske – ennekõike füüsiliselt, kuna lennukis polnud ma silmatäitki maganud, nii et päeva lõpuks ületas järjest ärkvel oldud tundide arv juba umbes pooltteist ööpäeva. Lennujaamast ühikasse jõudsin probleemideta, kuna Jaapani tudengid Higashikurume rahvusvahelisest üliõpilaskodust (Higashikurume International Hall of Residence) tulid meile eribussiga lennujaama vastu. Sõit Naritast Higashikurumesse (keda Higashikurume täpsem asukoht Tokyo metropolis huvitab, siis selles osas valgustagu teid wikipedia) kestis ligi kolm tundi, mille jooksul tekkis ka mingi esimene ettekujutus Tokyost. Ausalt öeldes polnud bussiaknast avanenud vaade just kõige muljetavaldavam – aina hallid majad tihedalt üksteise kõrval, nagu mingi betoonihunnik. 

Esimene, natuke trööstitu vaade Tokyole bussiaknast.

Aga ma ei lasknud ennast sellest esmamuljest heidutada, sest selge see, et buss valib oma marsruudi muudel kui esteetilistel kaalutlustel – teadsin, et kusagil selle betoonihunniku taga varjab ennast ka see parem osa Tokyost. Ja tõepoolest, mida lähemale me jõudsime Higashikurumele, seda rohelisemaks ja ilusamaks vaade muutus. Olin küll varem internetist Higashikurume pilte näinud, aga olin sellegipoolest väga meeldivalt üllatunud, kuivõrd roheline ja heas mõttes väikelinnalik see koht on. Mulle tundub, et kui Eestis on inimesed muru-usku, siis jaapanlased on puu- ja põõsausku. Kõigil majadel siin on kas või väike aedki ja ükskõik kui väike see ka poleks, on see tihedalt puid-põõsaid täis istutatud. Nii tihedalt, et kohati pole maja ennast nähagi. Ja kui maja ümbritsevast maalapist väheks jääb, siis on puud-põõsad istutatud pottidesse ja potid tänavale või maja ümber paigutatud. (Seevastu mu kodukülas Kanepis võetakse aina puid maha ja juuritakse põõsaid välja, et selle asemele istutada muru, mida siis võimalikult madalaks niita...) Kusjuures päris paljude majade juures on ka suured juurviljaaiad ja kui Eestis näeb nii suuri juurviljaaedu küll ainult maal, siis Higashikurumes on mõne tänavavahe pärast juba kino, karaoke, kaubamaja, restoranid ja kõik muu linnalik atribuutika. Hetkel tundub mulle küll, et see on elamiseks maailma parim paik.

東久留米国際学生宿舎 (Higashikurume International Hall of Residence) e.
Higashikurume rahvusvaheline üliõpilaskodu.  

Üliõpilaskodu siseõu.

Ühika lähedal asuv Hikawadai jõgi. Näeb välja nagu Amazonase vihmamets, mitte nagu Tokyo oktoobrikuus, kas pole?

Jõeäärne jalgrada.

Köögiviljaaed ühika lähedal.

Veel üks köögiviljaaed. Praktiliselt kohe üle tee on karaoke.

Ja veel üks väike aialapike.

Kellegi peen kodu Higashikurumes.

Tegelikult on kõigil siin peened kodud.

Kui päris aeda pole, istutatakse aed pottidesse.

Pühamu? Võib-olla. Üle tee on aga Higashikurume kõige odavam supermarket.

Mulle kohutavalt meeldib siinne äärelinnalik maastik.

Aga millest ma alustasingi... ahjaa, esimene päev. Üle kolmekümne tunni järjest magamata. Ja siis tabas mind totaalne ebaõnn – mu Eesti telefon, mille olin äratuskellana kaasa võtnud (sest telefonina seda Jaapanis nagunii kasutada ei saa) lakkas töötamast. Õigemini, aku sai tühjaks ja kuigi laadija justkui ühendust andis, telefon laadima ei hakanud. Avastasin selle väikese tehnilise probleemi just enne magamaminekut, kui tahtsin hakata äratusekella seadistama. Nii et järsku olin ilma äratusekellata, mida mul hädasti tarvis oli, kuna pidin igasuguste asjaajamiste (Jaapani pangaarve avamine ja muu selline) järgmisel hommikul kindlasti kella 8-ks valmis olema. Kuna olin päris tugevalt unevõlas, olin kindel, et kui ilma äratusekellata magama jään, magan vähemalt kella 10-ni välja. Nii et lihtne – oma unesegase peaga otsustasin, et ma ei lähegi magama! Lisaks avastasin, et ka mu elektrooniline sõnastik (mille olin äsja päris kõva raha eest soetanud) ei allu enam mu käsklustele. Täiesti absurdne! Internetti mul ka veel polnud. Õnneks lahenes olukord kuidagi niimoodi, et ehkki vastu hommikut korraks magama jäin, ärkasin täpselt kell 7 üles, nii et ilma midagi maha magamata sain siiski natuke ka silma looja lasta ja juba järgmisel päeval laenas üks lahke Jaapani tudeng, kes minuga samal korrusel elab, mulle oma vana telefoni, et seda äratuskellana kasutada saaksin. Ja uute patareidega sain ka elektroonilisele sõnastikule jälle elu sisse puhutud. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Esimene nädal läks igasugustele asjaajamistele ja vajalike asjade soetamisele. Täiesti uskumatu, kui palju paberimajandust legaalseks välismaalaseks olemine nõuab! Aga õnneks ei pidanud ma ühegi dokumendi kallal üksinda pead murdma, sest käisime pangas ja linnavalitsuses ikka kambakesi ja alati oli mitu vanemat Jaapani tudengit meiega kaasas, kes meile kõik puust ja punaseks ette tegid. Neil asjaajamistel ma siiski pikemalt ei peatuks (ehkki oma pangaraamatu pildi küll võiksin üles riputada, sest see on lihtsalt nii... noh, mittebürokraatliku disainiga), sest igasugune ametnike vahet jooksmine on Jaapanis ilmselt täpselt sama tüütu kui Eestis.

Minu legendaarne pangaraamat. Ja ärge arvake, et jaapanlased
on mu nime kirjutades eksinud. "I" asub kenasti teisel real, "T" tähe all :)

Ma pole veel aga midagi kirjutanud oma kursakaaslastest ja teistest Higashikurume üliõpilaskodu elanikest. Kui ma alguses olin arvanud, et peamisteks elanikeks siin ongi välistudengid (kuna tegemist on siiski rahvusvahelise üliõpilaskoduga) ja võib-olla ehk vaid paar jaapanlast (kes vajaduse korral hätta sattunud välismaalastele nõu annavad), siis tegelikult on vähemalt umbes pooled siinsetest asukatest meiega samas ülikoolis õppivad jaapanlased. Minu meelest on see äärmiselt positiivne, et välismaalased on jaapanlastega kokku elama pandud, sest enamasti (vähemalt Eestis küll) elavad välistudengid teistest, st oma tudengitest eraldi (kui mitte lausa omaette ühiselamus, siis vähemalt ühiselamu mingis kindlas osas, nn „välkade“ tiivas). Higashikurumes pole aga mingit rahvuslikku segregatsiooni, ka mitte korruste kaupa. Näiteks jagan mina korrust (ja seega ka kööki) nelja jaapanlase ja ühe hiinlasega (toad muide on kõigil isiklikud). Veel üks minu jaoks natuke ootamatu (aga väga tervitatav!) asi on see, et enamik Higashikurume välistudengeid on asiaadid. Peale minu on valgetest veel kaks venelannat (kusjuures üks nendest on pigem tumedat verd), kaks poolakat, üks slovakk, üks prantslane ja üks ameeriklane. Ülejäänud on hiinlased, vietnamlased ja tailased, lisaks veel üks korealane, üks indialane ja üks mongol. Kuidagi on juhtunud nii, et ma suhtlen kõige rohkem mitte jaapanlaste ega ka mitte valgetega, vaid just teiste asiaatidega. Ilmselt on asi selles, et valgetega on kuidagi veider jaapani keeles rääkida, ehtsad jaapanlased räägivad minu jaoks aga natuke liiga kiiresti ja keeruliste sõnadega, jaapani keelt õppivad asiaadid on aga just parajad – välja näevad nad peaaegu nagu jaapanlased, aga kasutavad mulle arusaadavat jaapani keelt. See võis nüüd jätta mulje, nagu suhtleksin ma siin inimestega ainult keele õppimise eesmärgil, aga seda kindlasti mitte – inimesed on siin lihtsalt nii südamlikud ja soojad, et ma tunnen ennast nende seltskonnas tõeliselt hästi. Eks sellele kiirele sõbrunemisele on kõvasti kaasa aidanud ka mitmed tutvumispeod ja ka see lihtne asjaolu, et me oleme siin kõik kodust kaugel ega saa toetuda kellelegi teisele peale iseenda ja üksteise. Aga muidugi olen ma siin mõneski mõttes erandlik eksemplar, sest ma pole mitte ainult selles ühikas, vaid ka kogu ülikoolis hetkel ainuke eestlane. Poolakad, vietnamlased, tailased ja hiinlased räägivad ikka vahepeal omavahel ka emakeeles, aga mina saan ennast väljendada vaid jaapani keeles (milles ma ennast veel väga kodus ei tunne), liiatigi lasub minul üksinda oma maa esindamise vastutus. Küllap sellepärast kõik küsivadki minult pidevalt, ega ma ennast üksinda ei tunne ja ega mind koduigatsus ei vaeva. Aga ausõna – ei vaeva! Tõtt öelda tunnen ennast siin endalegi üllatuseks ootamatult koduselt. Mõtlesin üks päev, millest see tuleneb ja jõudsin järeldusele, et Eestis elasin ma korraga justkui kahes maailmas: füüsiliselt Eestis, aga vaimselt ja emotsionaalselt Jaapanis (seda nii keeleõppe, kui ka filmide, muusika, anime ja kirjanduse kaudu). Alles nüüd, kui olen 100% Jaapanis, saan aru, kui väsitav selline „topeltelu“ oli (inimene ihkab vist ikka terviklikkust).

Higashikurume üliõpilaskodu vägev seltskond.

Eks üksjagu väsitav on muidugi ka Jaapan. Mingit kultuurišokki küll pole olnud (nagu ütlesin, olen oma peas juba aastaid Jaapanis elanud), aga kuna mu jaapani keele oskus pole just kõige tugevam, siis on hetkel veel küllalt väsitavad ka sellised igapäevased asjatoimetused nagu poeskäimine või ühistranspordi kasutamine. Muide, kes veel ikka naiivselt arvab, et igal pool maailmas saab vabalt ka inglise keelega hakkama, see ilmselt Jaapanis pole käinud. Tõsi, paljud jaapanlased räägivad küll ka inglise keelt, aga... kas olete kuulnud jaapanlast inglise keeles rääkimas? Eelmine nädal käisid meil ühikas kahe internetiteenust pakkuva firma esindajad ja tutvustasid oma erinevaid pakette (päris huvitav, et meile anti võimalus valida kahe firma vahel, kusjuures pidime sõlmima lepingu otse selle firmaga, mitte nii nagu Eesti ühikates, kus on lihtsalt internet automaatselt sees ja sa kas kasutad seda või ei kasuta). Enamik nende jutust ja reklmaammaterjalist oli jaapani keeles, aga ühe firma esindaja võttis põhipunktid kokku ka inglise keeles ja ausõna – ma vist sain küll jaapanikeelsest jutust rohkem aru. Ja hiljem nende ingliskeelse manuaali järgi internetti seadistada püüdes pidin lausa ahastusse sattuma. No üks stiilinäide sellest vaimustavast üllitisest: „Please have and use morality. Please cooperate.“ (See oli manuaali lõppu suurelt ja rasvaselt kirjutatud üleskutse internetti vastutustundlikult kasutada. Ei, põhimõtteliselt saab ju aru küll.) Muide, ma ise kasutasin viimati inglise keelt Narita lennujaamas Saksa välistudengitega vesteldes (nad õpivad samas ülikoolis, aga teise programmi all ning elavad teises ühikas). Viimase pooleteise nädala jooksul, nagu vist juba ka mainisin, on minu ainsaks (verbaalseks) väljendusvahendiks olnud jaapani keel, mis muidugi tähendab, et mu eneseväljendusvõime on üpriski piiratud. Üldse paistab enamikul minu kursakaaslastel (nikkensei ehk Jaapani keele ja kultuuri tudengitel, kellega me kõik koos Higashikurume üliõpilaskodus elame) olevat tunduvalt parem jaapani keele oskus kui minul – mille üle on mul jällegi väga hea meel! Tugevad klassikaaslased ergutavad õpimotivatsiooni, rääkimata sellest, et saan nendega lobisedes keelt harjutada. Ja mis seal salata, tunnen ka natuke kergendust, et ma ei pea siin kandma klassi priimuse koormat.  

See-eest oma välimuse pärast olen pidevalt tähelepanu keskpunktis. Nagu juba ennist mainisin, olen siin üks vähestest valgetest inimestest. Ma olin enne lugenud ja kuulnud küll, et asiaadid peavad kõiki valgeid tüdrukuid „iludusteks“ (bijin) ja „modellideks“, aga olles oma peegelpildiga liigagi hästi tuttav, arvasin, et minust läheb see tsirkus mööda. Aga ei! Veel pooleteise nädala möödudeski imetlevad tumedasilmsed asiaadid mu „ilusaid siniseid“ silmi (kuni selleni, et mul palutakse silmi mitte pilgutada, et nad saaksid lähemalt mu silmavärvi uurida). Mitu päeva oli kõneaineks ka mu juuksevärv (hennaga värvitud punakaspruun). Natuke tüütuks muutus juba see lõputu komplimentidele vastamine ja seletamine, et aitäh, aga tegelikult on mu juuksed värvitud (India tüdrukul oli muidugi hea meel, et ma värvin oma juukseid hennaga). Korealannale aga meeldib mu stiil ehk põhiliselt Humana ja Paavli kaltsukast ostetud riided, mida ma koos tanksaabastega kannan. Ma ilmselt peaksin oma stiili natuke Jaapani ülikoolile sobivamaks kohandama, sest Jaapani tudengid ise kannavad pigem tagasihoidlikke ja casual riideid. Üks päev panin dresscode'iga ikka väga puusse (või siis tabasin kümnesse, ega ma isegi hästi aru saanud). Oli jube kuum päev (ligi 30 kraadi, nagu ka täna) ja mul oli seljas üks mõnusalt õhuline (aga mitte läbipaistev) paljaste õlgadega suvepluus (jalas muidugi tanksaapad). Ma küll natuke isegi kõhklesin, kas ikka sobib sellist pluusi kanda, aga lõpuks sai kuumus moraalsetest kaalutlustest võitu. Mida ma hiljem päeva jooksul kahetseda sain. Mõnes muus kontekstis võib lahedaks (kakkoii) ja seksikaks kutsumine mõjuda ju komplimendina, kuid koolipäeval on see natuke kahtlane... Kui mu ebamugavus- ja piinlikkustunne kõigist neist kommentaaridest juba haripunkti oli jõudnud ja ma hea meelega koju riideid vahetama oleksin tahtnud joosta, astus ligi üks hiina tüdruk, katsus näpuga mu paljast õlga ja pomises hämmeldunud ilmel: „Valge...“ Pole vist vaja lisada, et järgmisel päeval peitsin ma oma seksikad valged õlad juba märksa sündsama pluusi alla.

Ülikoolist pole ma veel kirjutanud, aga ega hetkel polegi veel suurt midagi kirjutada, sest loenguid meil veel olnud pole. Tokyo Gakugeis algab sügissemester hiljem kui enamikus teistest ülikoolides – alles 16. oktoobril, samas kui mujal alustatakse juba 1. oktoobril. Näinud ma oma ülikooli siiski juba olen ja arvukates infotundides samuti osalenud. Eile oli meil muuhulgas ka jaapani keele placement test, mille järgi meid erinevatesse keeletasemetesse paigutatakse. Homme on plaanis aga midagi veel hirmsamat kui keele tasemeeksam – nimelt tervisekontroll. Erinevalt Eestist on Jaapani ülikoolide juures (või noh, vähemalt Tokyo Gakugeis) arstikabinet, kusjuures arstiabi on kõikidele tudengitele tasuta (uskumatu, kas pole?). Ja homme on plaanis põhjalik tervisekontroll, koos kopsuröntgeni ja mitmesuguste laboratoorsete testidega. Mulle absoluutselt ei meeldi arsti juures käia (kellele meeldiks, eksole), aga mõeldes arstiabi kättesaadavusele (ehk kättesaamatusele) Eestis ja inimeste üldisele vastumeelsusele arsti juures käia, on tegelikult väga positiivne, et ülikoolis on kohustuslik tervisekontroll ja ülikoolil oma arst, kelle juurest iga kell läbi võib astuda.

Ülikoolilinnak ise on aga super ilus! Tõtt öelda näeb see rohkem hiiglasliku pargi kui ülikooli moodi välja. Siinkohal vist sõnu pole mõtet raisata, lasen fotodel enda eest rääkida. Hiljem, kui meil juba ka loengud alanud on, katsun oma ülikoolist lähemalt kirjutada. Seda veel siiski lisaksin, et toit on ülikooli sööklas väga maitsev ja uskumatult odav. Näiteks maksab väike ports karri-riisi (karee raisu) vaid umbes 160 jeeni ehk vaid natuke üle 1 euro. Vesi ja tee on tasuta – joo, palju tahad! Nii palju siis Jaapani elukalliduse müüdist.

Olen juba unustanud, mis maja see kellatorniga maja nüüd oligi...
Igal juhul, üks ülikooli paljudest hoonetest.

Ülikooli kampuses on palju selliste võimsate puudega alleesid.

... ja isegi üks väike Jaapani aed.

Ülikooli värava ees (värava kõrval on ülikooli nimi: Tokyo Gakugei Daigaku)

Aga selleks korraks lõpetan. Kirjutada oleks veel paljust, aga niigi olen seda esimest sissekannet kirjutades ennast juba mitmeks tunniks tuppa sulgenud ja see ei lähe mitte. Nii et järgmise korrani! またね！