The Sound Bee HD, BatAAr... ja teised vinged kitarrid

Lubasin hakata blogi lühemalt kirjutama. Niisiis, teen proovi. Eeskujuks on mu lemmikartistide blogid – nemad ei kirjuta kunagi ühtegi lõiku, mis oleks pikem kui viis rida (ja seegi on pikk). Samuti ei maksa väga oodata mingit loogilist seost lõikude vahel.

Eile käisin üle pika aja (no sel nädalal ikkagi esimest korda) laivil. Seekord aga mitte exist†trace'i, vaid The Sound Bee HD-nimelist Visual-kei bändi vaatamas. Kuna tegemist oli mitte one-man, vaid nn event-live'ga, siis nägin pealekauba veel mitut teist bändi ka, kes kõik osutusid vägagi kuulatavateks ja kaasaelatavateks (loe: headbangitavateks). The Sound Bee HD on mitmeski mõttes originaalne Visual-kei bänd, muuhulgas sellepoolest, et üks nende bändiliikmetest on naine (nimelt basskitarrist). Kui ma neid aastaid tagasi esimest korda laivis nägin, siis mõtlesin, et tegemist on tüüpilise Visual-kei bändiga, kus kõik bändiliikmed on mehed, kellest üks on lihtsalt riietunud naiseks. Lähtusin tavalisest Visual-kei loogikast – kui keegi bändiliikmetest on väga naiseliku välimusega, siis võib 99% tõenäosusega olla kindel, et tegelikult on ta mees. Aga The Sound Bee HD basskitarrist You on päris ehtne naine, milline šokeeriv avastus! Mõned stiilinäited ka (et jutt liiga pikaks ei läheks).

Samuti nägin eile esimest korda elus päris oma silmaga sellist kummalist fenomeni nagu mitte-Jaapani Visual-kei bänd. Nimelt astus eilsel üritusel üles hetkel Jaapanis tuuritav Rootsi Visual-kei bänd BatAAr. Justnimelt, Visual-kei bänd Rootsist. Idee Lääne meestest Visual-kei make-up'is teeb esimese hooga pehmelt öeldes skeptiliseks (ma olingi alguses ikka väga-väga skeptiline), aga rootsi poisid mängisid selle asja üllatavalt hästi välja. Muusikalises mõttes polnud see küll mu lemmik, aga kahtlemata oli see Visual-kei. Jaapani publikule paistis ka väga hästi peale minevat. Nii et ei saa midagi öelda, et Visual-kei saab põhimõtteliselt olla vaid Jaapani bänd.

Haha, aga pole kindlasti juhus, et see Lääne Visual-kei bänd on Rootsist (mitte näiteks Eestist). Mulle meenub üks klient Apollo raamatupoest (kes ei tea, siis ma töötasin seal lühikest aega). "Klient" on tegelikult palju öeldud, sest ta käis seal mitte ostlemas, vaid klienditeenindajatega juttu puhumas. Ükskord, kui minul oli ebaõnn ta ohvriks... tähendab, vestluspartneriks olla, valutas ta südant selle pärast, mis saab siis, kui Eesti võtab Rootsi sotsiaalliberalistlikust ühiskonnast eeskuju?! Rootsis olevat selle va sotsiaalliberalismi pärast kõik p***es – muuhulgas ei pea keegi seal lugu sooerinevustest, vaid tahetakse meeste- ja naistevahelisi erinevusi hoopis ära kaotada ("rootslased on ikka täiesti hulluks läinud"). Mulle tegi nii nalja, et ta kõigist klienditeenindajatest just minu oma padukonservatiivse tiraadi publikuks valis. Ma muidugi ei hakanud talle ütlema, et oma Apollos teenitud raha eest kavatsen sõita Jaapanisse, et kohtuda oma biseksuaalse androgüünse lemmiknaisega. Või seda, et ma iga kell eelistan "kleitides mehi" temasugustele vihastele heteroseksuaalidele. Ah et "mehed on mehed ja naised on naised!" (nagu too vihaselt heteroseksuaalne meesklient sülge pritsides põrutas). Öelge seda peale järgmise muusikavideo vaatamist.

Kaya on vaieldamatult kõige ilusam ja kõige naiselikum naine, keda ma kunagi näinud olen – ühtlasi on ta ka üks mu lemmikumaid mehi (minu maailmas on see täiesti normaalne lause).

Aga tagasi eilse laivi juurde (juba venibki see blogipostitus lubamatult pikaks, neetud küll). Kui ma varem keskendusin pigem vokalistile või elasin niisama bändile kaasa, siis viimasel ajal taban ennast üha rohkem kitarristide "näputööd" imetlemast. Ühel bändil eile oli nii vinge kitarrist! (kahjuks ei õnnestunud mul selle bändi kohta hiljem suurt mingit infot välja kaevata – paistab, et nad pole veel ühtegi plaati välja andnud, samuti pole teada, kas või kus nad järgmine kord esinevad) Olen nüüd jõudnud kindla veendumuseni, et kitarrimäng on kõigist inimvõimetest üks kõige aukartustäratavamaid üleüldse. Kes valitseb kitarri, see valitseb... maailma (või noh, fännide südameid igatahes). Mitte õppida kitarrimängu tundub lausa inimpotentsiaali raiskamisena. Nii et.


Haha, aga lõigud on mul ikka pikemad kui viis rida. Niimoodi minust küll rokk-kitarristi ei saa.