Liisi Jaapanis: Asagi sünnipäev

Kas võib nii, et ma kirjutan siin blogis ainult laividest? Kardan, et mu blogi lugedes võib jääda ekslik mulje, nagu ma ainult laividel käiksingi või nagu käiksin laividel iga päev või vähemalt ülepäeviti, aga (kahjuks) päris nii see siiski pole. Suure osa oma ajast veedan ka lugedes või õppides, aga see paraku väga blogi kirjutama ei inspireeri. Kitarri plõnistan ka! Ja mõnikord külastan pühamuid-templeid või käin näitustel. Aga kõige eredemad mälestused on ikkagi laividest. Pealegi jääb näituste-templitekülastustest ja enamikust teistest ettevõtmistest vähemalt fotomeenutused, laividest aga mitte, sest nagu ma varemgi olen öelnud, Jaapani laividel pole lubatud pildistada.

Aga aitab eneseõigustusest! Ma pole ammu kirjutanud D laividest, ehkki sel suvel on neid olnud päris mitu tükki (üldse olen siin blogis D-st häbiväärselt vähe kirjutanud, arvestades kui suurt rolli nad minu Jaapani-elus mängivad). Eile oli aga selle suve kõige suurem laiv – D suvetuuri lõpulaiv, mis oli ühtlasi Asagi sünnipäevalaiv. See on D-l muide juba päris pikaajaline traditsioon – see, et vokalisti sünnipäeva peetakse bändi suvetuuri viimasel laivil (Asagi sünnipäev on selleks muidugi väga sobival ajal ka, 29. augustil). Minu ja bändi jaoks on 29. august oluline kuupäev aga veel ühel (õigemini kahel) põhjusel – sel päeval kaks aastat tagasi teatas D oma tegevuse peatamisest ja sel päeval aasta tagasi tegid nad ka võiduka come-back'i. (Suvaline vahemärkus: mul on tegelikult kohutav "laivipohmell" praegu, st emotsionaalne kurnatus ja headbangimisest tulenev kaelavalu. Jube raske on laua taga istuda ja arvutiekraani vahtides kirjutada. Tahaks hoopis pikali visata ja lage vahtides muusikat kuulata. Ma isegi ei saa hästi aru, miks ma seda ei tee, vaid ennast blogi kirjutama sunnin, aga võib-olla mulle lihtsalt meeldib ennast kiusata.)

Kuna see 29. august on nii oluline kuupäev, siis ei saagi ma eilsest laivist kirjutada, ilma et meenutaksin ka kahe aasta tagust 29. augusti laivi. Kahe aasta tagune Asagi sünnipäevalaiv on kahtlemata üks unustamatumaid mu paljude laivimälestuste seas (tõsiselt, mäletan seda sama eredalt kui eilset laivi). Ühtlasi oli see mu esimese Jaapani vahetusaasta lõpulaiv, sest kohe ülejärgmisel päeval pidin Eestisse naasma. Ühesõnaga, minu jaoks oli see mitte niivõrd Asagi sünnipäeva tähistamise kui D-ga hüvastijätmise laiv – juba ainuüksi sellepärast oleks see meeldejääv olnud. Mäletan oma vastakaid tundeid – ühelt poolt olin kogu sellest intensiivsest fännamisest ja laividel käimisest emotsionaalselt nii väsinud, et tundsin isegi teatavat kergendust, et saab "normaalse" elu juurde tagasi pöörduda. Pealegi olin hakanud nägema D tegevuses ka selliseid asju mis mulle väga ei meeldinud... ütleme nii, et Asagi on enese "turustamises" (=fännide rahakottide tühjendamises) natuke liiga osav. Kas artist tohib nii hea ärimees olla? Ühesõnaga jah, tundsin vajadust ennast sellest J-rock haaremist... ee, tähendab fänkonnast distantseerida, kuid samas olin ma ka tohutus leinas, et pean D, Asagi ja oma Visual-kei fangirli eluga hüvasti jätma. Nii et ma teadsin, et selle laivi lõpp saab mulle raske olema ja et tõenäoliselt hakkan ma nutma, aga et see laiv nii traagiliseks kujuneb, et terve saalitäis rahvast koos minuga nutab! seda poleks ma ka oma kõige hullemas õudusunenäos osanud ette näha.

Laiv ise oli D-le omaselt suurepärane, pealegi olin lavale suhteliselt lähedal ja nägin Asagit väga hästi. Püüdsin võimalikult kõigi meeltega kohal olla, et seda viimast laivi oma mällu salvestada. Laivi poole peal hakkas kohale jõudma, et see kõik saab varsti läbi, et kui see laiv lõppeb, siis minu jaoks enam järgmist ei tule... või noh, ei tule võib-olla mitu aastat. Püüdsin sellele mitte mõelda ja võimalikult sellest viimasest laivist viimast võtta, aga vaikselt hakkasid emotsioonid minust võitu saama... ega ma enam kauem polekski suutnud pisaraid tagasi hoidma, aga õnneks (haha, "õnneks"!) ei pidanudki ma seda tegema. Kui pool laivi oli läbi, hakkas Asagi rääkima. Kõik D liikmed olid juba varem oma blogides kirjutanud, et neil on tuuri lõpulaivil üks "suur teadaanne". Kõigepealt tuli tavapärane info uue albumi ja sügishooaja ürituste kohta ja siis... siis oli pauk. Dは2014年をもって活動を休止致します。 Sel hetkel tahtsin jaapani keelt mitte osata. Mäletan seda hetke nii hästi – pärast Asagi teadaannet, et D peatab oma tegevuse (ingl. k. going on a hiatus, eesti keeles vist oma väljendit selle jaoks polegi), jäi saal hetkeks haudvaikseks. Keegi ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ja siis saal plahvatas – inimesed hakkasid üksteise järel nutma, teatud seltskond võttis aga põrandalt oma asjad lahkus (sellest viimasest reaktsioonist pole ma senimaani aru saanud), oli muidugi ka neid, kes lõpuni rahu säilitasid (vähemalt väliselt). Ma ise pole väga selline inimene, kes avalikult nutaks (näiteks kinos mitte kunagi, isegi kui inimesed ümberringi nutavad), nüüd aga lahistasin kõigi nähes nutta nagu väike laps. Nutsin seda rohkem, et ma nutsin mitte ainult D pärast, vaid ka iseeenda pärast – see tundus lihtsalt liiga traagiline, et mu viimane laiv Jaapanis pidi sellise teadaandega lõppema. Veel rohkem hakkasin nutma, kui Asagi selle äkilise otsuse põhjust seletas – et tegelikult on ta aastaid põdenud kroonilist haigust, mis muudab talle laulmise füüsiliselt valusaks (mingi lõualiigeste haigus, mida lauljad sageli põevad), et ta ei saa enam ilma valuvaigistiteta laulda... Sõna said ka teised bändiliikmed, kes ütlesid, et nad ei suuda enam vaadata, kuidas Asagi valude käes kannatades laulab. Hiroki ja Hide-Zou jäid suhteliselt rahulikuks, aga Tsunehito ja Ruiza hakkasid ka lõpuks koos fännidega nutma. Asagil olid ka pisarad silmis. Ilmselt ei osanud keegi bändiliikmetest arvata, et fännid sellele uudisele nii südantlõhestava nutuga reageerivad (mäletan, et seal oli üks tüdruk, kes oli peaaegu et pikali maas ja nutust minestamas). Pärast laivi oli ka akushukai ehk kätlemine bändiliikmetega (selline üritus peale laivi on tegelikult väga haruldane). Otse loomulikult hakkasin Asagiga hüvasti jättes uuesti nutma (aga ise ta alustas!). Ja pärast seda dramaatilist laivi ja pisaraterohket hüvastijättu sõitsin ma tagasi Eestisse ega näinud D-d ega Asagit poolteist aastat.

Mulle vahepeal meenus, et ma lubasin seda blogi lühemalt kirjutama hakata. Ups.

Minu jaoks oli omamoodi traagiline ka eelmise aasta 29. augusti laiv – traagiline seepärast, et kui Jaapani fännid D come-back'i tähistasid, pidin mina seda kibedusega kaugelt Eestist jälgima. Ma isegi ei saanud seda sümboolselt tähistada, vaadates näiteks D live-DVD-sid ja süües kooki-juues veini, vaid olin varahommikust hilise õhtuni tööl, kusjuures tööl oli veel eriti raske päev – koolieelne aeg raamatupoes, kusjuures ma olin alles esimest nädalat tööl, nii et olin hästi koba ja tegin palju apsakaid (pole ka ime – mõtetes olin Jaapanis). Elasin ikka väga raskelt üle seda, et ei saanud täita oma lubadust D come-back'i ajaks tagasi Jaapanis olla. Samuti olin natuke pahane ka D peale, et nad mind ära ootamata nii ruttu lavale naasid (reaalselt kestis see nende "eemaololek" vaid pool aastat, mis on päris naeruväärne, arvestades kui palju fännide pisaraid nad kulutasid).

Nii et eilne laiv oli mõnes mõttes nagu revanš-laiv minu jaoks. Muidugi olen alates aprillikuust D-d mitmel korral näinud, aga see eilne laiv oli ikka hoopis teistmoodi eriline. (Ahh, ma ei tea... mul on tunne, et see blogipostitus on läinud juba selliseks, et mitte-fännile tundub, et ma peksan lihtsalt segast. Võib-olla peksangi.) Lihtsalt paratamatult tundus eilne laiv nagu selle kahe aasta taguse laivi järg või "vigade parandus". Too kahe aasta tagune Asagi sünnipäevalaiv ei olnudki üldse nagu sünnipäevalaiv – sünnipäevalaps nuttis ja "külalised" nutsid (kas polnud mitte ääretult masohhistlik Asagist teatada bändi tegevuse peatamisest omaenda sünnipäeval?) Ja minu Jaapani-viisa oli kohe-kohe lõppemas. Kõik oli väga vale ja traagiline. Aga eilne laiv oli tõesti perfektne! Ja eilses setlistis oli väga palju selliseid laule, mis olid minu jaoks väga erilise tähendusega. Kaks aastat tagasi olid kurbusepisarad, nüüd olid liigutus- ja rõõmupisarad. Peab ikka mõned muusikavideod ka lisama!

Mul vedas, et olin seekord lavale väga lähedal (umbes paar meetrit, viies-kuues rida), sest lavakujundus oli ilusam kui kunagi varem. Õnneks ei pea ma punnitama, et seda kõike sõnades edasi anda, sest tänase päeva jooksul on eilsest laivist mitu pilti internetti ilmunud. Põhiline oli see, et lava oli kaetud roosidega – sadade (võib-olla isegi tuhandete?!) roosidega. Jah, need on täiesti ehtsad roosid, hinnaga 1000 jeeni tükk (ma tean, sest kolm roosi olid minu poolt).