Happy fangirl moments

Umbes nädal aega on mul olnud selline kummaline ööpäevarežiim: ärkan hommikul kell 7:00-7:30 üles, nagu korralik inimene kunagi, siis söön (kah peaaegu korralikult), peale sööki aga tunnen, et ärkasin ikka liiga vara ja teen ühe 15-minutise uinaku – tähendab, ma mõtlen, et teen 15-minutise uinaku, tegelikkuses venib see aga kahetunniseks sügavaks põõnutamiseks. Umbes kell 10:30-11:30 ärkan üles, ahastan oma ootamatult sügava une pärast, nutan taga mahavisatud hommikupoolikut ja hakkan kooli säetama – õnneks algab loeng alles kell 15:00, nii et tundi ma hiljaks ei jää, aga midagi muud ka enam teha ei saa (näiteks midagi õppida või raamatut lugeda), kuna ülikool asub päris kaugel, nii et pean hiljemalt 13:30 ühikast startima. Ehkki mul on enamikel päevadel vaid üks tund (jaapani keel), jõuan ühikasse tagasi alles kell kuus – ja siis olen kohutavalt väsinud (kodu-kool marsruudil on mul kaks ümberistumist ja õhtused rongid on alati puupüsti täis, nii et mõnikord tundub mulle, et kodutee väsitab rohkem kui loeng ise). Esialgu panen unele vapralt vastu, aga kuna väsimus on nii-nii suur, siis lõpuks luban endale ikkagi ühe 15-minutise uinaku... tähendab, ma mõtlen, et luban endale 15-minutise uinaku, aga kui ükskord üles ärkan, avastan ehmatusega, et olen maganud mitu tundi, enesetunne on aga veel kehvem kui enne magamist. Lõpuks virgun alles umbes kella 23 paiku... ja siis lasen varahommiku kella nelja-viieni välja, sest uni on täiesti läinud. Sellele vaatamata tõusen järgmisel päeval ikkagi kell 7:00-7:30 üles nagu korralik inimene kunagi... Selle hullumeelse ööpäevarütmi tulemuseks on see, et öösiti olen nagu vampiir, päeval aga zombie. Kuna praegu on kell 1 öösel ja ma nagunii magada ei saa, siis mõtlesin, et parem kirjutan blogi, mitte ei passi niisama üleval.

Nädal tagasi oli meil jaapani keele vaheeksam. Kõige tobedam kokkusattumus – õhtu enne seda eksamit oli ka exist†trace'i laiv. Tavaliselt on laivid ikka kas reedel või laupäeval, mõnikord harvem ka pühapäeval – aga kolmapäeval! Ja mitte tavalisel kolmapäeval, vaid eksami eelõhtul! Lisaks olin mingi lolli masohhistliku impulsi ajel ühes jaapani keele tunnis üles tunnistanud, et mul õhtu enne eksamit laiv on (oli seda vaja õpetaja kuuldes öelda!), nii et mul oli ekstra kohustus eksam hästi teha, sest muidu oleksid kõik mu põrumises süüdistanud exist†trace'i laivi. Tahtsin tõestada, et suudan olla korraga nii eeskujulik fangirl kui ka eeskujulik üliõpilane (karjäär ja "perekond", vaadake kui hästi ma mõlemaga hakkama saan!). Laivipäevaks olin öö läbi eksamiks kordamisest aga täiesti kurnatud ega tundnud ennast ei eeskujuliku fänni ega ka eeskujuliku õpilasena... oli lihtsalt halb olla, kõht valutas ja pea käis ringi... lisaks närveerisin Omiga kohtumise pärast. Tegelikult mitte ainult Omiga, vaid teiste bändiliikmetega ka. Asi selles, et paar nädalat tagasi korraldas exist†trace'i fännklubi fännide seas ühe küsitluse... 19 küsimust (sest "19" on exist†trace'i ehk Igu numbriline lühend), mille seas oli päris tavalisi ja lihtsaid küsimusi (millal oli su esimene exist†trace'i laiv? mis on su lemmik-exist†trace'i laul? kuidas ja millal sa exist†trace'i avastasid? etc.). Aga siis olid ka keerulised ja (minu meelest) päris kiuslikud küsimused, nagu: kui sa peaksid exist†trace'ile hüüdlause välja mõtlema, siis mis see oleks? kes on su lemmikbändiliige ja miks? mida exist†trace sinu jaoks tähendab? mida tähendab sinu jaoks Omi? miko? Naoto? Jyou? Mally? (kõik bändiliikmed ühesõnaga). Kõige raskem oligi see viimane küsimus. Kuna ankeedile vastamine polnud anonüümne (isegi kui oleks olnud anonüümne, oleksid nad välismaalase vastused nagunii ära tundnud) ja vastused läksid kõikidele bändiliikmetele lugemiseks, siis oli sellele viimasele küsimusele eriti raske vastata. Kuidas ma vastan küsimusele, mida tähendab Omi minu jaoks, kui ma tean, et miko seda loeb?! Pealegi ma ei tea isegi, mida Omi minu jaoks tähendab. Ankeedile vastamiseks oli aega kümme päeva, mina saatsin selle ära 2 minutit enne tähtaega (tähtaeg oli kell 23:59), sest ma ei suutnud seda "mida tähendab sinu jaoks"-küsimust kuidagi ära vastata! Lõpuks kirjutasin midagi ülipiinlikku (eriti Omi kohta), mis kahtlemata oli ka vigases jaapani keeles (topeltpiinlik). Nüüd teavad nad kõik, et sellele punapäisele välismaalasele meeldib Omi – enne teadis vaid Omi, nüüd teab ka miko, Naoto, Jyou ja Mally... fännklubi mänedžer ja bändi mänedžer ka. Ma olen kindel, et isegi see tüüp live-house'i uksel, kes pileteid kontrollib, teab! Kõik teavad. Need, kes mu blogi loevad, teavad ka (hea, et keegi seda ei loe, haha).

Pärast ankeedi saatmist mõtlesin, et nüüd ei saa ma enam kunagi bändi ette ilmuda (nii piinlik oli!), aga kohusetunne (laivil käimine on fänni püha kohus) ja armastus bändi vastu said piinlikkustundest võitu, ehkki piinlik oli ka ikkagi! Vähemalt esiritta ma küll ei lähe, lubasin endale seekord. Kaalusin ka maski kandmist, et oma süüdlaslik-häbelikku näoilmet peita (Jaapanis on täiesti OK, et näiteks külmetunud või õietolmuallergia all kannatavad inimesed tõmbavad endale kirurgimaski ette, ka laivil pole üldse imelik publiku seas mõnda maskistatud fänni näha). Loobusin siiski maski kandmisest, sest välismaalase puhul oleks see ilmselt veel rohkem tähelepanu tõmmanud. Samuti tuli mul loobuda plaanist bändi "distantsilt" imetleda, sest see exist†trace'i fännist sõbranna, kes mind alati esiritta kamandab... kamandas mind esiritta, ilmselgelt. Ma üritasin seekord päris kõvasti vastu punnida, peaaegu oleksin otse välja öelnud "ei taha!", aga kuna ma natuke ikkagi tahtsin ka, siis ühel hetkel olingi esireas, ilma maskita, täpselt Omi ees! Kuna see oli ilma eesriideta lava, siis bändiliikmed seadistasid oma pille laval otse fännide silme all (väga sürreaalne on olla oma iidolitele nii lähedal ja teha nägu, nagu sa ei märkakski neid, aga paistab, et nii tehakse – bändi ja fännide vaikival kokkuleppel kujutavad kõik ette, et lava ees on kardin, ka bändiliikmed ei heida publiku poole ainsatki pilku). Kui bänd lõpuks "päriselt" lavale ilmus, siis... võib-olla kujutasin ma seda endale ette, aga mulle tundus, et Omi naeratas mulle kuidagi lõbusamalt kui muidu (vähemalt pole ta selle ankeedi pärast pahane?). Nii piinlik oli Omile nii lähedal olla (kuna see oli väike live-house, siis oli lava publikule väga lähedal, nii lähedal, et ma oleksin võinud käe välja sirutada ja Omi kitarri puudutada... nii lähedal, et mu headbangivad juuksed puudutasid Omi põlve). Aga ikkagi nii hea! (ma olen üks piinlik piinlik häbematu fangirl). Nad esitasid küll vaid umbes viis lugu, aga need viis lugu olid see-eest väga intensiivsed! (Omi ka, haha) Pärast seda lühikest laivi olid kadunud nii väsimus ja masendus, mis mind mitu nädalat olid piinanud, kui ka kõhu- ja peavalu (kuidas ma küll Eestis ilma laivideta hakkama sain?!). Õnnelikuna ja laetud patareidega sõitsin ühikasse, et öö läbi jaapani keele eksamiks õppida. Kõike ära õppida ei jõudnud, aga olin liiga õnnelik, et selle pärast muretseda. Veel hommikulgi, kui kurnatult ülikooli poole veeresin, itsitasin omaette õnnelikult – päris hull lugu, kui laivipohmell ja õpipohmell kokku langevad.

Vahepalaks üks mu lemmik-exist†trace'i laule (ehkki seda võin ma vist umbes poole exist†trace'i repertuaari kohta öelda). See Omi pilt, mis selle laulu taustaks on, meeldib mulle ka hullult). 

Eksam ise oli oodatust raskem, ehkki õpetaja oli öelnud, et "pole vaja muretseda, see on kõigest väike test" (meil see õpetaja on suht koomiline tüüp). Ilmselt eeldas terve klass, et tuleb midagi valikvastustega testi laadset, aga tegelikult oli 12 A4 lk pikk eksam, mis koosnes igasugustest küsimusest, sh lugemis- ja kirjutamisülesannetest. Näitelauseid tuli ka päris palju kirjutada – laivisegases peas kirjutasin enamiku lauseid bändide või laivide kohta (aga need olid grammatiliselt korrektsed!). Test oli ilmselgelt pikem, kui selleks aega ette oli nähtud. Vastuste üle pikemalt mõtisklemiseks aega polnud – tuli muudkui kirjutada-kirjutada-kirjutada. Nii et pole ime, et lohakus- ja väsimusvead sisse lipsasid. Sellegipoolest sain üle 90 punkti! Nii et kellelgi ei tohiks kobisemist olla, et ma käin muudkui laividel ja olen üliõpilasena alla käinud.

Tegelikult oleks veel nii paljust kirjutada, aga kell hakkab juba 4 saama (muidugi et hommikul). Homme on küll puhkepäev, aga mul on plaanis sõbrannaga (kes pole fangirl muide) minna pühamuid külastama (näete, ma käin teistes kohtades ka peale laivide!).

Aga mu kuulsus lootusetu fangirl'ina on vist küll nii kinnistunud, et sinna pole enam mitte midagi parata. Eile öösel sattusin lobisema oma kahe aasta taguse prantslannast kursakaalaslasega (ta kolib varsti Jaapanisse, sest ta abiellub oma jaapanlasest boyfriendiga, kellega ta kaks aastat tagasi siin õppides kohtus). Ta muidugi imestas, et miks ma nii hilisel öötunnil üleval olen (kell oli peale kahte öösel) – tema esimene oletus oli muidugi, et ma tulen laivilt. No mida?! (nii hull see asi nüüd ka pole!) Aga ka mu uued jaapani keele klasssikaaslased, kellega ma napilt kaks kuud olen koos õppinud, teavad mind kui kirglikku muusikasõpra. Täna kritseldas üks hiina tüdruk enne tunni algust tahvlile pusheeni karaktereid (need on ühed ülinunnud paksud kassikesed) – iga õpilase kohta üks kiisu. Ühe pusheeni juures oli kohvitass ja raamat ja ma ütlesin, et see olen mina!, mille peale tema kavalalt naeratades kassile kitarri juurde joonistas. Ma olin lausa liigutatud – kuidas ta mind nii hästi tunneb! Pärastpoole joonistas ta veel ühe pusheeni-portree ekstra minu jaoks. See võtab mu nii hästi kokku, et mul polegi midagi lisada.  
 

Kohe näha, kes on kes :)

Uhke on olla fangirl, kui sind nii nummiks joonistatakse :)