Parem Oni Tokyos kui Omi Osakas

Väga veider nädal on olnud. Alates esmaspäevast kuni reedeni olen maganud ööpäevas keskmiselt vaid umbes kolm tundi, vastu reedet koguni vaid poolteist tundi (miks, ma ei tea, küllap vist veerandeakriis). Ise magamatusest täiesti pohmellis, läksin reedel sõbranna Aikoga pühamuid-templeid külastama (Aikost ja meie traditsiooniks saanud pühapaiga-ekskursioonidest kirjutan millalgi teine kord lähemalt, siis kui mul on aega piltidega mässata, sest seda juttu poleks aus ilma piltideta rääkida). Kui õhtul lõpuks koju sain, kukkusin muidugi kohe ära, magasin kella kuuest kella kümneni, siis kümnest kaheni (öösel), kella kahest kella neljani (ikka öösel) ma... ee, võitlesin oma sisemiste deemonitega (veerandeakriis, siin pole midagi naerda), kell neli (siis kui olin oma sisemistelt deemonitelt haledalt peksa saanud), jäin uuesti magama ja magasin hommikul üheksani välja. Vau! kokku pea 12 tundi (või koguni rohkem?). Tõin konbinist süüa (mida, ei mäleta, aga mul on kuri kahtlus, et selle juurde kuulus ka tahvel shokolaadi*), vitsutasin kõhu korralikult täis (sest hommikusööki ei jäta ma kunagi vahele)... ja siis mõtlesin teha 15-minutise uinaku. Kes on mu eelmist positutust lugenud, teavad millega see lõppes. Ühesõnaga, 12-tunnisele unele lisandus veel tubli kaks pool tundi. 

*Ma tean küll, et õige (= keeletädid ja -onud ütlevad nii) on "šokolaad", mitte "shokolaad", aga ma põen katusetähtede foobiat (olen isegi oma lõputöös lauseid ümber sõnastanud nii, et ei peaks neis kasutama katusetähtedega sõnu). Ma ei tea, miks mul selline foobia tekkinud on (küllap veerandeakriis). 

Olin enda peale vihane, et olin maha maganud nii reede õhtupooliku kui ka laupäeva hommiku- ja lõunapooliku ("lõunapoolik" ON sõna!), sest see tähendas, et enne õhtust laivi ei jäänud mul enam aega mitte millekski muuks, kui laiviks ettevalmistuste tegemiseks (homme õpin vist küll hommikust õhtuni... ja siis õhtust hommikuni). Aga tänane laiv ise oli mõneski mõttes väga kummaline elamus – läksin esimest korda vaatama bändi, kes täna õhtul esines viimast korda Rangelt võttes ei läinud nad täna siiski laiali, vaid "peatasid oma tegevuse", niisiis mitte breakup/kaisan, vaid hiatus/katsudou kyuushi (kuidas eesti keeles nendel kahel vahet tehakse? kas üldse tehaksegi?), aga praktika on näidanud, et pahatihti võib nende kahe vahele võrdusmärgi tõmmata. Ühesõnaga, minu esimene ja (suure tõenäosusega) viimane GANGLIONi laiv. Sarnaselt exist†trace'iga on GANGLION üks vähestest ainult naistest koosnevaid Visual-kei bände, samuti on nad exist†trace'i head sõbrad ja mitmel korral nendega koos samal laivil esinenud (näiteks viimasel valentinipäeval pidasid nad koos maha kahe-bändi-kontserdi ehk two-man live'i). Kuna Visual-kei naisbändid on niigi haruldane nähtus, siis on muidugi tohutult kurb, et see bänd pillid kotti paneb.

Kuna ikkagi viimane laiv, siis esitasid nad nii uusi kui ka vanu lugusid ja kokku kestis kontsert pea kaks pool tundi. Live-house'is kohtasin ka ühte oma exist†trace'i fännist sõpra. Haha, mõtlesin, veel üks truudusetu exist†trace'i fänn, kes pole Osakas meie naistele kaasa elamas, vaid on tulnud viimast korda rivaalitsevat bändi vaatama (sest eks nad ole ühtaegu nii sõpsid kui ka rivaalid, exist†trace ja GANGLION). (Tegelikult oli see sõber laivil mitte fänni, vaid reporterina – ta nimelt töötab vabatahtlikuna ühe Visual-kei veebisaidi laivireporteri ja tõlkija-ajakirjanikuna). Üritasin seekord mitte väga lava lähedale ronida – lasen veel mõnel kitarristil ennast ära võrgutada... keda ma siis enam mitte kunagi ei näe! (tegelikult kartsin, et kui mõnele fotole peaksin jääma, siis võib exist†trace mu "kõrvalehüppest" teada saada). Laiv ise oli super, ehkki kurb oli ka – õigemini, seda enam oli kurb, et see nii super oli! Samuti pani see paratamatult mõtlema, et ka exist†trace pole igavene... sest ükski bänd pole. Nende muusika võib elada igavesti, aga bändid ise on haprad nagu kirsiõied. Ma ei taha ära sõnuda, aga exist†trace on tegelikult haruldaselt kaua tegutsenud – kaua mistahes bändi kohta (13 aastat), aga naisbändi kohta lausa haruldaselt kaua (kuuldavasti seisid nad poolteist aastat tagasi silmitsi samasuguse saatusega nagu GANGLION täna õhtul, aga kuidagi õnnestus neil siiski tookordsest kriisist välja tulla). Kui bändiliikmetele sõna anti ja kõik ükshaaval oma mõtetest-tunnetest rääkisid, siis tikkus paratamatult mullegi pisar silma, vaatamata sellele, et ma nägin neid täna üldse esimest korda. Mõtlesin, et kui laval oleks exist†trace... mina küll ei suudaks nii rõõmsalt kaasa elada, nagu GANGLIONi fännid täna – laivi lõpuks oleksin ilmselt omaenda pisaratesse uppunud. Aga küllap olid fännid selle teadmisega juba leppinud, sest neil on olnud aega seda mitu kuud seedida. Bändiliikmed ise olid küll vahepeal päris pisarates.

Stiilinäiteks mõned muusikavideod. Vaadake-kuulake ja kurvastage, et sellist suurepärast bändi enam pole. 

Pärast laivi olin nii emotsionaalselt raputatud, et otsustasin minna müügileti äärde kukrut kergendama. Minu suureks üllatuseks (ja ehmatuseks!) oli müügileti ääres ka bändi vokalist-kitarrist, kes fänne isiklikult tänama oli tulnud (tavaliselt on bändiliikmed müügiletis vaid väiksematel laividel, peaaegu mitte kunagi suurtel one-man live'idel, aga eks täna oli väga eriline laiv). Kõigist bändiliikmetest tahtsingi ma just temaga kõige rohkem kohtuda! Ärge nüüd naerma hakake, aga GANGLIONi vokalist-kitarristi nimi on... oni (kirjutataksegi väikse tähega). Veel enam – kas ta pole mitte päris Omi moodi? (kes ilusti minu jagatud muusikavideosid on vaadanud, märkas seda sarnasust ilmselt isegi) Igatahes – kui oni mu pilgu tabas... (issand, kui imelik on kirjutada "oni", mitte "Omi" – sorry, Omi! ma tean, et selles lauses peaks sinu nimi olema, aga sa oled täna nii kaugel Osakas, kuhu sõitmiseks minusugusel vaesel üliõpilasel seekord raha polnud) ühesõnaga, sain kohe aru, et ta tahab mulle midagi öelda, kuid ei suuda otsustada, mis keeles mind kõnetama peaks – seega kõnetasin teda ise. Ta oli nii armas ja sõbralik, andis käppa ja kiitis mu jaapani keelt (ilmselt olid ta ootused väga madalad, haha). Olin temaga kohtumisest nii sapsu täis, et raiskasin müügiletis umbes kolm korda rohkem raha, kui mul plaanis oli olnud (oleksin ma rikkam, oleksin veel vähemalt kolm korda rohkem raisanud...). Selle peale veel üks muusikavideo!

Pärast mõtlesin, et peaks ikka ise ka kitarri õppima hakkama. Arvestades minu nõrkust (nais)kitarristide vastu... äkki hakkaksin ma isegi endale meeldima?!