Kõik on hästi, aga...

Heihopsti! Head 13. reedet! Kellele see midagi ütleb – täna on butsumetsu ka! Aga kellele ei ütle – butsumetsu on Jaapani budistliku kalendri kohaselt nädala kõikse halvem päev, Buddha surma päev (keda huvitab, võib inglise keeles selle nädalapäevade süsteemi kohta lugeda näiteks siit).

Käisin täna exist†trace'i laivil, mis oli 13. reede butsumetsule kohaselt mu elu kõige halvem exist†trace'i laiv. Ei, bändi etteaste küll kuidagi kehv polnud, aga ma ise rikkusin selle laivi enda jaoks ära. Kui mõtlema hakata, siis oli see laiv ühe väga masendava nädala kulminatsioon ja kaudne (või ikka päris otsene?) tulemus. Ilma detailidesse laskumata – nädal on olnud depressiivne. Ma isegi mõtlesin, et ma ei lähe sellele laivile, sest nagunii ei suuda ma sellest rõõmu tunda (ei suutnudki), aga kuna pilet oli broneeritud, siis ei tahtnud ka minemata jätta. Ei tahtnud näha ei Omit (vaatamata sellele, mis ma kirjutasin oma 2. mai postituses) ega "Igu perekonda". Üks põhjus oli selles, et sitt meeleolu hävitab täiesti mu niigi kesise jaapani keele oskuse (nii ongi – kui ma olen masenduses, siis ma ei suuda võõrkeeltes rääkida, muutun täielikuks verbaalidioodiks), teine põhjus – olin suutnud ennast veenda selles, et ma tegelikult ikkagi ei meeldi exist†trace'i fännidele. Viimasel ajal näen palju õudusunenägusid, mis on tegelikult kummaline, arvestades mu unetundide arvu – nii lühikese uneajaga ei näe tavaliselt üldse unenägusid. Jaapanis aga olen hakanud nägema. Paar ööd tagasi oli mul selline unenägu, kus exist†trace'il oli plaan oma suvisest one man live'ist DVD välja anda (see võib tegelikult täitsa tõeks saada). Aga fännidel oli mure – äkki läheb see kole välismaalane jälle esiritta ja rikub niimoodi DVD ära?! Lõpuks läksin ma laivile (unenäos), kapuuts peas, must surnupealuumask ees, ja muidugi tagaritta, et oma inetusega kaasnevat esteetilist reostust võimalikult minimeerida. Teine unenägu oli selline, kus ma kõnetasin Kleitmeest (haha, võite kolm korda arvata, miks ma teda sellise hüüdnimega kutsun), ehkki päriselus pole me sõnagi vahetanud (minu teooria: ta vihkab mind). Kuna ta on üks "Igu perekonna" liidreid, Omi special fänn veel pealekauba, siis on mind alati häirinud see ähmane tunne, et ta ei salli mind – erinevalt teistest exist†trace'i fännidest, kes mind alati sõbralikult tervitavad, pole tema mitte kunagi minuga rääkinud (ehkki mitmel laivil oleme olnud kõrvuti esireas Omi ees). Ta pole mind isegi mitte pilguga tervitanud või minu kohalolu tunnustanud – ei, enamasti ta täiesti ignoreerib mind, vaatab minust nagu seinast mööda. Ma siis kõnetasin teda ise – küll vaid kõigest unenäos... mille peale Kleitmehe nägu... sulas kokku, nagu plastmass, nii et nina ja silmad ja suu kadusid ära (see oli mu unenäos päris õõvastavalt lavastatud) See oli nii õudne, et päriselus ma teda küll nüüd kõnetada ei julge!

Aga et kuidas see ikkagi tänase laiviga seotud oli – minu äärmuslikult madal enesehinnang oli mind veennud selles, et ma ikka pole väga teretulnud sinna laivile (kindlasti mitte kusagile esirea lähedusse!) ja et senine sõbralikkus oli olnud vaid viisakus ja ühekordne uudishimu "eksootilise" välismaalase vastu. Üleüldse – kas polnud kõik lihtsam, kui keegi mind veel ei tundnud, isegi Omi mitte? Niisiis läksin laivile viimasel minutil, vahetult enne exist†trace'i lavale astumist, et ma ei peaks kellegagi suhtlema. Ja nii juhtuski, et olin laivil – selle kuu ainukesel exist†trace'i laivil Tokyos! – täiesti viimases reas. Nii ma küll ei tahtnud. Ja kui mu sõbrannad mulle esireast rõõmsalt lehvitasid, siis sain ma aru, et ilmselt nad ikkagi ei vihka mind, sest neil paistis olevat siiralt hea meel, et ma viimasel minutil siiski kohale ilmusin. Võib-olla nad lausa muretsesid, et kas ma ei tulegi (olen ilmselt päris paljudest sõpradest niimoodi ilma jäänud, et lõpetan nendega suhtlemise, kuna mulle tundub, et teen neile sellega teene, kui nad oma ebameeldivast seltskonnast vabastan). Natuke leevendas mu ahastust selle viimase rea koha pärast see, kui Omi lavale tuli ja vaatamata distantsile kohe mu pilgu tabas. Kuid siiski, nii kaugel lavast pole ma ühelgi exist†trace'i laivil pidanud olema. Kuna mu koht polnud mitte ainult et lavast kaugel, vaid ka väga õnnetu nurga all kõige parempoolses ääres, siis enamiku laivist ei näinud ma Omit üldse (see-eest nägin hästi Jyoud ja mikot). Ja nüüd ei näe ma teda enne kui kuu aja pärast. See kõik tekitas nii tohutut ahastust. Viimase laulu ajal suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida ja nii kui bänd lavalt lahkus, põgenesin live-house'ist ka mina, sest ma poleks suutnud ei bändiliikmete ega ka teiste fännide ees rõõmsat nägu teha (kui ma oleks live-house'i peal Omit näinud, oleksin kindlasti nutma puhkenud). Üks kurb laul selle peale.

Eile oli mul aga omamoodi revanš-kontsert. Talvisel reisil oli mul kaks täiesti ebaõnnestunud laivi – üks, mida ma ei näinud, kuna mul oli nii halb koht (isegi halvem kui täna – kirjutasin sellest laivist ka siin blogis), ja teine, kuhu ma jäin pea kaks tundi hiljaks, kuna pileti ostnud sõber unustas selle mulle üle anda, nii et veetsin suurema osa laivist mööda Tokyot oma piletit taga ajades (sellest laivist ma siin blogis paraku kirjutada ei jõudnud). Huvitava kokkusattumusena käisin eile vaatamas seda bändi, kelle laivile ma tookord talvel hiljaks jäin (Wagakki Band), live-house'is, kus ma tookord mitte midagi ei näinud (Zepp DiverCity). Kas pole veider kokkusattumus? Ega mul nüüdki teab mis super koht polnud, aga parem ikka kui tookord – vähemalt ma ikkagi nägin lavale! Laiv oli super, bänd oli super... aga ma ei suutnud sellest kõigest kuidagi rõõmu tunda. No ei ole mul hea nädal olnud (olen oma ülikoolis kohutavalt pettunud... ei taha sellest kohe rääkidagi). Aga Wagakki Band on üks vinge rokkbänd – pole Visual-kei, aga visuaalsed on nad küll! Vot sellised.

Kuna pidin laivile minema otse koolist, siis läksin tundi laiviriietes, mis seekord olid bändi stiilile vastavalt Jaapani kimono/Hiina qipao mõjutustega (ühtegi pilti mul pole, sorry – madala enesehinnagu inimestel pole endast pilte). Tunnis õpetaja muidugi märkas kohe ja küsis, et mis puhul ma selline olen – ja ma siis ütlesin, et tegelikult lähen ma laivile... mille peale klassikaaslased (keda ma olen tundnud vähem kui kuu aega) juba muigasid teadvalt, et Liisi läheb jälle laivile. Ka mu kahe aasta tagused kursakaaslased teadsid mind põhiliselt kui hullu fangirli, kes pidevalt laividel käib (kes käib laividel liiga palju, ütlesid mõned). Varem olid laivid see koht, kus ma unustasin kõik mured ja elasin ennast täiega välja. Viimasel ajal see aga hästi ei tööta. Kardan, et kaotan huvi muusika vastu nii, nagu ma kaotasin huvi kirjanduse vastu (viimased paar aastat pole ma enam suutnud ilukirjandust lugeda – lihtsalt ei köida enam, tee mis tahad). Aga see oleks küll lõpp, kui ma kaotaksin huvi ka muusika vastu – see oleks sama, mis kaotada huvi elu vastu. Selle peale veel üks muusikavideo.