Kuu aega Jaapanis!

Täna sai täpselt kuu aega mu Jaapanisse ümberasumisest. Peaks vist mingi vahekokkuvõtte tegema või midagi.

Mõnes mõttes olen siin elanud (elan praegu ka) nagu topeltelu – tudengielu ja fännielu. Kuna tulin Jaapanisse ikkagi üliõpilasena, siis oleks enam-vähem normaaalne, kui 75% oleksin korralik tudeng ja 25% (korralik) fangirl, aga aprillikuu on küll see tudengi-fänni suhe vastupidine olnud. Ilma keerutamata ja fakte varjamata: käisin 4 laivil (kaks D laivi, kaks exist†trace'i) ja 7 in-store event'il (3 Asagi in-store'i, 3 exist†trace'i oma ja üks D in-store, õigemini in-store'i laadne üritus). 11 Visual-kei üritust ühes kuus! (Kuidas ma veel pankrotti pole läinud?! haha) Nüüd mõned võivad mõelda, et ma olen ikka täiesti hukka läinud ega õpi enam üldse, aga teate, mis – põhiliselt vaid tänu oma fangirli-elule ma üldse olengi viimasel kuul midagi õppinud! Ülikoolis on mul hetkel vaid jaapani keele tunnid, mida on vaid 4 korda nädalas (loodan siiski lähitulevikus saada ka loa mõnede jaapanikeelsete loengute külastamiseks – kuna ma pole "päris" tudeng, pean enne kõvasti pabereid määrima, kui mul lastakse täieõiguslike üliõpilastega koos "päris" loengutes käia). Jaapani keele tunnid on toredad, sest jaapani keele õpetajad on toredad ja reeglina on ka jaapani keele õppijad keskmisest toredamad inimesed, aga.... aga! natuke lihtsavõitu on need tunnid (nagu mind ka hoiatati, sest tegelikult peaksin tase kõrgemal klassis olema – paraku aga Todai minu taseme tunde hetkel ei paku). Ma arvan, et kindlasti pole see mahavisatud aeg (kordamine on tarkuse ema and all that), kuid mingit tormilist progressi mul küll loota ei tasu, vähemalt mitte ülikoolitundidest. Ka kaasüliõpilastega (keda ma näen küll väga harva) suhtlen ma seekord inglise keeles, olgu nad valged või asiaadid. See on täiesti erinev mu eelmisest ülikoolist, kus enamik meie kursuse inimesi ei osanud inglise keelt, nii et kogu suhtlus toimus alati jaapani keeles – see oli meil nii norm, et ma rääkisin isegi oma ameeriklasest kursavennaga jaapani keeles. 

Kui aga mõtlema hakata, siis olen viimase kuu jooksul päris palju jaapani keele praktikat saanud tänu oma bändidele – põhilised sõbrad ongi mul D ja exist†trace'i kaasfännid, kellega ma suhtlen nii laividel (niivõrd kui mu tagasihoidlikkus lubab) kui ka sotsiaalmeedia vahendusel. In-store event'idel olen suhelnud muidugi ka artistidega otse, ehkki see on nii napp paarilauseline vestlus, et jaapani keele praktikaks seda vist pidada ei saa. Aga siis on veel fännikirjad artistidele, artistide blogid, muusikaajakirjad... kui mõtlema hakata, on selle fännindusega kaetud kõik keele osaoskused – kuulamine, rääkimine, kirjutamine ja lugemine ("Japanese for the Fangirls"). Viimased paar päeva olen aga õppinud viisakat jaapani keelt ehk keigot tänu D fännklubile. Nimelt keeras D välismaa fännklubi sellise kräpi kokku (nagu nad pidevalt teevad), et ma ei saanud osta piletit D fännklubi-laivile. Muidugi oleksin võinud selle pileti ilmselt ka kuidagi mingil muul moel hankida (alati leiab netist kellegi, kes pileteid müüb), aga asi oli põhimõttes – D fännklubi liikmena (olgugi et fännklubi välismaa filiaali liikmena) tahtsin ma saada oma piletit otse fännklubist. Kuna ingliskeelsed meilid ingliskeelsesse fännklubisse ei andnud mingit tulemust, siis kirjutasin lõpuks D Jaapani fännklubisse (muidugi jaapani keeles). Kahtlustasin, et ka nemad ignoreerivad mind, aga olin meeldivalt üllatunud, kui efektiivselt reageeris Jaapani fännklubi välismaa fännklubi kräpi heastamiseks. Ja kui ilusaid viisakaid meile ma neilt sain! Ja homme annab fännklubi mänedžer pileti mulle erandkorras isiklikult üle! (Õigus küll, ma seda ei öelnudki – alates homsest on kolm päeva järjest D fännklubi laivid! Kooli sel nädalal ei ole, sest Jaapanis on praegu Golden Week ehk praktiliselt terve nädal riiklikke pühasid – minul on sisuliselt nagu koolivaheaeg.)

Aga eelmine nädal oli mul akadeemiliselt väga raske tegelikult – vaatamata sellele, et keeletunnid on suhteliselt lihtsad. Mainisin ka eelmise postituse lõpus oma "võimatut missiooni" – lugeda paari päevaga läbi ca. 50 lk akadeemilist teksti jaapani keeles. Seda ei teinud ma mõistagi oma keeletunni tarbeks, vaid seminariks oma professoriga. Meil on nimelt kord kuus seminarid, kus kõik minu professori õpilased saavad kokku, et arutleda mingi loetud teksti üle, mis seekord oli – minu suureks ebaõnneks! – jaapanikeelne. Kuna jaapani keele tundides olen ma täiega proff, siis mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab (jaapanikeelseid muusikaajakirju loen ka juba päris vabalt), nii et ei alustanud selle 50 lk peatüki lugemisega enne kui päris viimasel minutil (eks fännielu oli siin ka natuke süüdi). Igatahes – see oli raske. Peale Judith Butleri "Gender Trouble'i" lugemist jaapani keeles arvasin, et sellest enam hullemat teksti olla ei saa, aga see 50 lk oli peaaegu sama hull! Öö enne seminari ei maganud ma silmatäitki, vaid püüdsin sellest tekstist ennast läbi närida. Vot niimoodi:

 

See on selfie minust öösel õppimas.

Nädala jooksul tarbitud kohvi- ja energiajoogid.

Hommikuks saingi teksti läbi! Aga olin nii väsinud, et muidugi ei olnud minust seminaris aktiivset kaasarääkijat. Tegelikult ei saa ma oma passiivsuses süüdistada ainult oma magamatust. Olin ka natuke ehmunud oma professori teiste õpilaste tublidusest – enamik neist polnud lugenud läbi mitte ainult seda 50 lk peatükki, vaid terve raamatu! (seejuures ei paistnud keegi neist olevat magamata). Liiatigi on enamik neist kas doktorandid või lõpetavad magistrandid. Pealekauba on nende emakeel inglise keel! (meil on seminarid ingliskeelsed, kuna professor on ameeriklane). Tundsin ennast idioodina, kes ei tea mitte millesti mitte midagi ega oska oma mõtteid mitte üheski keeles selgelt väljendada. Muide, seminari läbiviimise eest vastutav doktorant uurib samuti Visual-kei'd, nii nagu mina oma bakatöös. Vähe sellest – ma isegi viitasin tema makatööle oma bakatöös! Veel enam – avastasin (tähendab, mulle meenus), et kaks aastat tagasi olin temaga koos ühel laivil (mul on tegelikult päris hea näomälu). See on omamoodi irooniline, sest mu praegune teema pole üldse Visual-kei'ga seotud – ma lausa teadlikult vältisin seda teemat! (Samuti on mul ähmane tunne, et mu sempai pole eriti vaimustunud sellest, et mingi baka-eikeegi kusagilt eikeegimaalt temaga sama teemat on uurinud... ma ei tea, võib-olla olen lihtsalt paranoiline.) Pärast seda ebaõnnestunud seminari tabas mind tohutu enesepõlgusehoog (kas mul üldse on õigust Jaapani kõikse paremas ülikoolis käia, kui ma nii paganama loll olen?!), aga pikalt mul aega oma haavu lakkuda polnud, sest pidin nädala lõpuks ühe motivatsioonikirja valmis kirjutama (mingil suvisel konverentsil osalemiseks) – üldse mitte lihtne ülesanne pidevas magamatuse- ja demotiveerituse seisundis!

Aga õnneks sai see hull nädal läbi – ja nädalavahetusel kohtusin ma oma naistega! Reede õhtul laivil, laupäeva pärastlõunal in-store event'il. Seekord ei roninud ma laivil esiritta (arvan, et viimased viis-kuus laivi olen küll alati esireas olnud), sest ei taha Jaapani fännide heatahtlikkust kuritarvitada – lõppude lõpuks olen võrreldes Jaapani tüdrukutega ikkagi suhteliselt pikka kasvu ja näen lavale täitsa hästi ka näiteks kolmandast reast, kuhu ma ennast seekord positsioneerisingi (pealegi on Omile liiga lähedal olla emotsionaalselt päris väsitav!). Aga ka lavast pisut eemal olla oli huvitav kogemus – avastasin ka seda, et lavast kaugemal olevate fännidega suhtleb Omi teistmoodi kui nende fännidega, kes on tal nina all esireas. Kui esireas vahetame me tavaliselt vaid pilke, siis seekord oli selline moment – laulusõnade 側にいて誰より愛しい人よ ("ole mu kõrval, sa kõigist kallim inimene") ajal naeratas Omi mulle... ja näitas näpuga otse minu poole! (Kas nii tohib?! Kutsuge keegi see kitarrist korrale!) Veel mõned säravad Omi-momendid. Enne laivi algust oli lavaesine kardin Omi-poolsest lavaservast natuke eemale tõmmatud, nii et fännid võisid vilksamisi näha, kuidas Omi kitarri ja tehnikat laval valmis seab. Enamik fänne taktitundeliselt muidugi ei vahtinud teda, sest ilmselgelt polnud see vaatepilt publikule mõeldud... mina aga ei suutnud taktitundeline olla, sest Omi nägi tehnikaga mässates peaaegu sama vinge välja nagu kitarri mängides! (See on vist tõsi, et naistel on kitarristide suhtes mingi nõrkus – paistab, et sõltumata kitarristi soost...) Veel üks unustamatu Omi-moment. Live-house oli väga kuum, nii et kõigil higi voolas – bändiliikmetel ja fännidel ühtemoodi. Ma ei saa aru, kuidas need Jaapani rokkmuusikud seda teevad, aga Omi nägi täiesti laitmatu välja, samal ajal kui ta nii tugevalt higistas, et higipisarad lausa voolasid mööda ta nägu ja kui ta oma pead raputas, siis lendasid higipisarad igas suunas... ma ei oska seda ülevat vaatepilti hästi kirjeldada, aga see nägi väga lahe välja! Ausõna, ma peaaegu et ei raatsi exist†trace'i laividel headbangida, sest ei taha ühestki Omi-momendist ilma jääda. Pärast laivi kartsin Omiga kusagil live-house'i peal kokku sattuda, aga olin pettunud, kui lõpuks ei sattunud... See-eest aga leidsin ühe uue sõbra exist†trace'i "perekonna" seast. Küll nad on ikka armsad inimesed!

Järgmisel päeval oli in-store event Shibuya Tower Records'is, kus seekord oli programmis akustiline minilaiv ja autogrammi-sessioon koos kätlemisega. Taaskord läksin olulisele üritusele praktiliselt täiesti magamata (olin öö läbi mässanud selle neetud motivatsioonikirjaga). Väga rumal minust! Mõtlesin, mida ma Omile ütlen... mul oli kõikvõimalikke ideid, mida talle öelda, aga in-store'il on see vestlusaeg väga piiratud – mõnikord saad napilt "aitäh" öelda, samas teinekord antakse rohkem aega... aga mingit pikka vestlust ei saa kunagi arendada. Tavaliselt on nii, et kui mul on täiega ette valmistatud, mida ma mingile bändiliikmele ütlen, siis antakse nii vähe aega, et mu ettevalmistatud "tekst" ei mahu kuidagi selle raamidesse. Kõige parem on mingi küsimus või mõni tabav kommentaar. Lõpuks ma ei suutnudki otsustada, mida ma talle ütlen – kas seda või hoopis seda... ühel hetkel seisin Omi ees, hoidsin tal käest kinni (ehkki ma isegi ei mäleta seda!) ega suutnud mitte kui midagi öelda. Täielik feil! Mul pole nii läbikukkunud in-store'i "vestlust" veel olnud. Ma isegi ei mäleta, mida Omi mulle ütles! Ahh, kuidas ma seda põen! (Miks on alati nii, et mida rohkem mulle keegi meeldib, seda idiootsema mulje ma endast jätta suudan?!) Omi autogramm mu nahktagil natuke leevendas seda tohutut pettumust, mis ma meie vestluse pärast tundsin. Nimelt kirjutas Omi oma autogrammi juurde ka minu nime! Ilma et ma oleksin palunud või midagi. Nägin ka teiste fännide autogramme, aga mitte kedagi, kellele oleks autogrammi juurde ka tema enda nimi kirjutatud. Wow! Ma ikkagi olen Omi eriline fänn!

 

Pilt pole väga hea (peaks laskma kellelgi seda endal seljas pildistada), aga selgelt on näha Omi autogramm all vasakus nurgas koos minu nimega katakanas リーシ

Järgmine exist†trace'i laiv on 13. mail ja ma vannun, et ma magan ennast selleks laiviks korralikult välja ja kui Omit live-house'i peal näen, siis lähen temaga rääkima. Ma arvan, et lähen. Võib-olla. Võib-olla ma ei taha minna, aga ma loodan, et mõni exist†trace'i fänn tirib mind käekõrval tema juurde (see poleks esimene kord, haha).  

Nonii. Selline oli siis minu "vahekokkuvõte" – kirjutasin põhiliselt vaid Omist. Aga ei maksa arvata, nagu ma mõtleksin vaid Omist! Vahepeal mõtlen ikka Asagist ka, haha. Ja üldse pean ma nüüd kohe magama minema, sest mul on homsele laivile väga hea pilet, nii et olen lavale (=Asagile) väga lähedal.   

Pandora laegas mu Jaapani korteri koridoris. Tegelikult sisaldab see salarelva Omi armastuse võitmiseks.