exist†trace 13.08.2016 Takadanobaba AREA

Suvepuhkuse laisk meeleolu on mu üle võimust võtnud – nii kuradi raske on sundida ennast blogi kirjutama. Ja nüüd, kui ennast lõpuks kokku võtsin, kavatsen kirjutada järjekordsest exist†trace'i laivist! No ikka täiesti lootusetu fangirl! Loodan ennast enne suvevaheaja lõppu siiski veelkord kokku võtta ja kirjutada ka vibraatorikohviku külastusest (justnimelt – vibraatorikohviku), oma ebaõnnestunud esimesest semestrist Tokyo ülikoolis, konfliktist sempaiga, konfliktist Kleitmehega (ma ei tea, miks ma nii konfliktne olen!), oma tüütust austajast aka Tavamehest ja veel paljust muustki! Aga kõigepealt kõige värskema laivi muljed.

Eile juhtus midagi täiesti ennekuulmatut. Mul on seda lausa piinlik tunnistada, aga... kui Liisi live-house'i jõudis, oli exist†trace'i etteaste juba alanud. Või mis alanud – see oli juba poole peal! Ennekuulmatu. Milline häbiväärne läbikukkumine fännina! Ausõna, ma sooritaksin seppuku, kui ma poleks sügishooaja fännklubi pileteid juba ära ostnud. Oleks, et mul oleks hilinemiseks mingigi normaalne põhjus olnud, aga ainuke reaalne põhjus oli see, et ma startisin kodust liiga hilja... naeruväärne! (noh, eks hiliseks startimiseks olid ka muidugi omad põhjused, nagu näiteks see, et ma magasin raskelt sisse ja ärkasin alles umbes kell kolm pärastlõunal). Aga paistab, et olen hakanud natuke liiga iseenesestmõistetavalt neid laive võtma – tõesti, Jaapanisse tulekust saadik on mul olnud võimalus kohtuda exist†trace'iga vähemalt mitu korda kuus, nii et kogu aeg on tunne, et küll neid laive tuleb veel ja veel... milline luksus! Küll inimene harjub heaoluga kiiresti! Veel alles aasta tagasi oleksin oma hinge saatanale müünud, et kas või korrakski silmaotsast Omi kitarrimängu näha. Ja nüüd siis selline valus apsakas! See "apsakas" oli seda valusam, et eilne laiv oli exist†trace'i ainukene laiv augustikuus. Ühesõnaga, niigi lühikesest etteastest – viiest laulust – kuulsin ma vaid kaks pool laulu (makstes nende kahe poole laulu eest muidugi täispiletiraha). Või mis, ega ma muusikat õieti ei kuulnudki, sest võitlesin oma surnupealuumaski all pisaratega – olin oma läbikukkumisest lihtsalt nii löödud. Natuke lohutas see, et Omi mind kohe märkas ja mulle naeratas, ehkki olin praktiliselt kõige tagumises reas. Jah, ma võin vabalt maksta neli tuhat jeeni, et kas või korrakski Omi kitarrimängu näha!

Aga nägemata laivipoole kompensatsiooniks üks video, mille täna juhuslikult youtube'ist leidsin – see on ühe exist†trace'i maikuise laivi avalugu (paistab, et keegi publiku seas olnud välismaalane on seda laivi filminud, ehkki rangelt võttes on igasugune filmimine ja pildistamine laividel keelatud). Vinge on see, et sellest videost on ka näha, kuidas bänd "Võimatu missiooni" teemaloo saatel lavele ilmub (see on neil viimase aasta jooksul traditsiooniks saanud, umbes nii nagu Metallica kasutab oma laivide introna "Ecstasy of Gold'i"). Muide, ka mina olen sellel laivil kusagil publiku seas, aga õnneks pole ma videosse jäänud.

Teised bändid ei pakkunud mulle huvi, aga kuna olin siiski piletiraha maksnud, ei raatsinud pärast exist†trace'i esinemist kohe ka koju minna, vaid jäin live-house'i fuajeesse hängima. Teised "Igu perekonna" ehk exist†trace'i fänkonna liikmed tegid sama – keegi ei viitsinud teisi bände kuulata, aga kõik tahtsid siiski ürituse lõpuni olla. Lõppkokkuvõttes oli mul kaasfännidega lobisedes isegi lõbusam kui bändi esinemist kuulates-vaadates. Tunnen küll endiselt kerget alaväärsuskompleksi oma (ikka veel!) viletsa jaapani keele oskuse pärast, aga paistab, et teised fännid on mind mu puudulikule keeleoskusele vaatamata juba päris omaks võtnud (välja arvatud muidugi Kleitmees, kes ilmselt lükkaks mind rongi alla, kui vaid võimalus avaneks). Meenutasime mu laivisõbranna Reikoga kahe aasta tagust exist†trace'i laivi – minu viimast exist†trace'i laivi enne Jaapanist lahkumist. Ahh, mälestused! See oli esimene laiv, kus ma teiste exist†trace'i fännidega rääkisin. Tagasihoidlik, nagu ma olen, olin mitu kuud käinud laividel, ilma teiste fännidega sõnagi vahetamata. Tagasihoidlikud, nagu on jaapanlased, polnud keegi ka omalt poolt julgenud välismaalast kõnetada... (suures osas tuleb see "tagasihoidlikkus" vist siiski jaapanlaste hirmust, et välismaalane ei oska piisavalt jaapani keelt, mis tähendab, et nad on sunnitud rääkima inglise keeles – ja see on asi, mida keskmine jaapanlane väldib nagu põrgutuld). Ühesõnaga, kui nad lõpuks mind kõnetasid (jaapani keeles muidugi) ja ma neile jaapani keeles vastasin ja ütlesin, et ma sõidan kohe järgmisel nädalal teadmata ajaks Jaapanist minema, siis oli kõigil muidugi hirmus kahju, et nad varem minuga rääkima polnud tulnud (see kahjutunne oli vastastikune). Aga lahkumiskingitusena lubati mul minna esiritta Omi ette (nad küsisid, kes mu lemmikbändiliige on) ja pärast laivi vedas Reiko mind käekõrval Omi juurde, nii et ma sain oma lemmikuga korralikult hüvasti jätta. See oli maailma parim hüvastijätt! Omi oli nii siiralt kurva näoga, kui ma ütlesin talle, et ma enam laividele ei tule... mu värsked kaasfännidest sõbrad olid ka kõik kurbade nägudega, kui nad minuga live-house'i uksel hüvasti jätsid. Mäletan, et niipea, kui olin nende vaateulatusest väljas, hakkasin lahinal nutma ja nutsin terve tee rongis kuni ühikani, kuivatades pisaraid bändikäterätikusse. Vot selline laiv oli kunagi kaks aastat tagasi! (ja vähe ma praegu seda meenutades jälle ei nuta! haha, hakkan vist vanaks jääma) Reiko ütles, et tal on nii hea meel, et ma Jaapanisse tagasi tulin ja et ta loodab, et ma jään alatiseks siia. Seda oli nii hea kuulda! (sest ma ju tean, et üldiselt suhtuvad jaapanlased oma välismaalastest sõpradesse-tuttavatesse kui kõigest ajutistesse külalistesse, kellelt eeldatakse, et nad ühel hetkel siiski "koju lähevad"). Ausalt öeldes pole ma Eestis kunagi kuulunud kusagile nii tugevalt nagu ma praegu kuulun sellesse fänkonda. See on minu hõim!

Laivisõbranna Reikoga, kellega me mõlemad fänname Omit – ja natuke üksteist ka!

Kuulsin ka fänkonna siseintriigidest. Kes on mu bakatööd lugenud (aga enamik ilmselt pole), see teab, et Visual-kei subkultuuris on artistide-fännide suhted küllaltki rangelt reglementeeritud – seda nii otseste reeglitega (näiteks on keelatud väljaspool spetsiaalseid üritusi bändiliikmeid pildistada) kui ka subkultuuri-sisese etiketi ehk kirjutamata reeglitega. Mulle on alati tundunud, et exist†trace'i fänkond on väga harmooniline ja kuidas nüüd öeldagi... tsiviliseeritud? ee... sõnakuulelik? Aga erandeid on alati – fänne, kes üritavad sellest artisti-fänni barjäärist läbi murda ehk pääseda oma lemmiku(te)le lähemale kui teised. Üks sellistest fännidest on võtnud sihikule Omi. Ta käib alati kõigil exist†trace'i laividel, sageli on (Omi ees) esireas – ühesõnaga, selline truu fänn. Sellele vaatamata olen ma märganud, et exist†trace'i "perekonnaga" ta väga ei suhtle, samuti ei võta ta osa fänniüritustest. Nüüd lõpuks sain aru – mitte tema ei suhtle "perekonnaga", vaid "perekond" ei suhtle temaga, karistuseks reeglite rikkumise eest. Kuuldavasti olevat ta kord sundinud Omit ennast kallistama! (või noh, palunud, aga mis vahet seal on, arvestades kui vastumeelselt jaapanlased "ei" ütlevad). Ja pärast olevat sellega twitteris veel kelkinud ka (võib-olla lääne fännid ei saa aru, milles probleem – kõigest kallistus ju? – aga Visual-kei subkultuuris lihtsalt on sellised reeglid). Hämmastav on see, et temaga on sel teemal räägitud, aga ta ikka ei taha aru saada (näiteks kui Omi on bändi müügiletis, siis läheb Omiga rääkima hoides Omit nii kaua kinni, et teised fännid ei pääse üldse löögile). See on tegelikult kurb, sest muidu on ta väga tore tüdruk (olen temaga mitu korda rääkinud), aga nüüd tunnen, et ka mina ei tohiks temaga enam suhelda.

Haha, üks asi on naljakas – see, et need exist†trace'i fännid mind ilusaks peavad. Jaapani iluideaalid vist soosivad mind, sest ma pole kogu Eestis elatud aja jooksul oma välimuse kohta nii palju komplimente saanud kui Jaapanis keskmiselt ühe laivi jooksul. Ausalt öeldes ajab see mind lausa segadusse, sest ma olen üles kasvanud kindlas teadmises, et ma olen suhteliselt keskpärase (loe: koleda) välimusega. Aga eks ilu ole vaataja silmades. Veel üks naljakas asi – kui mulle sageli öeldakse, et ma olen "armas nagu nukk" (eks nukke ole ka igasuguseid, mul lapsena olid mõned päris koledad...), siis nüüd mind ka koheldakse nagu nukku. Nimelt teatas mu sõbranna (seesama Reiko), et ta tahab mind näha Atelier Boz'i kandmas (Atelier Boz on üks subkultuurne rõivabränd, mille riideid muide ka Omi on nii modelli kui ka artistina kandnud – kes täpsemalt tahab teada, see guugeldagu). Aga ega see Reiko niisama ei fantaseeri, vaid lubas järgmisele laivile oma Atelier Boz'i riided kaasa võtta! (need on nii kallid, et ma oma tudengistipendiumiga ei suudaks elu sees ise endale ise selliseid riideid osta). Teised fännid olid ka sellest ideest väga vaimustuses ja nüüd ma juba närveerin – mis siis, kui ma nende ootustele ei suuda vastata? Aga ei saa salata, et see idee on ka minu jaoks ahvatlev, sest Atelier Boz'i riided on väga-väga vinged. Ja veel – ma olen natuke uudishimulik, kuidas reageerib sellele eksperimendile Kleitmees, kes on tuntud kui "Igu perekonna" kõige suurem Atelier Boz'i fänn (kas ta ehk leebub mu suhtes... või lükkab mind ikkagi rongi alla).

Pärast laivi läksid kõik fännid koos rostbiifi sööma, mis muidugi tähendas, et mina ei saanud nendega kaasa minna, ehkki ma neile ei öelnud, miks – et ma olen taimtoitlane. Ei tihanud öelda, sest kartsin sellega kedagi solvata (sest ma tean, et on lihasööjaid, keda solvab/vihastab/ärritab ainuüksi taimtoitlaste olemasolu). Natuke kurb tunne oli küll, aga ütlesin, et olen väsinud ja läksin koju ära. Õnneks tegi tuju paremaks avastus, et jõuan veel osa võtta exist†trace'i välismaa fännklubi viktoriinist (iga-aastane online-viktoriin, mis toimub twitteris, võitjad valitakse vastuste laekumise kiiruse järgi). Sain viktoriinil teise koha ja auhinnaks head bändikraami. Parem kui rostbiif, igatahes!

Aga üks asi veel. Ma vaatan, et mul läheb sellele blogikirjutamisele ikka lubamatult palju aega. Nii vist ikka ei saa. Selle paari tunniga oleks võinud õppida päris palju jaapani keelt või kitarri või... või pidada maailmavallutamise plaane. Hmm... edaspidi hakkan võib-olla haikuvormis raporteerima.