Ma teen nüüd proovi, kas ma suudan natuke lühemalt ka kirjutada :P Igatahes, tänane päev pole mu meeleolu parandanud. Kui viimased paar päeva olen raskemeelitsenud raha pärast, siis täna olen andunud misantroopsetele mõtetele („Neetud inimesed. Alati peavad nad põrgulised su tuju ära rikkuma“). Eile oli selline loll olukord. Nagu ma ütlesin, olin ma sunnitud möödunud nädalavahetusel loobuma plaanist sõita exist†trace’i laividele Osakas ja Nagoyas, nagu ka tuleva nädalavahetuse in-store event’idest, sest ka need toimuvad Osakas ja Nagoyas (miks nad siis teevad oma üritusi nii kaugel, kuhu vaene tudeng nendega kaasa sõita ei saa?!). Sellega paistan ma aga olevat ära pahandanud oma hea sõbranna exist†trace’i „perekonnast“ – mul alguses oli temaga jutt, et ma lähen vähemalt nondele in-store’idele, aga suhteliselt viimasel minutil teatasin talle oma plaanimuutusest. Ta ütles küll, et kõik on korras, aga kas ma võin seda uskuda? (Jaapanlased ütlevad ju alati, et kõik on korras, isegi kui pole.) Igatahes mu viimasele sõnumile ta vastanud pole... (ehkki tavaliselt vastab ta väga kiiresti). Samal õhtul, kui mu exist†trace’i fännidest sõbrad Osakas bändi vokalisti sünnipäeva tähistasid, mina aga oma mägikoopas... tähendab, ühikatoas üksinda nukrutsesin, pidasid mu kahe aasta tagused kursakaaslased (ehk välisüliõpilased, kellega ma koos Higashi-Kurume ühikas elasin) Tokyos väikest kursuse kokkutulekut, kuna üks kursakaaslastest, kes töötab praegu Hokkaidol inglise keele õpetajana, tuli korraks pealinna külastama, kus peale minu õpib veel mitu meie endise kursuse inimest magistrantuuris. Ühesõnaga, otsustati teha väike kokkutulek! Mis te arvate, keda ei kutsutud? Sain üritusest teada alles facebooki vahendusel, kui nende lõbusaid peopilte nägin. Andsin kommentaariumis tagasihoidlikult teada, et ma oleksin ka tahtnud neid näha, mille peale sain vastuseks – aga kas sa laivil ei olnudki?! Tõsi, kaks aastat tagasi ei saanud ma päris paljudest ühikapidudest osa võtta, kuna olin mõnel bändiüritusel (kammoon, see oli mu uurimistöö teema!), aga eeldada isegi ilma küsimata, et ma olen iga päev laivil?! Ühesõnaga, olukord oli selline – ühed sõbrad ei suhelnud minuga, kuna arvasid, et ma olen laivil, teine sõber ei suhelnud minuga sellepärast, et ma polnud laivil. Ausõna, inimestega on vahepeal nii raske läbi saada. Aga kellele neid inimesi ikka nii väga vaja on?!

Just. Vaadake kui toredad jänkud mul on (Asagil on kodus täpselt samasugused, hehe)

Täna olen käitunud nii, nagu korralikule tudengile kombeks – istunud oma toas (vaatamata sellele, et Shibuya on vaid kolme minuti rongisõidu kaugusel!), söönud kiirnuudleid ja õppinud (või noh... peaaegu õppinud – lugesin jaapani keeles muusikaajakirju).

Hei, see näeb päris toidu moodi välja ju! Mul oli meelestki läinud, et Jaapanis maitsevad kiirnuudlid palju paremini kui Eestis (neil on isegi vitamiinid sees!)

Ja misantroopia raviks vaatasin videot sellest, kuidas Asagi ja Hide-Zou külastavad kassikohvikut :)