Nüüd on seis selline,
et mu talvisest Jaapani-tripist on rohkem aega möödas kui järgmise
Jaapanisse-minekuni aega järele jäänud. Täpsemalt: eelmisest Jaapanis-käigust
lahutab mind kaks kuud, järgmisest vaid kolm nädalat! Kas mul on ettevalmistused
tehtud? Ei, ei ole! Olen oma ettevalmistustega kohutavalt graafikust maas! Sellises
olukorras soovitatakse tavaliselt koostada plaan ja panna kirja kõik tegemist
vajavad asjad – et kaoses korda näha või midagi. Noh, ma panin kirja... see
nimekiri näeb välja nagu mingi viisaastakuplaan! OK, võib-olla ma liialdan, aga
poolaastaplaani mõõdu annab küll välja.
Tegelikult on mul
seekord isegi päris mõjuv põhjus, miks ma omadega nii graafikust maas olen
(ühtlasi, miks ma oma talvise reisi muljeid pole blogisse kirja saanud). Nimelt
käisin ma kuu aega tagasi silma laseroperatsioonil (KSA Silmakeskus, Flow
protseduur – kellele see midagi öelda võib). Nii et praegu
vaatan arvutiekraani täiesti oma silmadega, ilma prillide või kontaktläätsede
abita. Võiksin nii protseduurist kui ka lühinägeliku raskest elust lausa
omaette postituse kirjutada, aga hetkel ütlen vaid nii palju, et sellest
laseroperatsioonist (rangelt võttes küll mitte "operatsioonist", vaid
protseduurist, kuna uuema tehnoloogiaga ei tehta silma ühtegi lõiget – kõik toimub
võluväel!) olin unistanud umbes alates päris varasest lapsepõlvest, kui mul
üldse lühinägelikkus diagnoositi (oi kuidas ma ei tahtnud prille kanda! võiksin
kirjutada terve postituse ainüksi sellest, kui väga ma EI tahtnud prille kanda).
Selle unistuse täitumiseni on kulunud umbes pool mu praegusest elueast, seitse
paari prille, lisaks kes teab mitu paari kontaktläätsi (kui saaks nüüd selle
raha tagasi, eksole). Olin vahepeal selle unistuse peaaegu maha matnud, kuna pika
ootamise peale oli lühinägelikkus ikka päris-päris kangeks läinud (numbreid ma
ei avalda, sest siis hakkavad inimesed ahhetama, et kuidas ma ikka nii
"pime" sain olla – et kuidas ma niimoodi üldse elada suutsin?! Normaalse
nägemisega inimestel on lühinägelikkusest väga vildakad arvamused). Igatahes,
vastupidiselt mu enda negatiivsetele ootustele, kvalifitseerusin ma
protseduurile! Protseduur ise oli kiire ja valutu (laser töötas kummalgi silmal
vaid 20-30 sekundit, mille vältel ma ise ei tundnud absoluutselt mitte kui
midagi), küll aga nõudis protseduuri-järgne paranemine pisut aega ja kannatust,
sest 100%-nägemine ei saabu kohe, vaid tasapisi (maksimaalne nägemine saabub
alles 3-4 kuu pärast) ja esimesed paar nädalat peale oppi silmadega väga tööd
teha ei saa. Ühesõnaga, see oli minu väga mõjuv põhjus, miks ma blogi
uuendamisel nii laisk olen olnud. Ja miks ma oma Jaapani-ettevalmistustega
graafikust maas olen. Aga arvestades, et selle opiga täitus mu kõige
pikemaaegsem unistus üleüldse, siis loomulikult ma ei kahetse!
Vaatamata sellele, et
pean oma viisaastakuplaani kuidagi kolme nädalaga ära täitma, ei raatsi kuidagi
ka oma talvise reisi muljete kirjutamist pooleli jätta. Seda enam, et mu reisi
kõige eredematest momentidest pole ka mingit fotosalvestust – nagu öeldud, laividel
pildistada ei lubata. Niisiis võtan endale eesmärgiks enne 1. aprilli vähemalt
kõik oma reisi live-kontserdid ära raporteerida. Õnneks (või vist siiski kahjuks?)
neid nii väga palju polegi: peale exist†trace'i veel vaid viis laivi,
pluss üks bändi-fännide kohtumisüritus. Omamoodi huvitav on aga see (khm,
"huvitav"... võib-olla oleks õigem sõna siiski "traagiline"),
et nende väheste laivide sekka sattus ka mu elu kaks kõige katastroofilisemalt ebaõnnestunud
kontserdikülastust. Ühe saatsin mööda põrandal tukkudes, teisele saabusin
pooleteisetunnise hilinemisega... (ise veel ekstra laivide pärast Jaapanisse
sõitnud, eksole!) Neist oma elu kahest suurimast kontserdi-fopaast pean küll kirjutama,
sest muidu aastate pärast ei usuks vist ise ka, et see kõik nii oli. Samuti
poleks aus, kui ma ei ütleks midagi oma reisi kõige vingema päeva kohta, kui mul
oli haruldane võimalus kohtuda samal päeval kahe oma kõige lemmikuma bändiga (praeguse
seisuga hoiab see ka aasta parima päeva tiitlit).
Ühesõnaga, blogi is to
be continued. Kõigele vaatamata.
Ah mis, et ühtegi fotot
ega muusikavideot polegi? Pilte ma tõesti eriti teha ei oska, aga youtube'i
kasutamises olen meister. Nii et väikeseks laivi-reportaažide treileriks verivärske
exist†trace'i muusikavideo (alles eile avaldatud). Ma olen nii
laulust kui ka videost täiesti vaimustuses. Mulle endale on see ühtlasi meenutuseks detsembrikuisest exist†trace'i laivist, kuna esimest korda kuulsin seda laulu just tollel laivil (võimalik, et see oligi "Dream Rideri" esmaesitlus).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar