Asagi sünnipäev

Kas võib nii, et ma kirjutan siin blogis ainult laividest? Kardan, et mu blogi lugedes võib jääda ekslik mulje, nagu ma ainult laividel käiksingi või nagu käiksin laividel iga päev või vähemalt ülepäeviti, aga (kahjuks) päris nii see siiski pole. Suure osa oma ajast veedan ka lugedes või õppides, aga see paraku väga blogi kirjutama ei inspireeri. Kitarri plõnistan ka! Ja mõnikord külastan pühamuid-templeid või käin näitustel. Aga kõige eredemad mälestused on ikkagi laividest. Pealegi jääb näituste-templitekülastustest ja enamikust teistest ettevõtmistest vähemalt fotomeenutused, laividest aga mitte, sest nagu ma varemgi olen öelnud, Jaapani laividel pole lubatud pildistada.

Aga aitab eneseõigustusest! Ma pole ammu kirjutanud D laividest, ehkki sel suvel on neid olnud päris mitu tükki (üldse olen siin blogis D-st häbiväärselt vähe kirjutanud, arvestades kui suurt rolli nad minu Jaapani-elus mängivad). Eile oli aga selle suve kõige suurem laiv – D suvetuuri lõpulaiv, mis oli ühtlasi Asagi sünnipäevalaiv. See on D-l muide juba päris pikaajaline traditsioon – see, et vokalisti sünnipäeva peetakse bändi suvetuuri viimasel laivil (Asagi sünnipäev on selleks muidugi väga sobival ajal ka, 29. augustil). Minu ja bändi jaoks on 29. august oluline kuupäev aga veel ühel (õigemini kahel) põhjusel – sel päeval kaks aastat tagasi teatas D oma tegevuse peatamisest ja sel päeval aasta tagasi tegid nad ka võiduka come-back'i. (Suvaline vahemärkus: mul on tegelikult kohutav "laivipohmell" praegu, st emotsionaalne kurnatus ja headbangimisest tulenev kaelavalu. Jube raske on laua taga istuda ja arvutiekraani vahtides kirjutada. Tahaks hoopis pikali visata ja lage vahtides muusikat kuulata. Ma isegi ei saa hästi aru, miks ma seda ei tee, vaid ennast blogi kirjutama sunnin, aga võib-olla mulle lihtsalt meeldib ennast kiusata.)

Kuna see 29. august on nii oluline kuupäev, siis ei saagi ma eilsest laivist kirjutada, ilma et meenutaksin ka kahe aasta tagust 29. augusti laivi. Kahe aasta tagune Asagi sünnipäevalaiv on kahtlemata üks unustamatumaid mu paljude laivimälestuste seas (tõsiselt, mäletan seda sama eredalt kui eilset laivi). Ühtlasi oli see mu esimese Jaapani vahetusaasta lõpulaiv, sest kohe ülejärgmisel päeval pidin Eestisse naasma. Ühesõnaga, minu jaoks oli see mitte niivõrd Asagi sünnipäeva tähistamise kui D-ga hüvastijätmise laiv – juba ainuüksi sellepärast oleks see meeldejääv olnud. Mäletan oma vastakaid tundeid – ühelt poolt olin kogu sellest intensiivsest fännamisest ja laividel käimisest emotsionaalselt nii väsinud, et tundsin isegi teatavat kergendust, et saab "normaalse" elu juurde tagasi pöörduda. Pealegi olin hakanud nägema D tegevuses ka selliseid asju mis mulle väga ei meeldinud... ütleme nii, et Asagi on enese "turustamises" (=fännide rahakottide tühjendamises) natuke liiga osav. Kas artist tohib nii hea ärimees olla? Ühesõnaga jah, tundsin vajadust ennast sellest J-rock haaremist... ee, tähendab fänkonnast distantseerida, kuid samas olin ma ka tohutus leinas, et pean D, Asagi ja oma Visual-kei fangirli eluga hüvasti jätma. Nii et ma teadsin, et selle laivi lõpp saab mulle raske olema ja et tõenäoliselt hakkan ma nutma, aga et see laiv nii traagiliseks kujuneb, et terve saalitäis rahvast koos minuga nutab! seda poleks ma ka oma kõige hullemas õudusunenäos osanud ette näha.

Laiv ise oli D-le omaselt suurepärane, pealegi olin lavale suhteliselt lähedal ja nägin Asagit väga hästi. Püüdsin võimalikult kõigi meeltega kohal olla, et seda viimast laivi oma mällu salvestada. Laivi poole peal hakkas kohale jõudma, et see kõik saab varsti läbi, et kui see laiv lõppeb, siis minu jaoks enam järgmist ei tule... või noh, ei tule võib-olla mitu aastat. Püüdsin sellele mitte mõelda ja võimalikult sellest viimasest laivist viimast võtta, aga vaikselt hakkasid emotsioonid minust võitu saama... ega ma enam kauem polekski suutnud pisaraid tagasi hoidma, aga õnneks (haha, "õnneks"!) ei pidanudki ma seda tegema. Kui pool laivi oli läbi, hakkas Asagi rääkima. Kõik D liikmed olid juba varem oma blogides kirjutanud, et neil on tuuri lõpulaivil üks "suur teadaanne". Kõigepealt tuli tavapärane info uue albumi ja sügishooaja ürituste kohta ja siis... siis oli pauk. Dは2014年をもって活動を休止致します。 Sel hetkel tahtsin jaapani keelt mitte osata. Mäletan seda hetke nii hästi – pärast Asagi teadaannet, et D peatab oma tegevuse (ingl. k. going on a hiatus, eesti keeles vist oma väljendit selle jaoks polegi), jäi saal hetkeks haudvaikseks. Keegi ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ja siis saal plahvatas – inimesed hakkasid üksteise järel nutma, teatud seltskond võttis aga põrandalt oma asjad lahkus (sellest viimasest reaktsioonist pole ma senimaani aru saanud), oli muidugi ka neid, kes lõpuni rahu säilitasid (vähemalt väliselt). Ma ise pole väga selline inimene, kes avalikult nutaks (näiteks kinos mitte kunagi, isegi kui inimesed ümberringi nutavad), nüüd aga lahistasin kõigi nähes nutta nagu väike laps. Nutsin seda rohkem, et ma nutsin mitte ainult D pärast, vaid ka iseeenda pärast – see tundus lihtsalt liiga traagiline, et mu viimane laiv Jaapanis pidi sellise teadaandega lõppema. Veel rohkem hakkasin nutma, kui Asagi selle äkilise otsuse põhjust seletas – et tegelikult on ta aastaid põdenud kroonilist haigust, mis muudab talle laulmise füüsiliselt valusaks (mingi lõualiigeste haigus, mida lauljad sageli põevad), et ta ei saa enam ilma valuvaigistiteta laulda... Sõna said ka teised bändiliikmed, kes ütlesid, et nad ei suuda enam vaadata, kuidas Asagi valude käes kannatades laulab. Hiroki ja Hide-Zou jäid suhteliselt rahulikuks, aga Tsunehito ja Ruiza hakkasid ka lõpuks koos fännidega nutma. Asagil olid ka pisarad silmis. Ilmselt ei osanud keegi bändiliikmetest arvata, et fännid sellele uudisele nii südantlõhestava nutuga reageerivad (mäletan, et seal oli üks tüdruk, kes oli peaaegu et pikali maas ja nutust minestamas). Pärast laivi oli ka akushukai ehk kätlemine bändiliikmetega (selline üritus peale laivi on tegelikult väga haruldane). Otse loomulikult hakkasin Asagiga hüvasti jättes uuesti nutma (aga ise ta alustas!). Ja pärast seda dramaatilist laivi ja pisaraterohket hüvastijättu sõitsin ma tagasi Eestisse ega näinud D-d ega Asagit poolteist aastat.

Mulle vahepeal meenus, et ma lubasin seda blogi lühemalt kirjutama hakata. Ups.

Minu jaoks oli omamoodi traagiline ka eelmise aasta 29. augusti laiv – traagiline seepärast, et kui Jaapani fännid D come-back'i tähistasid, pidin mina seda kibedusega kaugelt Eestist jälgima. Ma isegi ei saanud seda sümboolselt tähistada, vaadates näiteks D live-DVD-sid ja süües kooki-juues veini, vaid olin varahommikust hilise õhtuni tööl, kusjuures tööl oli veel eriti raske päev – koolieelne aeg raamatupoes, kusjuures ma olin alles esimest nädalat tööl, nii et olin hästi koba ja tegin palju apsakaid (pole ka ime – mõtetes olin Jaapanis). Elasin ikka väga raskelt üle seda, et ei saanud täita oma lubadust D come-back'i ajaks tagasi Jaapanis olla. Samuti olin natuke pahane ka D peale, et nad mind ära ootamata nii ruttu lavale naasid (reaalselt kestis see nende "eemaololek" vaid pool aastat, mis on päris naeruväärne, arvestades kui palju fännide pisaraid nad kulutasid).

Nii et eilne laiv oli mõnes mõttes nagu revanš-laiv minu jaoks. Muidugi olen alates aprillikuust D-d mitmel korral näinud, aga see eilne laiv oli ikka hoopis teistmoodi eriline. (Ahh, ma ei tea... mul on tunne, et see blogipostitus on läinud juba selliseks, et mitte-fännile tundub, et ma peksan lihtsalt segast. Võib-olla peksangi.) Lihtsalt paratamatult tundus eilne laiv nagu selle kahe aasta taguse laivi järg või "vigade parandus". Too kahe aasta tagune Asagi sünnipäevalaiv ei olnudki üldse nagu sünnipäevalaiv – sünnipäevalaps nuttis ja "külalised" nutsid (kas polnud mitte ääretult masohhistlik Asagist teatada bändi tegevuse peatamisest omaenda sünnipäeval?) Ja minu Jaapani-viisa oli kohe-kohe lõppemas. Kõik oli väga vale ja traagiline. Aga eilne laiv oli tõesti perfektne! Ja eilses setlistis oli väga palju selliseid laule, mis olid minu jaoks väga erilise tähendusega. Kaks aastat tagasi olid kurbusepisarad, nüüd olid liigutus- ja rõõmupisarad. Peab ikka mõned muusikavideod ka lisama!

Mul vedas, et olin seekord lavale väga lähedal (umbes paar meetrit, viies-kuues rida), sest lavakujundus oli ilusam kui kunagi varem. Õnneks ei pea ma punnitama, et seda kõike sõnades edasi anda, sest tänase päeva jooksul on eilsest laivist mitu pilti internetti ilmunud. Põhiline oli see, et lava oli kaetud roosidega – sadade (võib-olla isegi tuhandete?!) roosidega. Jah, need on täiesti ehtsad roosid, hinnaga 1000 jeeni tükk (ma tean, sest kolm roosi olid minu poolt).

Ulme on mõelda, et need on kõik ehtsad roosid.

Ahjaa, üle hulga aja laristasin ka chekide ehk polaroid-piltide peale. Jagan neidki.

(Ja ma tean, et ma ütlen seda peaaegu iga postituse lõpus, aga ma ausõna enam nii pikalt ei kirjuta. Edaspidi on ainult fotod ja haikud.)

The Sound Bee HD, BatAAr... ja teised vinged kitarrid

Lubasin hakata blogi lühemalt kirjutama. Niisiis, teen proovi. Eeskujuks on mu lemmikartistide blogid – nemad ei kirjuta kunagi ühtegi lõiku, mis oleks pikem kui viis rida (ja seegi on pikk). Samuti ei maksa väga oodata mingit loogilist seost lõikude vahel.

Eile käisin üle pika aja (no sel nädalal ikkagi esimest korda) laivil. Seekord aga mitte exist†trace'i, vaid The Sound Bee HD-nimelist Visual-kei bändi vaatamas. Kuna tegemist oli mitte one-man, vaid nn event-live'ga, siis nägin pealekauba veel mitut teist bändi ka, kes kõik osutusid vägagi kuulatavateks ja kaasaelatavateks (loe: headbangitavateks). The Sound Bee HD on mitmeski mõttes originaalne Visual-kei bänd, muuhulgas sellepoolest, et üks nende bändiliikmetest on naine (nimelt basskitarrist). Kui ma neid aastaid tagasi esimest korda laivis nägin, siis mõtlesin, et tegemist on tüüpilise Visual-kei bändiga, kus kõik bändiliikmed on mehed, kellest üks on lihtsalt riietunud naiseks. Lähtusin tavalisest Visual-kei loogikast – kui keegi bändiliikmetest on väga naiseliku välimusega, siis võib 99% tõenäosusega olla kindel, et tegelikult on ta mees. Aga The Sound Bee HD basskitarrist You on päris ehtne naine, milline šokeeriv avastus! Mõned stiilinäited ka (et jutt liiga pikaks ei läheks).

Samuti nägin eile esimest korda elus päris oma silmaga sellist kummalist fenomeni nagu mitte-Jaapani Visual-kei bänd. Nimelt astus eilsel üritusel üles hetkel Jaapanis tuuritav Rootsi Visual-kei bänd BatAAr. Justnimelt, Visual-kei bänd Rootsist. Idee Lääne meestest Visual-kei make-up'is teeb esimese hooga pehmelt öeldes skeptiliseks (ma olingi alguses ikka väga-väga skeptiline), aga rootsi poisid mängisid selle asja üllatavalt hästi välja. Muusikalises mõttes polnud see küll mu lemmik, aga kahtlemata oli see Visual-kei. Jaapani publikule paistis ka väga hästi peale minevat. Nii et ei saa midagi öelda, et Visual-kei saab põhimõtteliselt olla vaid Jaapani bänd.

Haha, aga pole kindlasti juhus, et see Lääne Visual-kei bänd on Rootsist (mitte näiteks Eestist). Mulle meenub üks klient Apollo raamatupoest (kes ei tea, siis ma töötasin seal lühikest aega). "Klient" on tegelikult palju öeldud, sest ta käis seal mitte ostlemas, vaid klienditeenindajatega juttu puhumas. Ükskord, kui minul oli ebaõnn ta ohvriks... tähendab, vestluspartneriks olla, valutas ta südant selle pärast, mis saab siis, kui Eesti võtab Rootsi sotsiaalliberalistlikust ühiskonnast eeskuju?! Rootsis olevat selle va sotsiaalliberalismi pärast kõik p***es – muuhulgas ei pea keegi seal lugu sooerinevustest, vaid tahetakse meeste- ja naistevahelisi erinevusi hoopis ära kaotada ("rootslased on ikka täiesti hulluks läinud"). Mulle tegi nii nalja, et ta kõigist klienditeenindajatest just minu oma padukonservatiivse tiraadi publikuks valis. Ma muidugi ei hakanud talle ütlema, et oma Apollos teenitud raha eest kavatsen sõita Jaapanisse, et kohtuda oma biseksuaalse androgüünse lemmiknaisega. Või seda, et ma iga kell eelistan "kleitides mehi" temasugustele vihastele heteroseksuaalidele. Ah et "mehed on mehed ja naised on naised!" (nagu too vihaselt heteroseksuaalne meesklient sülge pritsides põrutas). Öelge seda peale järgmise muusikavideo vaatamist.

Kaya on vaieldamatult kõige ilusam ja kõige naiselikum naine, keda ma kunagi näinud olen – ühtlasi on ta ka üks mu lemmikumaid mehi (minu maailmas on see täiesti normaalne lause).

Aga tagasi eilse laivi juurde (juba venibki see blogipostitus lubamatult pikaks, neetud küll). Kui ma varem keskendusin pigem vokalistile või elasin niisama bändile kaasa, siis viimasel ajal taban ennast üha rohkem kitarristide "näputööd" imetlemast. Ühel bändil eile oli nii vinge kitarrist! (kahjuks ei õnnestunud mul selle bändi kohta hiljem suurt mingit infot välja kaevata – paistab, et nad pole veel ühtegi plaati välja andnud, samuti pole teada, kas või kus nad järgmine kord esinevad) Olen nüüd jõudnud kindla veendumuseni, et kitarrimäng on kõigist inimvõimetest üks kõige aukartustäratavamaid üleüldse. Kes valitseb kitarri, see valitseb... maailma (või noh, fännide südameid igatahes). Mitte õppida kitarrimängu tundub lausa inimpotentsiaali raiskamisena. Nii et.


Haha, aga lõigud on mul ikka pikemad kui viis rida. Niimoodi minust küll rokk-kitarristi ei saa.

exist†trace 13.08.2016 Takadanobaba AREA

Suvepuhkuse laisk meeleolu on mu üle võimust võtnud – nii kuradi raske on sundida ennast blogi kirjutama. Ja nüüd, kui ennast lõpuks kokku võtsin, kavatsen kirjutada järjekordsest exist†trace'i laivist! No ikka täiesti lootusetu fangirl! Loodan ennast enne suvevaheaja lõppu siiski veelkord kokku võtta ja kirjutada ka vibraatorikohviku külastusest (justnimelt – vibraatorikohviku), oma ebaõnnestunud esimesest semestrist Tokyo ülikoolis, konfliktist sempaiga, konfliktist Kleitmehega (ma ei tea, miks ma nii konfliktne olen!), oma tüütust austajast aka Tavamehest ja veel paljust muustki! Aga kõigepealt kõige värskema laivi muljed.

Eile juhtus midagi täiesti ennekuulmatut. Mul on seda lausa piinlik tunnistada, aga... kui Liisi live-house'i jõudis, oli exist†trace'i etteaste juba alanud. Või mis alanud – see oli juba poole peal! Ennekuulmatu. Milline häbiväärne läbikukkumine fännina! Ausõna, ma sooritaksin seppuku, kui ma poleks sügishooaja fännklubi pileteid juba ära ostnud. Oleks, et mul oleks hilinemiseks mingigi normaalne põhjus olnud, aga ainuke reaalne põhjus oli see, et ma startisin kodust liiga hilja... naeruväärne! (noh, eks hiliseks startimiseks olid ka muidugi omad põhjused, nagu näiteks see, et ma magasin raskelt sisse ja ärkasin alles umbes kell kolm pärastlõunal). Aga paistab, et olen hakanud natuke liiga iseenesestmõistetavalt neid laive võtma – tõesti, Jaapanisse tulekust saadik on mul olnud võimalus kohtuda exist†trace'iga vähemalt mitu korda kuus, nii et kogu aeg on tunne, et küll neid laive tuleb veel ja veel... milline luksus! Küll inimene harjub heaoluga kiiresti! Veel alles aasta tagasi oleksin oma hinge saatanale müünud, et kas või korrakski silmaotsast Omi kitarrimängu näha. Ja nüüd siis selline valus apsakas! See "apsakas" oli seda valusam, et eilne laiv oli exist†trace'i ainukene laiv augustikuus. Ühesõnaga, niigi lühikesest etteastest – viiest laulust – kuulsin ma vaid kaks pool laulu (makstes nende kahe poole laulu eest muidugi täispiletiraha). Või mis, ega ma muusikat õieti ei kuulnudki, sest võitlesin oma surnupealuumaski all pisaratega – olin oma läbikukkumisest lihtsalt nii löödud. Natuke lohutas see, et Omi mind kohe märkas ja mulle naeratas, ehkki olin praktiliselt kõige tagumises reas. Jah, ma võin vabalt maksta neli tuhat jeeni, et kas või korrakski Omi kitarrimängu näha!

Aga nägemata laivipoole kompensatsiooniks üks video, mille täna juhuslikult youtube'ist leidsin – see on ühe exist†trace'i maikuise laivi avalugu (paistab, et keegi publiku seas olnud välismaalane on seda laivi filminud, ehkki rangelt võttes on igasugune filmimine ja pildistamine laividel keelatud). Vinge on see, et sellest videost on ka näha, kuidas bänd "Võimatu missiooni" teemaloo saatel lavele ilmub (see on neil viimase aasta jooksul traditsiooniks saanud, umbes nii nagu Metallica kasutab oma laivide introna "Ecstasy of Gold'i"). Muide, ka mina olen sellel laivil kusagil publiku seas, aga õnneks pole ma videosse jäänud.

Teised bändid ei pakkunud mulle huvi, aga kuna olin siiski piletiraha maksnud, ei raatsinud pärast exist†trace'i esinemist kohe ka koju minna, vaid jäin live-house'i fuajeesse hängima. Teised "Igu perekonna" ehk exist†trace'i fänkonna liikmed tegid sama – keegi ei viitsinud teisi bände kuulata, aga kõik tahtsid siiski ürituse lõpuni olla. Lõppkokkuvõttes oli mul kaasfännidega lobisedes isegi lõbusam kui bändi esinemist kuulates-vaadates. Tunnen küll endiselt kerget alaväärsuskompleksi oma (ikka veel!) viletsa jaapani keele oskuse pärast, aga paistab, et teised fännid on mind mu puudulikule keeleoskusele vaatamata juba päris omaks võtnud (välja arvatud muidugi Kleitmees, kes ilmselt lükkaks mind rongi alla, kui vaid võimalus avaneks). Meenutasime mu laivisõbranna Reikoga kahe aasta tagust exist†trace'i laivi – minu viimast exist†trace'i laivi enne Jaapanist lahkumist. Ahh, mälestused! See oli esimene laiv, kus ma teiste exist†trace'i fännidega rääkisin. Tagasihoidlik, nagu ma olen, olin mitu kuud käinud laividel, ilma teiste fännidega sõnagi vahetamata. Tagasihoidlikud, nagu on jaapanlased, polnud keegi ka omalt poolt julgenud välismaalast kõnetada... (suures osas tuleb see "tagasihoidlikkus" vist siiski jaapanlaste hirmust, et välismaalane ei oska piisavalt jaapani keelt, mis tähendab, et nad on sunnitud rääkima inglise keeles – ja see on asi, mida keskmine jaapanlane väldib nagu põrgutuld). Ühesõnaga, kui nad lõpuks mind kõnetasid (jaapani keeles muidugi) ja ma neile jaapani keeles vastasin ja ütlesin, et ma sõidan kohe järgmisel nädalal teadmata ajaks Jaapanist minema, siis oli kõigil muidugi hirmus kahju, et nad varem minuga rääkima polnud tulnud (see kahjutunne oli vastastikune). Aga lahkumiskingitusena lubati mul minna esiritta Omi ette (nad küsisid, kes mu lemmikbändiliige on) ja pärast laivi vedas Reiko mind käekõrval Omi juurde, nii et ma sain oma lemmikuga korralikult hüvasti jätta. See oli maailma parim hüvastijätt! Omi oli nii siiralt kurva näoga, kui ma ütlesin talle, et ma enam laividele ei tule... mu värsked kaasfännidest sõbrad olid ka kõik kurbade nägudega, kui nad minuga live-house'i uksel hüvasti jätsid. Mäletan, et niipea, kui olin nende vaateulatusest väljas, hakkasin lahinal nutma ja nutsin terve tee rongis kuni ühikani, kuivatades pisaraid bändikäterätikusse. Vot selline laiv oli kunagi kaks aastat tagasi! (ja vähe ma praegu seda meenutades jälle ei nuta! haha, hakkan vist vanaks jääma) Reiko ütles, et tal on nii hea meel, et ma Jaapanisse tagasi tulin ja et ta loodab, et ma jään alatiseks siia. Seda oli nii hea kuulda! (sest ma ju tean, et üldiselt suhtuvad jaapanlased oma välismaalastest sõpradesse-tuttavatesse kui kõigest ajutistesse külalistesse, kellelt eeldatakse, et nad ühel hetkel siiski "koju lähevad"). Ausalt öeldes pole ma Eestis kunagi kuulunud kusagile nii tugevalt nagu ma praegu kuulun sellesse fänkonda. See on minu hõim!

Laivisõbranna Reikoga, kellega me mõlemad fänname Omit – ja natuke üksteist ka!

Kuulsin ka fänkonna siseintriigidest. Kes on mu bakatööd lugenud (aga enamik ilmselt pole), see teab, et Visual-kei subkultuuris on artistide-fännide suhted küllaltki rangelt reglementeeritud – seda nii otseste reeglitega (näiteks on keelatud väljaspool spetsiaalseid üritusi bändiliikmeid pildistada) kui ka subkultuuri-sisese etiketi ehk kirjutamata reeglitega. Mulle on alati tundunud, et exist†trace'i fänkond on väga harmooniline ja kuidas nüüd öeldagi... tsiviliseeritud? ee... sõnakuulelik? Aga erandeid on alati – fänne, kes üritavad sellest artisti-fänni barjäärist läbi murda ehk pääseda oma lemmiku(te)le lähemale kui teised. Üks sellistest fännidest on võtnud sihikule Omi. Ta käib alati kõigil exist†trace'i laividel, sageli on (Omi ees) esireas – ühesõnaga, selline truu fänn. Sellele vaatamata olen ma märganud, et exist†trace'i "perekonnaga" ta väga ei suhtle, samuti ei võta ta osa fänniüritustest. Nüüd lõpuks sain aru – mitte tema ei suhtle "perekonnaga", vaid "perekond" ei suhtle temaga, karistuseks reeglite rikkumise eest. Kuuldavasti olevat ta kord sundinud Omit ennast kallistama! (või noh, palunud, aga mis vahet seal on, arvestades kui vastumeelselt jaapanlased "ei" ütlevad). Ja pärast olevat sellega twitteris veel kelkinud ka (võib-olla lääne fännid ei saa aru, milles probleem – kõigest kallistus ju? – aga Visual-kei subkultuuris lihtsalt on sellised reeglid). Hämmastav on see, et temaga on sel teemal räägitud, aga ta ikka ei taha aru saada (näiteks kui Omi on bändi müügiletis, siis läheb Omiga rääkima hoides Omit nii kaua kinni, et teised fännid ei pääse üldse löögile). See on tegelikult kurb, sest muidu on ta väga tore tüdruk (olen temaga mitu korda rääkinud), aga nüüd tunnen, et ka mina ei tohiks temaga enam suhelda.

Haha, üks asi on naljakas – see, et need exist†trace'i fännid mind ilusaks peavad. Jaapani iluideaalid vist soosivad mind, sest ma pole kogu Eestis elatud aja jooksul oma välimuse kohta nii palju komplimente saanud kui Jaapanis keskmiselt ühe laivi jooksul. Ausalt öeldes ajab see mind lausa segadusse, sest ma olen üles kasvanud kindlas teadmises, et ma olen suhteliselt keskpärase (loe: koleda) välimusega. Aga eks ilu ole vaataja silmades. Veel üks naljakas asi – kui mulle sageli öeldakse, et ma olen "armas nagu nukk" (eks nukke ole ka igasuguseid, mul lapsena olid mõned päris koledad...), siis nüüd mind ka koheldakse nagu nukku. Nimelt teatas mu sõbranna (seesama Reiko), et ta tahab mind näha Atelier Boz'i kandmas (Atelier Boz on üks subkultuurne rõivabränd, mille riideid muide ka Omi on nii modelli kui ka artistina kandnud – kes täpsemalt tahab teada, see guugeldagu). Aga ega see Reiko niisama ei fantaseeri, vaid lubas järgmisele laivile oma Atelier Boz'i riided kaasa võtta! (need on nii kallid, et ma oma tudengistipendiumiga ei suudaks elu sees ise endale ise selliseid riideid osta). Teised fännid olid ka sellest ideest väga vaimustuses ja nüüd ma juba närveerin – mis siis, kui ma nende ootustele ei suuda vastata? Aga ei saa salata, et see idee on ka minu jaoks ahvatlev, sest Atelier Boz'i riided on väga-väga vinged. Ja veel – ma olen natuke uudishimulik, kuidas reageerib sellele eksperimendile Kleitmees, kes on tuntud kui "Igu perekonna" kõige suurem Atelier Boz'i fänn (kas ta ehk leebub mu suhtes... või lükkab mind ikkagi rongi alla).

Pärast laivi läksid kõik fännid koos rostbiifi sööma, mis muidugi tähendas, et mina ei saanud nendega kaasa minna, ehkki ma neile ei öelnud, miks – et ma olen taimtoitlane. Ei tihanud öelda, sest kartsin sellega kedagi solvata (sest ma tean, et on lihasööjaid, keda solvab/vihastab/ärritab ainuüksi taimtoitlaste olemasolu). Natuke kurb tunne oli küll, aga ütlesin, et olen väsinud ja läksin koju ära. Õnneks tegi tuju paremaks avastus, et jõuan veel osa võtta exist†trace'i välismaa fännklubi viktoriinist (iga-aastane online-viktoriin, mis toimub twitteris, võitjad valitakse vastuste laekumise kiiruse järgi). Sain viktoriinil teise koha ja auhinnaks head bändikraami. Parem kui rostbiif, igatahes!

Aga üks asi veel. Ma vaatan, et mul läheb sellele blogikirjutamisele ikka lubamatult palju aega. Nii vist ikka ei saa. Selle paari tunniga oleks võinud õppida päris palju jaapani keelt või kitarri või... või pidada maailmavallutamise plaane. Hmm... edaspidi hakkan võib-olla haikuvormis raporteerima.

exist†trace 28.07+29.07

Nüüd on küll päris pikk vahe blogimises olnud. Viimased poolteist kuud on olnud nii heas kui ka halvas mõttes väga emotsionaalsed. Kohe ei teagi, millest pihta hakata, kõike on nii palju olnud – akadeemilisi läbikukkumisi, keerulisi-tülikaid inimsuhteid, raha- ja terviseprobleeme, aga ka vapustavaid laive, kus kõik need päriselu mured minema headbangida. Tean, et ma pole ülikoolist peaaegu mitte midagi kirjutanud (ise veel lubasin mitu kuud tagasi oma ülikoolikampusest pilte teha...), aga ausalt öeldes – mul just algas suvevaheaeg ja möödunud semester on hetkel küll viimane asi, mida ma mõtetes-kirjutades uuesti läbi elada tahan, seda enam, et ega mul midagi head praegusest ülikoolielust kirjutada pole (möödunud semester ühe lausega: Humanitaarteadused on mõttetud ja sempai vihkab mind.) Koolist raporteerin millalgi... hiljem. Aga ma lihtsalt igaks juhuks mainin, et ma käin küll koolis ka! mis sest, et mu blogi lugedes võib teistsugune mulje jääda. Tõepoolest, sel aastal olen kirjutanud põhiliselt vaid laividest... võib-olla peakski blogi pealkirja ära muutma? "Liisi Jaapanis ehk Asagi, Omi ja muud loomad"? "Liisi uskumatud seiklused Visual-kei haaremis"? "Liisi Jaapanis ehk fangirli pisarad"?

Pole küll ammu blogi uuendanud, aga sellegipoolest kirjutaksin esialgu pika vahekokkuvõtte asemel hoopis kõige värskematest laividest – eilsest ja üleeilsest exist†trace'i laivist, mis olid huvitavad ja ebatavalised selle poolest (huvitavad mulle), et käisin neil laividel... maskeeritult. Et miks ma seda tegin... põhjustest kirjutan teinekord lähemalt (võib-olla, kui aega on) mõnes teises postituses. Väga lühidalt – peamiseks põhjuseks oli soov jääda märkamatuks ühele exist†trace'i meesfännile, kes on viimasel ajal minu vastu natuke liiga "sõbralikuks" muutunud – kohe nii sõbralikuks, et ta tuleb minuga kaasa mitte ainult exist†trace'i laividele, aga ka kõigile teistele mu lemmikbändi laividele... kes on nii "sõbralik", et ka mu kaasfännidest sõbrannad on hakanud mu pärast muret tundma. Aga ilma taustalool pikemalt peatumata – tahtsin seekord minna laivile, ilma et see meesfänn mul kogu aeg sabas töllerdaks. Normaalne täiskasvanud inimene ilmselt püüaks probleemi lahendamiseks teise osapoolega rääkida, aga mina... ei ole normaalne täiskasvanud inimene. Milleks näha vaeva probleemide lahendamisega, kui võib näha veel rohkem vaeva nende eest põgenemisega? (Viimane piisk karikas oli exist†trace'i laiv Osakas, kuhu see meesfänn minuga koos samas ööbussis sõitis – mind senimaani häirib mõte, et ta võis seda kohtinguks pidada...) Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole kunagi ühegi mehe tähelepanu võitmiseks näinud oma välimusega nii palju vaeva, nagu nüüd selle mehe tähelepanu vältimiseks! Ostsin endale paruka, mitteminulikus stiilis uue kostüümi (selle eesmärk pidi olema võimalikult palju keha varjata – pika otsimise peale leidsin mitu pikka lohvakat seelikut, kõige peale veel musta kapuutsiga keebi), surnupealuuga maski... isegi uued meigivahendid, millega oma nägu võimalikult tundmatuseni muuta. Kuna exist†trace'i fänkond on suhteliselt väike, nii et kõik tunnevad kõiki nägupidi, liiatigi olen mina ainuke välismaalasest püsifänn, siis võite arvata kui keeruline oli ülesanne märkamatuks jääda. See oli väga riskantne plaan, mis oleks võinud haleda läbikukkumisega lõppeda. Kartsingi kõige rohkem seda, et ma ei peta mitte kedagi ära ja et mu laivisõbrad lihtsalt naeravad mu üle, et miks ma Halloweeni kostüümis olen laivile tulnud.

Laivipäeva hommikul olin juba väga kõhklev (no mis täiskasvanud inimene tuleb selle peale, et tüütust austajast vabanemiseks endale surnupealuumask pähe tõmmata?!), aga kuna olin oma maskeeringule nii palju aega, raha ja energiat kulutanud, siis ei raatsinud oma plaanist ka loobuda. Maskeering oli aga läbi kukkumas juba enne, kui koduuksestki jõudsin välja astuda – nimelt osutus mu paruka tukk liiga pikaks, nii et pidin napilt paar tundi enne laivi hakkama oma paruka tukka lõikama. Viimati lõikasin endal tukka 7-aastaselt ja tol korral lõppes see katastroofiliselt (imelühikese koomilise tukaga) – see eelteadmine ei olnud just kõige julgustavam. Lõpuks võttis tuka lõikamine ja paruka kinnitamine nii kaua aega, et olin laivile peaaegu et hiljaks jäämas (pidin paruka kinnitama piisavalt tugevasti, et sellega oleks võimalik ka headbangida). Raskendava tegurina asus seekordne live-house rongijaamast päris korraliku 20-minutise jalutuskäigu kaugusel, temperatuuri oli seejuures 30 kraadi ringis... higi lahmas mu paksu pika paruka ja surnupealuumaski all... inimesed tänaval vahtisid (olin kindel, et nad vaatavad mu tukka – et küll on halvasti lõigatud tukk).

Õigus küll – ma polnud oma maskeeringuplaanist rääkinud mitte ühelegi oma laivisõbrannale, nii et mitte keegi ei teadnud mind sellises kostüümis oodata. Tegin seda teadlikult, sest mõtlesin, et kui ma oma parimad sõbrannad suudan ära petta, küllap siis petan ära ka selle meesfänni, keda ma vältida tahtsin. Esimene proovikivi oli live-house'i ees valgusfoori taga – ehmatusega avastasin, et seisangi ühe oma parima laivisõbranna kõrval! Hoidsin hinge kinni, olin kindel, et kohe-kohe kuulen Reiko häält: "Liisi?!" Aga Reiko ei teinud mind märkamagi ning ülekäiguraja ületasime koos nagu võõrad. Live-house'i ees oli veel mitu mulle tuttavat fänni, aga ma ei tervitanud kedagi ning inimestega silmsidet vältides lipsasin vaikselt live-house'i sisse. Kuna maskeeringule kulutatud aja tõttu olin väga viimasel minutil kohale jõudnud, oli saal juba paksult rahvast täis, nii et mul ei jäänud muud üle kui võtta koht sisse saali tagaotsas – samas oli see mõnes mõttes ka kergendus, sest mind natuke painas hirm, et mu parukas võib keset headbangimist kõrge kaarega peast lennata. Live ise oli muidugi vinge – seda kanti muide otse üle Hiinasse, samuti oli seda mujal maailmas võimalik mingi iphone'i rakendusega vaadata. Laiv oli küll vinge, aga muidugi oli mul meel natuke kibe, et ma pidin seda nii kaugelt tagareast vaatama. Omit nägin vaid kitarrisoolode ajal, kui tema ees olevad fännid maha kükitasid (see on selline komme – kitarristi soolo ajal kükitavad esiridades olevad fännid maha, et tagumised inimesed ka näeksid, ühtlasi on see austusavaldus kitarristile). Omi pilku mul püüda ei õnnestunud, sest ta ei vaadanud minu poolegi... needsin hingepõhjas seda meesfänni, kelle soovimatu tähelepanu mind Omist lahutanud oli.

Olin otsustanud, et peale laivi paljastan end vähemalt oma kõige parematele laivisõpradele, sest sõpradele pole ilus valetada. Niisiis jäin fuajeesse live-house'ist väljuvaid inimesi passima. Nagu olingi arvanud, lahkus teatud isik enne kui mu sõbrannad. Nüüd võisin rahumeeli oma maski eemaldada, aga enne tahtsin siiski teada saada – kui hästi mu maskeering ikkagi töötas? Enne laivi olin oma sõprade pilku vältinud, nüüd kavatsesin nendega meelega vastamisi sattuda. Mis seal salata – mul oli tegelikult kohutavalt põnev! Kui Reiko koos mu teiste laivisõbrannadega saalist väljus, peksis mu süda nagu Omiga rääkides :D Kui nad minust möödusid, vaatasin neile kõigile kordamööda silma, aga midagi ei öelnud. Ma ei suutnud seda uskuda – mitte keegi neist ei tundnud mind ära! Kui nad olid minust paar meetrit eemale koridori lõppu jõudnud, kuulsin, kuidas nad minu poole vaadates omavahel sosistasid: "Kes see ilus inimene küll on?" Tundsin ennast juba täieliku impostorina – see pole mingi ilus inimene, see olen mina! Kuna ma enam ei suutnud mängida, läksin ise nende juurde ja ütlesin "otsukaresama!" (see on suht tõlkimatu fraas, mida ütlevad näiteks töökaaslased üksteisele peale tööd – või fännid peale laivi). Reiko ütles "otsukaresama!" vastu, aga tema hämmeldunud ilmest sain aru, et ta peab mind võõraks välismaalaseks. Ja siis ma tõmbasin oma maski eest – milline reaktsioon! Kõik olid muidugi super üllatunud ja kiitsid mind, et ma olen nii ilus ja "kakkoii" (see on umbes sama nagu "lahe" või "vinge" eesti keeles, ainult et veel lahedam ja veel vingem). Ma muidugi vabandasin oma lolli nalja pärast, aga kõik olid seda meelt, et ma võiksin tihedamini sellist kostüümi kanda. Ahh, mind valati nii kiitustega üle, et selle meenutaminegi paneb mind praegu punastama. Nad olevat arvanud, et ma olen ise mõne bändi liige! Ainult Kleitmees oli miskipärast väga hapu ilmega ning keeldus minu poole vaatamast – küllap kartis, et ma olen liiga ilus (millalgi kirjutan Kleitmehest lähemalt, ehkki ma temast suurt muud ei tea, kui seda, et ta armastab Omit ja vihkab mind). Kui ma läbi linna kodupoole marssisin (endiselt ikka surnupealuumask ees, metallpannaldega tanksaapad jalas, musta keebi hõlmad tuules lehvimas), möödusin mingitest ehitusmeestest, kes õlut juues aeglasel sammul ehitusplatsi ääres patseerisid. Kui ma neile lähenesin, jäid nad seisma, langetasid õllepurgid, jäid mind täiesti varjamatu uudishimuga vahtima ja kui ma neist möödusin, kuulsin, kuidas üks neist ütles: "Kakkoiinaa~". Itsitasin oma surnupealuumaski all. Kes oleks arvanud, et mu maskeeringut selline menu saadab!

Algselt oli mul olnud plaanis kasutada seda maskeeringut vaid 28. juuli laivil, mitte 29. juuli omal, sest teadsin, et mu tüütu meestuttav võtab osa vaid esimesest. Kuna mu uus välimus oli aga nii menukas olnud, mõtlesin, et oleks raiskamine see vaid ühekordseks ettevõtmiseks jätta. Pealegi olin olnud nii tagumises reas, et Omi isegi ei näinud mind... ausalt öeldes olin uudishimulik, kas Omi tunneks mind ära või mitte. Nii uudishimulik, et olin valmis teist õhtut järjest tegema läbi selle paruka pea külge kinnitamise põrgu. Nii nagu eelmine päev, saatis ka selle laivi ettevalmistusi äpardused: magasin hommikul raskelt sisse, pärast mida kulutasin mitu tundi tulutult mööda linna lonkides, otsides laivisõbrannale sünnipäevakingitust... kui tagasi koju jõudsin, oli kell juba nii palju, et olin järjekordselt laivile hiljaks jäämas! Nagu sellest veel vähe oleks olnud, et ma liiga hilja kodust välja sain, eksisin oma viimases rongijaamas ära ega leidnud õiget väljapääsu (Jaapani rongijaamad on kohati nagu hiiglaslikud labürindid). Lõpuks jõudsin live-house'i täpselt üks minut enne oma bändi planeeritud etteastet! (mu vaesed närvid... see kõigi asjade kriitiliselt viimasel minutil tegemine tuleb ära lõpetada)

Seekord oli hoopis teine tunne maskeeritult laivile minna, sest nüüd polnud see tegelikult mitte maskeering, vaid lihtsalt "kakkoii" kostüüm. Kõik fännid teadsid, et see olen mina, samuti puudus vajadus ennast tolle meesfänni eest peita. Siiski... bändiliikmed ei teadnud ja ma olin üsna kindel, et bändi vokalist Jyou ja kitarrist-vokalist miko, kes mind eelmisel päeval olid näinud, pidasid mind kellekski "uueks" välismaa fänniks, seda enam, et ma polnud oma tavapärases asukohas Omi ees, vaid lavast hoopis kaugel basskitarristi-poolses ääres. Omi polnud mind aga üldse näinud ja see huvitas mind kõige rohkem – kas Omi tunneb mind ära või mitte? Esimesed paar laulu ei vaadanud ta väga minu poole – küllap ta ikka märkas mind, sest kes siis surnupealuumaskiga nägu publiku seast ei märkaks, aga ta vaatas mind sellise neutraalse mitteäratundva pilguga. Olin ühekorraga kurb ja rõõmus – kurb, et mu maskeering jättis mind ilma Omi flirtivatest pilkudest, aga rõõmus selle üle, et ta mitte iga uue fänniga ei flirtinud (noh, et ta mind minuga ei petnud!). Aga siis ühel hetkel vaatas ta minu poole hoopis teistsuguse pilguga, kuidagi nagu puurivalt – tal oli lausa kulm kortsus! Ta vaatas mind mitu korda sellise küsiva ja segaduses pilguga, aga laivi lõpupoole märkasin, et ta pigem nagu muigab minu poole vaadates kuidagi kavalalt. Ma siiski polnud päris kindel, kas ta ikka tundis mind ära, sest mitte keegi teine polnud mu maskeeringust läbi näinud.

Pärast exist†trace'i esinemist sattusin oma laivisõbrannade haardesse. Kõik tahtsid minuga koos pilti teha! Muidugi oli hea meel, sest kellel poleks, kui teda ilusaks peetakse, ehkki mind ajab alati segadusse, kui jaapanlased ütlevad, et ma olen ilus ja et mul on nägu "nagu nukul". See tekitab minus omamoodi identiteedikriisi, sest ma olen üles kasvanud kindlas veendumuses, et ma pole ilus tüdruk, aga sellest pole midagi – sest ma olen tark tüdruk (mitte keegi neist muide ei tea, et ma õpin Jaapani ühes kõige paremas ülikoolis). Hea meel küll, aga sellegipoolest tunnen ennast õudselt kohmetult, kui mind pildistada tahetakse. Aga näiteks see pilt sai väga äge minu meelest! (Ääremärkusena: minu kõrval olev fänn näeb välja nagu teismeline tüdruk, eksole? Tegelikult on tegemist täiesti täiskasvanud Jaapani naisega, kelle vanust ma küll täpselt ei tea, aga kuna ta töötab haiglas spetsialistina, siis kindlasti on ta üle kahekümne. Arvan, et üldlevinud arvamus, nagu oleksid Visual-kei fännid kõik teismelised tüdrukud, ongi suuresti seotud sellega, et välismaalase pilgule paistab ka kolmekümnendates Jaapani naisterahvas nagu teismeline plika.)

Kui ma "fotograafide" eest tagasi saali põgenesin, oli ka viimane bänd oma esinemise juba lõpetanud – ja Omi jagas keset saali bändi flaiereid! Tõmbusin instinktiivselt seina äärde. Kas ta teadis, et see olen mina? Ühel hetkel meie pilgud kohtusid. Omi naeratas mulle. Ma naeratsin vastu (maski all). Mõtlesin, et peaksin minema teda tervitama või midagi, aga nagu ikka Omiga kohtudes – ma tardun ega suuda selgelt mõelda. Kui Omi oli juba seda nägu, et ta kohe-kohe tuleb ise mu juurde, hüppas mu kõrvale üks mu laivisõbrannadest, kes hüüdis Omile: "Omi, see on ju Liisi!" Ja samal ajal tõmbas ta mul maski eest! Kyaaaaa! XD Ausalt öeldes ei mäleta ma täpselt, mida me Omiga rääkisime, sest ma olin nii närvis(-_-;) Aga ma mäletan, et küsisin, kas ta tundis mu ära ja ta ütles, et tundis küll – ja ma usun, et ta ei valetanud, sest ta ei näinud põrmugi üllatunud välja, kui sõbranna mul maski eest tõmbas (tegelikult oli mul väga hea meel, et Omi ainukesena mind ära tundis! sest kas see mitte ei tähenda, et ta on mind väga tähelepanelikult vaadanud?). Vabandasin ka tema ees oma tobeda vembu pärast, aga nii nagu mu fännidest sõbrannad, kiitis ka tema mu uue välimuse heaks (ehkki ma ei mäleta, mida ta täpsemalt ütles). Aga mu maski kohta ütles ta "utsukushisa mottainai" ehk "see on ilu raiskamine" – see, et ma maski kannan, noh *^_^* Oh seda Omit küll! ♥

Pärast ürituse lõppu jäime umbes seitsme-kaheksa fänniga live-house'i ukse taha tänavale passima ehk demachit tegema (kirjutasin sellest Visual-kei kombest ka oma 26. detsembri exist†trace'i laiviraportis) – ühesõnaga, ootama kuni bänd live-house'ist väljub, et nad siis heade soovidega koju saata. Detsembris läks mu elu esimene demachi lörri, sest bänd lipsas nii märkamatult live-house'ist välja, et märkasime seda teiste fännidega alles siis, kui bändi kaubikul juba hääled sees olid, nii et rangelt võttes ei lähegi see demachina arvesse. Ühesõnaga, päriselt oli mu elu esimene demachi ikkagi eile. See oli väga lahe kogemus! Saime koos teiste fännidega näha, kuidas bändiliikmed pille ja helitehnikat autosse kandsid (oh kuidas ma oleksin tahtnud Omi juurde joosta ja teda raskete kastide tassimisel aidata!) ja kuidas nad live-house'i mänedžeri ees kummardasid (fänni jaoks on need kõik mälestusväärsed hetked). Ja enne kui bändiliikmed autosse ronisid, võtsid nad paar minutit aega, et meiega rääkida! Nojah, siin läks mu demachi jälle natuke lörri, sest Omi "fänniaeg" läks mu sõbrannale sünnipäevakaardi kirjutamisele. Jahh... ma võin küll olla Omi special fänn, aga oma sõbrannale ei pääse ma ligilähedalegi – pole kahtlust, et tema on Omi number üks fänn. Kui Omi oli sünnipäevakaardi kirjutamise lõpetanud, olid kõik teised bändiliikmed juba autos, nii et mina jõudsin öelda talle vaid "otsukaresamadesu!". Aga vähemasti andis ta mulle selle peale käppa!

Lõpetuseks kohustuslik muusikavideo ka! (No kas pole mu naised vinged?!)